„Jah, see olen mina.“
Ta tõusis vaevaliselt sügavast toolist ja läks esikusse külalist vastu võtma. Uksel seisis üks neid kriminaliste, keda ta oli kogu hommiku näinud majas edasi-tagasi saalimas. Mees oli valge kaitserüü eest lahti teinud ja punane triip laubal paljastas, et hetk tagasi oli tal müts peas olnud.
„Ma pean võtma teie sõrmejäljed.“ Mees libistas end Kristofferist mööda ja astus väiksesse esikusse.
„Jah, väga kena, mulle öeldi, et keegi tuleb. Esther de Laurenti, tere päevast.“
Esther sirutas käe.
Mees pani raske moega diplomaadikohvri põrandale, ent käepigistust vastu ei võtnud. Küllap oli selline kuriteopaigal tõendite kogumine raske töö. Estheri kõht tõmbus krampi, kui ta mõtles, mis oli seal tema maja alakorrusel.
„Kuidas me teeme? Mida teil vaja on?“
„Lauda ja teie käsi, muud midagi. See võtab ainult ühe minuti.“ Esther kääris käised üles ja juhatas mehe kirjutuslaua juurde. Oma üllatuseks nägi ta, et Kristoffer seisab ikka veel ukselävel. Ta seisatas ja naeratas talle soojalt. Ilmselgelt oli Kristoffer niisama vapustatud kui ta isegi.
Lõpuks ometi sumiseb herilane moosiriismetest väikesel taldrikul eemale ja jääb raamatukuhja otsa tukastama. Kindlakäeline hoop teibihoidjaga, ja lömastatud putukakere saadetakse läbi lahtise akna viimasele lennule.
Ta hingab sisse linna suveõhku ja otsustab minna välja päikese kätte. Jookseb viltustest astmetest alla, tõuseb hooga jalgrattale ja tuhiseb läbi südalinna. Sõidab kitsastel tänavatel vales suunas ja naudib tuult, mis paneb silmad vett jooksma. Ostab tassi kohvi, mida tegelikult endale lubada ei saa, ja istub kohviku ette päikese kätte.
Linnas, kus ta üles kasvas, ei olnud kohvikuid. Rõhuva tundega rinnas meenuvad talle lapsepõlve külmad õhtud õhukeses teksajakis ning rahutu pendeldamine bensiinijaama ja jalgpalliväljaku vahel. Kõik nad sõitsid pimeduses ringi, keegi ei tahtnud koju jääda. Nagu oleksid võinud nende sammud neid kuhugi viia. Nagu oleks Poola viin, mida nad koolapurkidesse valasid ja kõrrega jõid, suutnud tühjust täita. Kui nad lonkimisest tüdisid, jõlkusid nad peatuses ja vaatasid möödasõitvaid busse.
Ta tõstab näo päikese poole ja naudib oma uut elu. Elu. Ta ei hooma seda meest, kes silmitseb teda veidi kaugemalt. Ei tea, et elu, mida ta just on nautima hakanud, on kohe varsti möödas.
Neljas peatükk
Tagasi kontoris, istusid Jeppe ja Anette oma praktilise reguleeritava kõrgusega kirjutuslaua taha, et taktika paika panna. Jeppe tõi köögist kaks kruusi kohvi, endale koorega, Anettele musta ja suhkruga. Neil oli sama auaste, aga kui nad töötasid ühes meeskonnas, tõi Jeppe alati kohvi ja Anette juhtis alati autot. See oli enam-vähem nende vahel ainus asi, mille üle iialgi ei vaieldud: pisike vanapaarilik pelgupaik nende ebavõrdses partnerluses.
„Kas identifitseerimises võime kindlad olla?“ alustas Anette. Nüüd vastastikku istudes nägi Jeppe oma ärrituseks, kui hoolitsetud nägi Anette temaga võrreldes välja. Silmalaud olid saanud värske sinkja varjundi, ja ta nägi välja nagu inimene, kes on saanud niihästi seksi, hüva rooga kui ka kaheksa katkestamatut unetundi viimase ööpäeva jooksul. Jeppe oleks tahtnud ümber laua minna ja ta toolilt maha tõugata.
Ta teadis, et partneri küsimus on retooriline. Nad mõlemad olid kõrvutanud surnukeha üldist väljanägemist ja tätoveeringuid – sulg abaluul ning kaks tähte ja kaldus kiri paremal randmel – hulga piltidega, mis nad arvutist olid leidnud. Ohver oli Julie Stender, üks Esther de Laurenti noortest üürilisest. Kui nad oleksid pidanud surnukeha identifitseerima ainult moonutatud näo järgi, siis nad nii kindlad ei oleks olnud.
