Krokodillilind. Katrina Engberg

tal suhe pingeline oli, oli Thomas Larsen. Larsen oli noor ja nägi välja nagu teksareklaami modell, oli varem õppinud Kopenhaageni Majandus­ülikoolis ning peamajas töötanud vaid pool aastat. Ometi oli ta ilmselgelt valmis karjääriredelil välgukiirusel tõusma. Larseni ambitsioonikuses oli midagi jultunut, mingi provotseeriv usk enda eksimatusesse, mida Jeppe kuigivõrd taluda ei suutnud. Ta oli innukalt püüdnud Larsenile külge kleepida hüüdnime Koore­karamell, aga muidu nii pilkehimulised kolleegid ei olnud vedu võtnud. Ja kahjuks oli karamell PK lemmikmaitse.

      Anette köhatas takka ärgitades oma seinaäärselt kohalt.

      Uurijate silmad tabasid Jeppet nagu projektorid pimedas saalis ja ta tundis lavahirmutorget. Nüüd pidi tema olema see, kes julmalt mõrvatud noore naise asjus selguse majja toob.

      Tema ülesanne oli muundada meeskonna tõsidus keskendumiseks ja energiaks, nii et nad ei vajuks lootusetusse, mis ümbritseb iga tragöödiat. Küsimus oli ajastuses, tulemusteni oli vaja jõuda esimese neljakümne kaheksa tunni jooksul. Tavaliselt tuli see tal hästi välja, aga just praegu rõhus teda tema isiklik tragöödia. Esimest korda oma karjääri jooksul ei olnud ta kindel, kas saab hakkama.

      „Väga hea, kõigil on teada, et aadressilt Klosterstræde 12 leitud surnukeha on identifitseeritud kui Julie Stender. Me otsime parajasti ta lähedasi. Tänasest päevast alates kohtume iga päev eineruumis kohe pärast vahetuse üleandmist kell 8 ja 16, mõistagi vajaduse korral ka teistel aegadel, ja teavitame üksteist asjade arengust. Kogume kõik paberid ja pildid minu ja Anette kabinetti, ma lasen sekretäril meie jaoks tahvli valmis panna. Videobriifingul kell 15 palun ma kõigi teiste jaoskondade kaasabi, et täna pärastlõunal ja õhtul Klosterstrædel inimesi küsitleda, nii et saaksime võimalikud tunnistused kätte, kui need on veel värsked.“

      Eineruumis kostis hajusat krabistamist paberite ja papptaldrikutega ning klahviklõbinat. Jeppe tõstis häält.

      „Falck, sina lähed haiglasse tagasi ja räägid Gregers Hermanseniga, kui ta end piisavalt hästi tunneb, ja pärast Klosterstræde 12 kohvibaari omanikega. Kaks noort meest, sekretäril on nimed olemas. Nemad leidsidki Gregers Hermanseni täna hommikul Julie Stenderi laiba pealt lamamast, ja ka nemad on praegu šoki tõttu riigihaiglas jälgimisel. Nendega on vist kõik korras, nii palju kui ma aru saan.“

      Falck tõstis skaudi kombel kaks sõrme kujuteldava mütsiserva juurde.

      „Larsen hakkab uurima Julie Stenderi perekondlikku tausta, sõpru, kolleege, võimalikke kallimaid ja vanu klassikaaslasi, Saidani võtab enda peale, nagu alati, Facebooki ja kõik, mis puudutab arvutit, telefoni ja sotsiaalmeediat.“

      Sara Saidani vaatas läpaka kohalt üles ja noogutas, nii et tumedad lokid hobusesabas hüplesid. Thomas Larsen lihtsalt vaatas teda, käed rinnal risti.

      „Anette ja mina räägime vanematega ja käime uuesti Esther de Laurenti juures. Lahkamine on homme varahommikul, selle võtame samuti enda peale, Anette! Meil on politseinikud nii Kopenhaagenis kui ka Lõuna-Rootsis täie jõuga otsimas Caroline Boutrupit ja tema sõbrannat.“ Jeppe kandis raskuse teisele jalale, et alaselga vähem koormata. „Keegi meist peab valvekaamerad üle vaatama. Pangad, kioskid, supermarketi esised ja nii edasi. Kes selle enda peale võtab?“