Aria otsustas seda mehe selja järgi ja kui ta nägi mehe nägu, taipas ta, et tema esmamulje polnudki liialdatud. Mehes oli midagi paeluvat, midagi, mis sundis naist peaaegu hinge kinni pidades läbi väikeste aknaruutude teda jälgima. Mehel olid kõrged põsesarnad, sügaval asetsevad silmad ja täidlane, ent üsna julma joonega suu. Ta polnud väga kena, kuid kindlasti mitte ka selline inimene, kellest mööda vaadatakse või keda saab unustada. Mees naeratas ja Aria otsustas, et ta on ka ääretult võluv.
Ja siis väljus autost naine, kes pani Aria meest unustama. Naine oli heleblond ja nii hingematvalt kaunis, et Aria teadis ütlematagi, et ta on kas filmi- või teatrinäitleja. Naisel oli seljas tume safiirsinine kleit ja õlgadel pikk hele naaritsanahast stoola, kõrvades rippusid teemantkõrvarõngad ja randme ümber oli teemantkäevõru. Naine astus autost välja ja seisis maja ees, käed ikka veel oma saatja pihkudes ja nägu mehe poole pööratud.
“Kas me tõesti peame veel ühte vanasse igavasse muuseumi minema?” küsis ta pehmel, peaaegu hellitaval toonil. “Ma olen nii väsinud.”
“See on viimane,” vastas mees madalalt ja vaikselt kerge ameerika aktsendiga.
“Igatahes ei kavatse ma enam treppidest ronida.”
“Kas tahad, et võtaksin su sülle?”
Küsimuses sisaldus vihje ja kaks sinist silma vaatasid meest pikkade, tumedate ripsmete alt.
“See oleks väga meeldiv – aga mitte siin.”
Mees võttis ta käevangu ja juhtis trepist üles peaukseni. Aria mõistis, et nad on armukesed ning pöördus neid vaatama, kui nad Nanny laua ees peatusid.
“Viis šillingit! On nii?” küsis mees.
“Jah, nii see on, härra,” vastas Nanny, otsides kiirustamata naelasele rahatähele tagasiandmiseks münte.
“Kas meil on vaja giidi või tohime me ise ringi vaadata?”
“Jalutage omapäi, härra. Meil pole giidi. Banketisaal, kus on maalid, on otse ees.”
“Pea meeles, et ei mingeid treppe,” tähendas blondiin.
“Kui on, siis mu pakkumine kehtib endiselt,” sõnas mees toonil, mis oli mõeldud vaid selle naise kõrvadele.
Nad jalutasid käevangus läbi halli ja sisenesid banketisaali. Nanny nõjatus oma tooli seljatoele ja vaatas sinnapoole, kus Aria neid jälgis.
“Täna siis kokku kaheksa,” tähendas ta. “Parem siiski kui eile.”
“Jah, parem kui eile,” vastas Aria hajameelselt.
Ta läks seda öeldes paremale jääva ukse juurde, millel oli kiri “Privaatne” ja avas selle. Ta ei teadnud miks, aga ta ei soovinud enam ameeriklast ja tema kena kaaslannat jälgida. Tavaliselt jätsid külastajate reaktsioonid ta külmaks, aga mingil seletamatul põhjusel ei tahtnud ta kuulda neid kahte hüüatamas: “Kas see on kõik? Kas rohkem ruume polegi?”
Kui tihti oli ta seda kaeblemist kuulnud? Ja tavaliselt põlastas ta neid, kes eelistasid kvantiteeti kvaliteedile. Ent selle võimalik kuulmine neilt kahelt tekitas temas masendustunde.
Aria läks mööda lühikest koridori edasi ja avas ukse elutuppa, kus teda ootas tee. Nanny oli selle kandikule jätnud, teekannu kattis ja hoidis kuumana vanamoodne soojendaja. Tuba oli väike ja kulunud. Kui Aria isa elas, oli see olnud majapidajanna tuba. Nüüd oli selles kogu nende allesjäänud mööbel.
Aria istus laua taha ja kallas endale tassi teed. Laual olid ka kurgivõileivad ja tükk isetehtud kooki. Ta sõi, mõtted hajevil, kuni kuulis peaaegu võpatades, kuidas automootor tööle pandi. Ta tõusis ja läks akna alla, mis avanes maja ette.