„See on Julie, täiesti selgelt. Kes perekonnaga ühendust võtab?“ Jeppe lehitses oma märkmikku. „Vanemad elavad väikeses Sørvadi-nimelises linnakeses, see on kusagil Herningi lähedal. Kas vaatad järele?“
Anette klõbistas oma arvutit ja helistas siis Kesk- ja Lääne-Jüüti politseisse, et rattad käima panna. See kõne ei saanud teises otsas kuigi populaarne olla. Jeppe keeras märkmikulehte. Noorest peast oli ta märkmikesse üles kirjutanud kõike. Ideed, mõtted ja tulevikuplaanid. Koguni reisimärkmeid. Nüüd püsis ta töine.
NOALÕIKEMUSTER kirjutas ta korralike versaalidega.
MEESTUTTAVAD
CAROLINE lisas ta ja pani hüüumärgi.
MAJAELANIKUD
Ta kuulis, kuidas Anette telefoni käske turtsub.
„Stender, ma ju ütlesin! S-T-E-N-D-E-R, saa juba aru! Christian ja Ulla Stender. Nad elavad Sørvadis, talus metsaistandiku kõrval. Skovvej. Ainult teavitada, mitte küsitleda, saad aru? Me tuleme ise kohale. Helista tagasi, kui te olete seal ära käinud.“
Ta lõpetas kõne hüvasti jätmata.
„Selle võid nüüd nimekirjast maha tõmmata, Jeppesen!“ Anette tõusis, nii et püksid jäid laiade reite ümber inetult volti. „Hakkame siis oma infotunniga pihta? Paistab, et tuleb veidi tööd laiali jagada.“
Anette marssis vastust ootamata minema. Jeppesen! Ta vihkas seda, kui Anette teda nii kutsus.
Jeppe süda langes lähipäevadele mõeldes saapasäärde. See asi ajab kogu Kopenhaageni pöördesse, kui pressi masinavärk kord käima läheb. Jeppe nägi juba vaimusilmas ajalehtede esikülgi. Noor tüdruk mõrvatud, räsitud ja moonutatud. Kurjategija vabaduses. See oli sedasorti juhtum, mida politsei tavaliselt nimetaks pööraseks liialduseks. Need juhtumid, mida politsei nimetab naine metsas ja kus kurjategija ei seisa otse ohvri kohal, on ülimalt haruldased.
Aga need on olemas.
Einelauas oli tavapäratult vaikne, kui Jeppe sisse astus. Tavaliselt kajas ruum jutust ja lõbusast suminast, aga tõeliselt tõsised juhtumid vajutasid meeleolule alati rõhuva pitseri. Naljad mahasaetud peadest, millega jalgpalli mängida, olid osa igapäevasest jämedakoelisest žargoonist. Teised teemad olid vaikival kokkuleppel keelatud. Kõik lastega seotu. Juhtumid, kus ilmselge kurjategija oli sokerdamise või mingi formaalsuse tõttu vabaduses. Ja sellised juhtumid nagu praegune. Vägistajad ja tapjad ei lõigu tavaliselt ohvreid elusalt. Liiga vara oli oletada, kas tegu on sadistliku ekskallimaga või millegi veel hullemaga, ent kuidas lugu ka oli, valitses staabi kohal raske vaikus.
Inspektor Thomas Larseni kõrval istus PK, käed vormirõivas rinnal risti. Tõenäoliselt olid rõivad valitud eelseisva pressikonverentsi tarvis. Ilma et nad sellest oleksid rääkinud, teadis Jeppe, et komissar püüab surnu näole lõigatud mustrit avalikkuse eest salajas hoida nii kaua kui võimalik. Kõik detailid, millest aimdus hullumeelset kurjategijat, tuli esialgu hoida siseringis. Kui kaua aega see neile annab?
Ühe ööpäeva, kõige rohkem kaks, aga see oli parem kui mitte midagi. Jeppe tabas PK pilgu ja tundis, kuidas ülemuse kohalolu teda ühtaegu rahustab ja närviliseks muudab. Kaheteisekümne aasta pikkuse koostöö järel tundsid nad teineteist hästi. PK teadis ta tugevusi, aga suuresti ka tema nõrkusi. Nad mõlemad teadsid, et praegu talle nii suur juhtum kätte anda on paras risk.
Jeppe silmitses oma meeskonda.
Torben Falck oli vanemapoolne uurija, kes aastatega oli muutunud ümaraks ja mugavaks. Ta sättis piinliku hoolega oma uhkeid hallikirjuid vuntse, kandis alati kirevaid trakse ja armastas rääkida labasevõitu nalju. Falck oli üks neid politseinikke, kes kuulusid mõrvaosakonnas hädavajalike keskväljamängijate hulka. Vahest mitte just kõige terasem, aga usaldusväärne ja põhjalik uurija.
Sara Saidani, kes istus Falcki kõrval, oli mõrvaosakonnas paras mõistatus. PK oli ta eelmisel aastal saanud Helsingørist peamajja üle tuua, sest Saidani programmeerimisoskus ja ülepea võrgus tegutsemise võime oli lihtsalt liiga hea, et seda kasutada kusagil mujal kui Kopenhaagenis. Aga uute kolleegide seas ei olnud ta päris õiget paika leidnud. Oma tumedate lokkide ja kongus ninaga oli temas teatud eksootilist sarmi,