“No tõesti, kus te ometi elate, preili Milbank! Temast on kirjutatud lehekülgede kaupa. Ta oli kihlatud Beatrice Wattoniga. Teate küll, Ameerika rikkaim tüdruk – teda kutsutakse Naftakuningannaks. Aga kihlus katkestati Lulu Carlo pärast – tema on kuulus filmistaar. Te olete teda kindlasti filmis “Penny Plain” näinud.”
“Olen temast kuulnud,” ütles Aria ettevaatlikult.
“Asi seegi,” märkis proua Benstead sarkastiliselt. “Igatahes kestis too kihlus Beatrice’iga vaid nädala, sest siis tuhises Huroni ellu Lulu ja nad tulid Euroopasse, jättes Beatrice’i seda suppi helpima.”
“Kas Lulu Carlo on praegu härra Huroniga koos?” uuris Aria.
“Ma usun küll, sest ta teeb siin filmi. Te olete sellest ometi lugenud. “Love on a Windmill”. Seda filmitakse Elstrees.”
“Ma ei tea, kas ma vastan härra Huroni nõudmistele ja sobin vastavasse ametisse,” lausus Aria vaikselt.
Ta tundis järsku õudu selle eest, et peab olema seotud staaride ja teiste seesuguste inimestega, kes on pidevalt ajaleheveergudel. Ta nägi taas vaimusilmas oma isa surma kuulutavaid pealkirju. Talle meenus jällegi see rüvetatud ja räpane tunne, mida ta oli kogenud, kui oli lugenud, kuidas ta isa elas ja kellega läbi käis.
“Te ei tea, mida räägite,” nähvas proua Benstead vihaselt. “See on parim töökoht, mida üks naine siinpool Atlandit võiks tahta, seda ma võin öelda. Kas te teate, kui palju härra Huron palka maksab?”
“Ma ei usu, et peaksin selle vastu huvi tundma,” tähendas Aria.
“Kas te teate, kui palju ta maksab?” kordas proua Benstead.
“Ei, miks peaksingi?” vastas Aria lihtsalt seepärast, et seda ilmselt oodati.
“Kakskümmend naela nädalas,” kuulutas proua Benstead.
“Kakskümmend naela nädalas!” hüüatas Aria.
See avaldas talle muljet.
“Täpselt nii,” märkis proua Benstead. “Ja te ei pea mulle vahendustasu maksma – härra Huron teeb seda ise. Tema sekretäri palk New Yorgis on sama ja ta ütles mulle, et tahab oskustega inimest ega kavatse palga osas koonerdada.”
Proua vaatas enda kõrval seisvat tüdrukut ja jätkas:
“Taevake, see proua Cunningham! Ta on tõesti rumal! Ja ta tahab raha – ma tean, sest tal on laps ülal pidada.”
“Ta ütles, et ei saanud sinna midagi parata,” sekkus tüdruk. “Selles mehes olevat midagi. Ja teate, ma usun seda. Seda on isegi fotodelt tunda.”
“Mis proua Cunninghamiga juhtus?” päris Aria.
Proua Benstead ja tüdruk vaatasid teineteisele otsa.
“Te peaksite tõde teadma,” alustas siis proua Benstead. “Ta armus härrasse, järgnes talle kõikjale, muutus tüütuks. Need olid telefonis härra Huroni sõnad. Mida te sellest arvate?”
“Kas te olete kindel, et ta ei käitunud selle naisega sündsusetult?” uuris Aria.
“Kes? Härra Huron? Sündsusetult proua Cunninghamiga, kui tal on Lulu Carlo!” Proua Benstead naeris nii, et pidi sigareti suust võtma. “See on hea nali. Te peaksite proua Cunninghami nägema!”
Ta naeris nii, et kuivatas nimetissõrme nukiga silmi.
“Armastus! Vaat seda ta ei talu. Tal on selle suhtes lausa kompleks. Kui härra Huron eelmine kord siin viibis – eelmisel sügisel, eks, Vera? – muretsesin ma talle korteri Grosvenor Square’il. Tal tekkis ühe teenijannaga probleeme. Too unistas niisama, vahtis teda udusel pilgul ja muutus hüsteeriliseks, kui mees käskis tal tööd teha või jalga lasta. Härra Huron ütles, et tal on sellistest asjadest kõrini ja nüüd käitub proua Cunningham samamoodi. Ma võiksin talle lausa kõrvakiilu anda, tõepoolest. Veab mind niimoodi alt, ehkki ma nägin vaeva ja leidsin talle tööd.”