Ta nägi, et hall Bentley hakkas liikuma. Ta nägi vilksamisi päevitunud nägu kõrgete põsesarnade ja tumedate silmadega. Siis oli auto temast möödas ja liikus kiiresti mööda sissesõiduteed, sähvatades päikesesäras mööda nagu mingi ebamaine sõiduvahend.
“Kiirelt tulnud, kiirelt läinud!”
Aria sosistas neid sõnu ja arutles, miks neid ütles. Auto oli nüüd vaateväljast kadunud. Jäänud olid vaid vaikus ja rahu, mida ta oli ennist maininud. Nemad olid viie šillingi võrra rikkamad ja Ariale tundus, nagu oleks mees halli Bentley ja oma kauni armukesega endast mingi lõhe maha jätnud. Või oli see ainult Aria enda südames?
Tema taga avanes uks.
“Nad tegid päris kärmelt, Nanny,” tähendas Aria pead pööramata.
“Kes?” päris mehehääl.
Naine pöördus.
“Charles! Ma ei oodanud sind.”
Tema vend tuli sisse ja istus laua taha.
“Kas sul on mulle teed pakkuda?” küsis ta.
Mehel olid seljas määrdunud, plekilised püksid ja avatud kraega särk.
“Muidugi,” vastas Aria. “Aga mis juhtus? Miks sa praegusel kellaajal siin oled?”
“Silolõikuri tera murdus katki,” vastas vend. “Igavene jama. Kui seda poleks juhtunud, oleksime Greenacresi õhtuks tehtud saanud. Pidin Hertfordi uue järele minema.”
“Kui ebameeldiv,” tähendas Aria. Ta võttis puhvetkapist teise tassi. “Söö see võileib ära,” soovitas ta, “ja ma teen juurde.”
“Ei, ma ei taha süüa,” vastas Charles. “Ma pean kohe tagasi põllule minema, ehkki me ei saa jätkata enne, kui Joe on tera ära vahetanud.”
“Sa paistad väsinud olevat,” mainis Aria vaikselt. “Kas sa ei võiks seda homse peale jätta ja hommikul värskena alustada?”
“Sa tead paganama hästi, et ei saa,” sõnas mees teravalt. Ja lisas kähku: “Anna andeks! Ma ei tahtnud sulle nähvata, aga mind ajab närvi, et need neetud asjandused kogu aeg katki lähevad. Asi pole ainult viivituses, vaid selles, et ma ei jaksa uusi osta.”
“Jah, ma tean, Charles. Aga sa sunnid end liiga tagant. Sa üritad saavutada liiga palju liiga kiiresti.”
“Liiga kiiresti! Kas sa tead, kui palju me oleme pangas krediiti ületanud? Ja muide, juhataja saatis mulle täna hommikul kirja. Ta palus enda jutule tulla. Sa tead, mida see tähendab!”
“Oh, Charles! Sa ei arva ometi, et ta palub meil osa laenu tagasi maksta?”
“Mind see ei üllataks. Aga ma ei saa seda teha, Aria. Lihtsalt ei saa.”
Tema venna hääles oli järsku kuulda kile, peaaegu hirmunud toon ja Aria pani kähku käe venna omale.
“Ma tean, et sa ei saa, Charles. Aga ära muretse. Kõigepealt kuula ära, mis juhatajal öelda on. Võib-olla polegi midagi hullu, lihtsalt tavapärane jutuajamine.”
“Aga kui ei ole, mida ma siis peale hakkan?”
Jällegi oli mehe hääles kuulda paanikat.
“Charles, küll kuidagi saab. Me oleme ju siiani hakkama saanud, eks ole?”
“Hädavaevu.”
“Aga siiski.”
Aria üritas naeratada. See ei õnnestunud.
Charles lõi mõlema rusikaga lauale.
“Ma ei loobu sellest paigast, ei loobu, seda ma sulle ütlen.”
“Sa ei peagi,” lausus Aria leebelt. “Kes on üldse midagi sellist väitnud? See on sinu oma, Charles. Me elame siin. Oleme seni hakkama saanud ja saame edaspidigi. Sa ei tohi selles kahelda.”
Õe hääle kirglik siirus ja tema käe surve rahustasid meest mingil määral. Ühel hetkel oli Charles pinges, võitles tekkiva paanikaga ja siis tundus ta Aria sõnade mõjul rahunevat ning hirm kadus ta pilgust.
“Joo teed,” ütles Aria vaikselt. “Ja söö see võileib ära. Ma nõuan.”
Mees