Aria vaikis ja kui proua Benstead oli nime kirja pannud, tõstis ta pilgu.
“Ilmselt sekretäriametit?”
“Ma tahaksin midagi teistsugust,” sõnas Aria kõhklevalt.
“Mismoodi?” uuris proua.
“Ma ei tea,” vasta Aria. “Vaadake, ma tahaksin midagi… mis tooks sisse… head raha. Võib-olla koguni… väga teistsugust. Kuna ma ei oska kiirkirja, ei saa ma vist sekretäritööga hästi hakkama.”
“Te ei oska kiirkirja!” kordas proua Benstead peaaegu põlastavalt. “Siis on asi hulga keerulisem. Ehkki töötajaist on puudus, nõutakse tänapäeval siiski kiirkirja oskust. Kiirus loeb, mis teha.”
“Jah, kindlasti,” lausus Aria. “Ma lihtsalt mõtlesin, et äkki on veel midagi.”
“Mida te silmas pidasite?” päris proua. “Üks naine soovib enda juures elavat sekretäri. See tähendab, et ta ei maksa eriti palju ja te peate teenijate äraolekul majapidamistöid tegema.” Ta lappas kõneldes raamatut. “Kena koht – maja Upper Grosvenor Streetil. Kas tahaksite proovida?”
“Ei, tänan teid,” tähendas Aria. “Ma ei mõelnud seda.”
“Vaatame, mis meil veel on,” pomises proua Benstead. “Majapidajanna ühele härrale. Aga siis peate hea kokk olema. Tal on väga erilised soovid.”
“Ma ei oska süüa teha,” selgitas Aria. “Igatahes mitte kuigi hästi.”
“Siis pole midagi teha. Nii, üks koht on veel…” Proua vaikis.
Uksele oli ilmunud eesruumis istuv tüdruk. Ta sulges ukse enda tagant.
“Ta on tagasi!” ütles ta vaikselt proua Bensteadile. “See mees lasi ta lahti!”
“Proua Cunninghami?” küsis proua uskmatul toonil.
“Jah! Ja ta tõi kaasa sõnumi, et te peate sellele mehele kell kaksteist Claridges’i helistama.”
Proua Benstead vaatas kella.
“Nüüd on juba üle kaheteistkümne.”
“Jah. Rong olevat hilinenud.”
“Miks ta tema lahti lasi?”
“Kas te siis ei tea?” tähendas tüdruk muiates. “Tavalisel põhjusel!”
“Ma ei pidanud proua Cunninghami nii rumalaks,” märkis proua Benstead. “Oh jumaluke, ma helistan siis talle ja luban kellegi teise otsida. Vaata, kus see raamat on.”
“Pole mõtet vaeva näha,” vastas tüdruk. “Seal pole kedagi.”
“Aga me peame talle kellegi leidma.”
Proua Benstead kiskus ärritunult sigaretti, nii et sellest kerkiv suits ümbritses teda nagu pilv. Ta võttis toru ja valis numbri ning ütles siis:
“Ühendage mind härra Dart Huroniga.”
Tekkis vaikus ja siis ütles naine “halloo” ning tema hääletoon muutus meelitavalt orjalikuks.
“Tere hommikust, härra! Siin proua Benstead. Proua Cunningham jõudis just kontorisse. Kui kahju, et ta ei sobinud.”
Toru teises otsas olijal oli nii mõndagi öelda. Proua Benstead kuulas tähelepanelikult.
“Jah, jah, muidugi, härra. Ma mõistan. Mul on väga kahju. Tal olid väga head soovitused – ma ei saa aru… jah, annan endast parima… ei, me leiame kindlasti kellegi. Pole vajadust mujalt otsima minna. Me täidame teie tingimused nagu alati… Jah, kindel see. Kell kolm… jah, härra. Ma üritan kellegi selleks ajaks leida. Head päeva!”
