“Sel pole sinuta mitte midagi pakkuda!”
“Kuula nüüd. Me oleme sellest rääkinud. Leppisime kokku, et meie vahel pole midagi tõsist, lihtsalt lõbutseme. Ja meil on olnud lõbus, eks ole?”
“Kas sa pead rääkima minevikuvormis?”
“Ei, muidugi mitte. Sina alustasid seda jutuajamist.”
Tekkis vaikus ja siis kostis naise nuuksatus.
“Tee rõõmsam nägu pähe, kallis,” ütles mees. “Kas ostan sulle dringi?”
“Muidugi mitte. Kas see kaotab sinu meelest iga probleemi?”
“Teemandid on peaaegu sama tõhusad.”
Need sõnad olid öeldud kerge huumoriga. Vastuseks kõlas naeruturtsatus ja siis naersid kaks inimest Aria meelest üksmeelselt koos.
“Millal me neid ostma läheme?” küsis naine siis. “Kohe?”
“Ei, mul on kokkusaamine,” vastas mees. “Kuidas oleks homme hommikul? Kas Cartier või Boucheron?”
“Lähme mõlemasse. Head asja ei saa kunagi olla liiga palju, sa ju tead!”
Nad naersid taas nagu mingi vana nalja üle. Siis heitis Aria pilgu kellale ja nägi, et see näitas viis minutit kolm läbi. Ta hüppas murelikuna püsti, sest oli kuulanud pealt võõraste inimeste väheolulist jutuajamist, portjee oli ta unustanud ja ta oli oma kokkusaamisele härra Huroniga hiljaks jäänud.
Aria kiirustas registratuuri. Ta pidi ootama, sest üks paks naine andis parasjagu juhtnööre selle kohta, kui tihti tema pekingi paleekoeraga tuleb pargis jalutamas käia. Viimaks õnnestus Arial pälvida portjee tähelepanu. Mees vaatas kella enne, kui temaga rääkima hakkas.
“Kümme minutit kolm läbi,” lausus ta. “Härra Huron peaks nüüd tagasi olema. Ma üritan teda kätte saada, proua.”
Ta võttis toru ja ootas Aria meelest ülekohtuselt kaua. Lõpuks keegi vastas.
“Siin on keegi daam, kel olevat härra Huroniga kell kolm kokkusaamine… Jah, väga kena.”
Mees pani toru ära.
“Härra Huroni toapoiss on üleval, proua,” ütles ta Ariale. “Ta palus teil üles minna ja seal oodata. Hotelliteenija näitab teile teed.”
Pisikest kasvu hõbedaste pintsakunööpidega poiss juhatas Aria lifti. Selle mõlemas seinas oli kõrge peegel ja kiiresti kuuendale korrusele liikudes silmitses Aria enda peegelpilti, mõeldes, kui kohutavalt noor ja kogenematu ta paistab. Ta lükkas kõrvade kohal keerduvad kiharad närviliselt tagasi. Võib-olla muudaks rangem soeng ta vanemaks.
Ta tundis järsku suurt erutust ja süda vajus ees ootava vestluse ootuses saapasäärde. Aga kui ta ei saa seda tööd? Kakskümmend naela nädalas oleks Queen’s Folly jaoks nii tähtis. Ta kujutas ette sära Charlesi silmis ja elevust tema hääles, kui ta kordab õe järel: “Kakskümmend naela nädalas!”
Sel hetkel meenusid Ariale kotis olevat päikeseprillid. Need polnud eriti tumedad, aga lihtsad ja üsna range moega. Ta oli need kunagi Roomast ostnud. Neiu kasutas neid nüüd harva, aga need olid olnud tema mustas kotis, mida ta koos musta mantli ja seelikuga kasutas ning ta polnud vaevunud neid välja võtma.
Hotelliteenijale mööda koridori järgnedes võttis Aria prillid toosist välja. Ta torkas need ette, lükates juukseid veelgi kaugemale kõrvade taha. Poiss koputas uksele. Selle avas peaaegu kohe vanem mees, kes kandis teenritele omaseid pintsakut ja triibulisi pükse.
“Kas teil oli härra Huroniga kokkusaamine, proua?” küsis ta. “Minu härra peaks kohe tulema. Palun oodake teda elutoas.”
Mees juhatas Aria mugavasse tuppa ja viipas diivani poole, kuhu Aria võiks istuda.
“Ma ei tea, kas te olete tänahommikust Telegraphi näinud,” sõnas mees ajalehte naise kõrvale pannes. “Või kui soovite, on siin ka Mail ja Express.”
