Esther pani käed risti.
„Ta ajate mind enne kukke ja koitu voodist välja! Ma istun siin öösärgis ja ei ole veel kohvigi joonud. Nüüd tahan ma teada, milles asi, enne kui ma ühelegi küsimusele vastan!“ Esther surus huuled kokku.
Politseinik kõhkles silmapilgu, siis noogutas. „Täna varahommikul leidis Gregers Hermansen teise korruse korteri köögist noore naise laiba. Me tegeleme ikka veel ohvri identifitseerimise ja surmapõhjuse kindlakstegemisega, aga me teame, et tegu on kuriteoga. Teie alumine naaber sai kõva šoki ega suuda meiega veel suhelda. Meil on vaja, et te räägiksite meile kõigest, mida majaelanike kohta teada on, ja sellest, mis paaril viimasel päeval on trepikojas toimunud.“
Esther tundis, kuidas šokk hakkab alt ülespoole levima, läbi pahkluude, reite, puusavöö ja rinna, kuni ta ei olnud enam kindel, kas suudab hingata. Peanahk tõmbus kokku ja lühikesed hennaga värvitud juuksed turritasid kuklas kestvas külmavärinas.
„Kes see on? Kas üks tüdrukutest? See ei saa tõsi olla. Minu majas ei sure keegi.“
Ta kuulis ka ise, kuidas see kõlab: lapsikult ja talitsematult. Ta tundis, kuidas põrand jalge all õõtsub, ja hoidis käetoest kinni, et mitte maha kukkuda.
Politseinik haaras ta käsivarrest.
„Kas kuluks ehk üks kohv ära, proua Laurenti?“
Teine peatükk
Jeppe Kørner vaatas habrast tassikõrva, mis kadus ta sõrmeotste vahele. Esther de Laurenti oli tõmmanud selga hommikumantli ja keetnud kohvi, nüüd istusid nad polsterdatud mööblil ja ootasid, et ta uuesti istuks. Tuba oli täis värve, nipsasju ja segadust ja Jeppe tundis end selles naiselikus kaoses ebamugavalt. See meenutas talle tema ema korterit, kus intellekti ja vaimu oli igal pool, mugavust enam-vähem mitte kusagil. Seinu katsid põrandast laeni ulatuvad riiulid, täis kõiksuguseid raamatuid. Pleekinud nahkseljad, pehmekaanelised ja kirevad kingiraamatukesed toidust ja lilledest. Puukujukesed ja tolmunud nipsasjad kogu maailmast täitsid riiulitel ja seintel kõik vabad paigad ning igal viimasel kui rõhtsal pinnal oli hunnikutes tihedalt täiskirjutatud, punaste joontega pabereid.
Tänavalt kostis esimeste uudistemeeskondade häält, kui need ookrivärvi fassaadi ette kogunesid. Press ei saanud krüpteeritud politseiraadiot pealt kuulata, ent see-eest jälgisid nad huilgavaid sireene ja sotsiaalmeediat. Kunagi ei läinud kaua aega, kui keegi juba säutsus, messis või täägis politseihorde, ja ajakirjanikud jõudsid tavaliselt kohale paar minutit pärast esimesi kiirreageerimissõidukeid. Ärksad uudisteankrud rääkisid juba tõsisel ilmel kaameratesse, mis näitasid vaheldumisi nende nägusid ja valges rõivas kriminaaltehnikute kobarat.
Esther de Laurenti köhatas ebalevalt. „Mina olen hoone omanik, ma elan ise siin üleval ja üürin ülejäänud maja välja. Gregers on minu all elanud sestpeale, kui ta kakskümmend aastat tagasi naisest lahutas. Alakorruse poes vahetuvad üürnikud paari aasta tagant, praegu on seal kohvibaar, nagu te teate. Seda peavad paar kena noormeest…“
Sõnad voolasid suust rahulikult, aga võbelev pilk andis tunnistust šokis inimesest.
„Caroline on teisel korrusel elanud poolteist aastast. Ma tunnen ta vanemaid juba ammusest ajast, enne seda, kui nad Jüütimaale kolisid. Meil oli siis koos omamoodi kunstiklubi.“
Ta rääkis selge diktsiooniga, mis oli vastuolus vandesõnadega, mis aeg-ajalt vürtsitasid ta muidu nii siivsaid lauseid. Pooleldi näitlejanna, pooleldi meremees.
„Julie kolis siia kevadel. Nad on ammused sõbrannad, tunnevad teineteist kooliajast. Kenad tüdrukud üürilisteks,“ jätkas Esther, pilk kiindunud merekarbimustriga vaasi. „Kumb neist see on?“
„Identifitseerimist ei ole veel toimunud.“ Jeppe surus tallad vastu põrandat, et seljavalu järele annaks ja ta saaks paremini keskenduda. „Kahjuks on liiga vara öelda midagi surmapõhjuse kohta.“
Esther de Laurenti vaatas eemale. Ta hele nahk oli meikimata ja rohked kortsud silmade ümber ja kaelal rõhutasid alistuvat ilmet. Anette oli kükakile laskunud ja sügas ühe mopsi kuldset kõhunahka. Koer uratas rahulolevalt.