“Võin kinnitada, et mina ei kavatse… eee… härra Huronist huvituda,” tähendas Aria jäigalt.
Ta tundis tõsist vastumeelsust selle töökoha ja mehe suhtes, keda ta oli peaaegu kirglikult põlgama hakanud. Samas oli kakskümmend naela nädalas tema jaoks liigne ahvatlus. Kui ta elab tööandja juures, ei pea ta eriti midagi kulutama. See tähendaks, et ta saab peaaegu kakskümmend naela Queen’s Follysse saata – kakskümmend naela iga nädal!
Nad saaksid ühe töömehe farmi juurde palgata ja katuse ära parandada. Nad saaksid ära maksta osa arveid, mis aina Charlesi lauale kuhjusid. Olgugi see töökoht vastumeelne ja tüütu, ta peab selle Queen’s Folly pärast vastu võtma.
“Kas härra Huron võiks mu palgata?” uuris ta.
Proua Benstead vaatas Ariat nagu näeks teda esimest korda.
“Te olete pisut liiga noor,” sõnas ta. “On ju, Vera? Härra palus keskealist naist. Sellepärast ma proua Cunninghami saatsingi – tema on umbes selles vanuses.”
“Ma olen vanem kui paistan,” kiirustas Aria ütlema.
Proua Benstead kehitas õlgu.
“Me peame proovima,” lausus ta. “Mul pole kedagi teist võtta ja ma ei taha talle pettumust valmistada. Kui ta mõne teise agentuuri valib, on see meie jaoks tõsine löök. Te lähete kella kolmeks Claridges’i, aga korrastage end enne. Jumala pärast, ärge olge nii lohaka välimusega ega jätke muljet, et te võite temasse armuda. See talle ei meeldi. See peab olema vist üsna ebameeldiv, kui selle peale mõelda – nagu Frank Sinatral. Pagana proua Cunningham – ma olen tema peale täitsa vihane!”
“Kas ma saaksin nimekaardi?” küsis Aria.
“Jah, olge lahke,” vastas proua Benstead, kritseldades oma nime trükitud nimekaardi ülaserva. “Saatke see kell kolm üles. Kui te selle koha saate, helistage mulle otsekohe. Mina helistan nüüd sinna ja teatan teie tulekust. Pean neile ütlema, et tunnen teid juba mõnda aega. Ma riskin, aga te paistate olevat usaldusväärne, ja kui te oskate kolme keelt, peate olema haritud.”
“Üsnagi,” naeratas Aria. Ta võttis kaardi ja torkas taskusse. “Head aega!” ütles ta kätt ulatades.
“Head aega, preili Milbank, ja õnn kaasa!” vastas proua Benstead.
Aria astus eesruumi. Seina vastas olevas toolis istus üsna lohutamatu moega naine, seljas toretsevad, ülepingutatult uhked riided. Tal olid tuhmid heledad juuksed ja ta oli olnud noorena ilmselt väga ilus. Nüüd oli ta keskealine, lõualotiga ja tüsedusele kalduva kehaga.
“See on vist proua Cunningham,” mõtles Aria kahjutundega. Siis läks ta trepist alla tänavale, sest tundis piinlikkust, et napsas vanema naise eest töökoha ära.
Ta sõi üksinduses väikeses kohvikus Oxford Streetil odava lõuna. Tema meeleolu kõikus elevuse ja optimismi ning masenduse vahel, mõeldes palgale ja samal ajal sellele, mida temalt oodatakse, kui ta peaks selle töökoha saama.
Kümme minutit enne kolme astus ta Claridges’i ja küsis portjeelt, kas härra Huron võtab ta vastu. Portjee helistas üles ja sõnas:
“Härra Huron pole veel oma sviidis, proua. Kui te olete nõus ootama, siis annan teile teada, kui ta tuleb.”
“Mul oli kella kolmeks kokkusaamine määratud,” sõnas Aria.
“Härra Huron peaks selleks ajaks tagasi olema. Kui ta on kokkusaamise kindlaks määranud, jääb ta väga harva hiljaks,” selgitas portjee.
Fuajees olevad toolid olid kõik kinni ja Aria läks salongi, kus üsna palju inimesi parasjagu kohvi jõi. Ta istus toolile, mis oli seljaga ühe samba poole; taamal paistis veel üks salong, kus olid madalad diivanid ja mugavad tugitoolid, mõeldud eelkõige hotelli külastajatele. Aria oli vaevalt jõudnud istuda, kui kuulis selja tagant häält:
“Ma tapan enda! Tõesõna.”
Naine rääkis nii kirglikult, et