“Tänan,” sõnas Aria kergelt naeratades.
“Võtke heaks,” sõnas teener euroopaliku viisakusega.
Ta lahkus toast, aga Aria ei vaadanud ajalehtede poole. Ta uuris hoopis ennast kotist võetud tillukesest peeglist. Prillid muutsid ta vanemaks. Tagasi lükatud juustega näis ta ametlikum ja töisem. Ta lootis, et vähemalt härra Huron mõtleks nii.
Aria kuulis välisukse avanemist ja hääli ning jõudis vaevu peegli tagasi kotti torgata enne, kui keegi tuppa astus.
“Vabandust, et pidite ootama, preili Milbank,” ütles mees vabandavalt vaiksel ja madalal häälel, milles oli vaid kergelt tunda pehmet ameerika aktsenti.
Aria haaras peaaegu vaistlikult mehe käest. Kui ta tundis tema sõrmi enda omade vastas, tõstis ta pea ja tundis mehe ära.
See oli sama mees, kes oli käinud Queen’s Follys. Kõrgete põsesarnadega mees, kes oli sõitnud halli Bentleyga ja keda Aria oli pidanud nii võluvaks, et mõtles tema peale pidevalt.
3
“Vabandage, et pidite ootama. Võtke istet.”
Dart Huron viitas kõvale toolile kirjutuslaua kõrval. Aria läks ebamugavust tundes läbi toa. Tal oli millegipärast tunne, et ta poleks pidanud diivanile istuma.
Dart Huron süütas sigareti ja istus laua taha. Ta võttis sahtlist paar kirjapaberi lehte ja haaras siis sulepea.
“Proua Benstead ütles mulle teie nime, aga midagi täpsemat ta ei rääkinud,” alustas ta. “Oleks kõige targem teie andmed kirja panna.”
Aria arvates kõneles ta järsul, pisut käredal toonil, ja ehkki neiu süda oli meest ära tundes pekslema hakanud, oli esimene üllatus möödas ning ta võis meest rahulikult silmitseda.
Tal on kummaline nägu, mõtles Aria. Mitte kena, kuid pilkupüüdev, ja nagu ta väga hästi teadis, unustamatu. Mehel olid kõrged põsesarnad ja tema silmad asetsesid väga sügaval, olles tumedad ja veidralt läbitungiva pilguga. Oli arusaadav, miks mõned inimesed ei suutnud talle silma vaadata. Tema suu oli täidlane, ent tugev ja nägu üsna karmiilmeline, nagu oleks temas vähe hellust ja nagu puuduks temas kaastunne igasuguste nõrkuste suhtes.
“Noh, preili Milbank!”
Aria peaaegu võpatas, kui mees talle järsku otsa vaatas, sulepea paberi kohal valmis.
“Mida te… teada tahate?” kogeles neiu.
“Midagi teie kohta,” ütles mees. “Te paistate vastutusrikka töökoha jaoks üsna noor olevat.”
Huroni jahe erapooletu toon muutis need sõnad vähem ebaviisakaiks. Ent Aria tundis, kuidas ta jäigastus.
“Ma olen vanem kui paistan,” lausus ta. “Aga kui te otsite keskealist töötajat, siis pole mõtet rohkem aega raisata.”
Ta kuulis üllatusega end neid sõnu ütlemas ja imestas samal ajal, kuidas ta küll võib kõrvale heita ainsa võimaluse aidata Queen’s Follyt. Ometi oli võõra suhtumises midagi, mis tõi välja uhkuse, mille olemasolust Aria teadlik polnud.
“Ma vajan asjalikku majapidajannat ja korraldavat sekretäri,” tähendas Dart Huron. “Mul pole vanuse suhtes eelarvamusi. Tahan vaid inimest, kes suudab seda tööd teha.”
“Kui proua Bensteadi poolt edastatud andmed on õiged,” sõnas Aria vaikselt, “siis ma vist vastan teie nõudmistele.”
“Kas te oskate hispaania keelt?”
“Jah.”
Huron puterdas hispaania keeles ühe lause, küsides, kas neiu elab Londonis või tuli siia üheks päevaks. Aria vastas kiiresti ja kõhklemata, et tuli Hertfordshire’ist ja Londonist on tema koju umbes poolteist tundi sõitu.
“Väga hea!” jätkas mees inglise keeles. “Ja te räägite saksa ja prantsuse keelt sama soravalt?”
“Ma olen elanud