„Kas viimasel ajal on majas midagi ebatavalist juhtunud? Ükskõik mida. Uued inimesed, kes on hakanud tüdrukute korteris käima, mäsu tänaval, tülisid?“ küsis Jeppe.
„Mõelda, et seda repliiki saab päriselt kuulda! Selline tunne nagu oleksin ma omaenda raamatus.“ Esther kõneles ikka veel vaasiga.
Mops tüdis Anette hellitustest, tatsas paar sammu eemale ja heitis koerakorvi. Küüned klõbisesid laudpõrandal.
„Ega me ju kogu aeg kaelakuti koos istu,“ seletas Esther lõpuks. „Julie ja Caroline on noored tüdrukud, kellel on kiire elu. Tihtipeale on kosta kõva muusikat ja öist melu, aga eks minu juures on aeg-ajalt ka. Vaene Gregers, et ta ka meid välja kannatab. Hea, et ta on kurdivõitu.“
Esther kaotas mõttelõnga. Jeppe andis talle aega ja needis endamisi Anette rahutut trummeldust uksepiidal.
„Carolinel on poiss, mis kurat ta nimi nüüd ongi … Daniel! Daniel Fussing, tore noormees, on ka Herningi kandist siia kolinud. Aga ma ei ole teda ammu näinud. Julie on vist … vallaline.“ Ta mekutas sõna, nagu oleks selle pind kare ja tunduks suus kummaline.
Jeppe tähendas selle märkmikku. Tänaval läks tööle autoalarm ja Anette päästis ukselävelt kuuldava ohke. Sel oli oma põhjus, miks Jeppe eelistas ise inimesi üle küsitleda, kui nad koos töötasid: diplomaadioskustega Anette just ei hiilanud.
„Caroline oli vist viimasel nädalal sõbratariga Rootsis kanuumatkal,“ jätkas Esther. „Ma ei usu, et ta veel Kopenhaagenis tagasi on. Juliet nägin ma viimati üleeile. Ta astus õhtul läbi ja küsis kaitsekorki. Ta oli selline nagu tavaliselt, naeratav ja rõõmus. Ei, lihtsalt arusaamatu, et me siin niimoodi räägime.“
Jeppe noogutas. Šokk tekitab automaatselt ebatõelisuse tunde.
„Ma ei suuda seda uskuda! Kas see ei või olla mõni sõbranna?“ Hääl hakkas muutuma meeleheitlikuks.
Jeppe kehitas kahetsevalt õlgu. „Kahjuks me ei tea veel midagi. Kas teil on tüdrukute telefoninumbrid?“
„Külmkapi küljes on paberitükile kirjutatud. Võite lihtsalt kaasa võtta.“
„Tänan, proua Laurenti, sellest oli palju abi.“ Jeppe tõusis ja andis sellega märku, et külaskäik on lõppenud. Anette juba sikutas sedelit mopsikujulise külmikumagneti tagant. Jeppe kuulis midagi põrandale kukkuvat ja selle järel Anette ärritatud oigamist.
„Meil on vaja teiega pärastpoole veel kord rääkida. Kas me võiksime pärastlõunal kokku saada?“ jätkas Jeppe, püüdes ülekuhjatud klaaslauast mööda pääseda ilma pabereid ja tasse põrandale tõmbamata.
„Ma peaksin minema haiglasse Gregersit vaatama, muidu mul mingeid muid plaane ei ole. Ma olen kirjanik … või õigemini, ma püüan kirjanikuks saada, nii et ma töötan kodus.“ Esther de Laurenti pani pihu kaelas rippuvale kuldmedaljonile, nagu peaks seda kaitsma.
„Me saadame pärastpoole siia sõrmejäljetehnikud, et nad võimalikud jäljed trepikojas ja välisuksel üle käiksid. Ta võtab ka teie sõrmejäljed, kui ta siin on, kui nii sobib. Välistamise tarvis.“
Esther noogutas.
Kui Jeppe taipas, et ta ei kavatsegi neid välja saata, taganes ta esikusse, kus Anettel üks käsi juba käepidemel oli. Ütles nägemist väikesele naisele diivanil, südant torkamas jõuetustunne. Esther de Laurenti meenutas kangesti inimest, kes vajab kallistust.
*
Trepimademel ei suutnud Anette enam tundeküllast oiet tagasi hoida.
„Issand jumal, päästke mind üksikutest vanamuttidest ja nende nipsasjadest!“ kaebles ta. Miski Esther de Laurenti