Naine pani toru ära ja vajus väsinult vastu tooli seljatuge.
“Ongi kõik!” ütles ta tüdrukule, kes oli laua kohal kummargil, kuulates iga sõna. “Ta tahab homme kedagi teist. Tahab kellegagi vestelda kell kolm täna pärastlõunal. Kuidas proua Jonesiga on?”
“Ta on Šotimaal.”
”Õigus. Ma unustasin. Proua Harris?”
“Jumal ise teab, mis temast on saanud. Viimane kiri tuli tagasi, aadress tundmatu.”
Ariale tundus, nagu oleks ta järsku nähtamatuks muutunud. Kaks naist olid tema olemasolu unustanud ega paistnud enam tajuvatki, et ta on veel seal. Proua Benstead surus oma kollased sõrmed hallidesse juustesse ja vahtis peaaegu pöörasena enda ees olevat raamatut.
Aria tegi viimaks suu lahti.
“Kas ma lähen ära?” küsis ta.
Proua Benstead võpatas ja vahtis teda hetke, nagu näeks Ariat esimest korda.
“Jah, muidugi, preili Milbank! Me anname teada, kui midagi kuuleme,” ütles ta, unustades, et polnud veel Aria aadressi küsinud.
Kui Aria tõusis, pöördus tüdruk tema poole.
“Ega te juhuslikult kolme keelt ei oska?” päris ta.
“Ma räägin prantsuse, saksa ja hispaania keelt,” vastas Aria.
Tema sõnad rabasid kahte naist täielikult. Ariale tundus, et nende silmad läksid suureks ja suud vajusid lahti.
“Tõesti?” küsis proua Benstead. “Kui hästi?”
“Soravalt,” vastas Aria. “Ma olen neis riikides pikalt viibinud.”
“Kas oskate neis keeltes ka kirjutada?” päris proua Benstead kahtlustavalt.
“Jah,” vastas Aria lihtsalt.
Naised vaatasid teineteisele otsa.
“No mis sa kostad,” tähendas proua Benstead.
“See on suur juhus!” märkis tüdruk.
“Kas see härra telefonis nõuab just seda?” uuris Aria.
“Kas te teate, kes see oli?” küsis proua Benstead.
Aria raputas pead.
“Kas ma peaksin?”
“See oli härra Dart Huron,” kuulutas proua Benstead. Ta vakatas, nagu oodates Arialt selgitust või mingisugust äratundmist. Kui Aria endiselt ilmetult viisakaks jäi, kordas naine: “Dart Huron. Te olete ometi temast kuulnud.”
“Kardan, et mitte.”
“No tõepoolest, preili Milfield – see tähendab Milbank – ma ei saa aru, kus te viimased aastad elanud olete. Ta on Ameerikas ja siin niisama kuulus kui…”
Ta otsis võrdlust.
“Nagu Billy Wallace või Douglas Fairbanks,” torkas tüdruk osavalt.
“Neist olen ma vist kuulnud,” naeratas Aria.
“No kindel see. Mida te loete?” küsis tüdruk. “Kirikulehte?”
“Ärme raiskame aega,” pistis proua Benstead teravalt vahele. “Olukord on järgmine: härra Dart Huron on väga väärikas ja jõukas ameeriklane ning ta üürib Surreys maja. Ta tuli siia polot mängima ja oma sõnul “hooaega lõpetama”. Ta jättis meie ülesandeks teenijate hankimise ja ta vajab ka majapidajannat, kes oleks samal ajal tema asju korraldav sekretär.
Ta oleks oma sekretäri kaasa võtnud, aga too jäi haigeks ja pidi New Yorki jääma. Oluline on, et see inimene räägiks saksa, prantsuse ja hispaania keelt – eelkõige hispaania, sest härra Huronil on Lõuna-Ameerikas laialdased huvid.”
“Mida see korraldav sekretäriamet endast kujutab?” uuris Aria kõhklevalt.
“Ma ei