Kümme aastat mõrvaosakonnas olid ammugi õpetanud teda moonutatud laipu käsitlema ilma et halb hakkaks, aga kuriteopaigal oli ta alati pinges. Võibolla oli põhjuseks tundlikkus, mis vanusega ligi hiilib. Teadmine surmast kui elu põhitingimusest. Või ehk tuli see lihtsalt sellest tabletikokteilist, mis ta oli tee peal hullemate seljavalude vaigistamiseks neelanud. Arstid olid diski prolapsi välistanud ja üsnagi tugevasti vihjanud, et ta valud on psühhosomaatilised, aga mida nemad ka teadsid?
Ta astus seinast eemale, laibale lähemale. Sel sekundil, kui me sureme, saab meist kellegi töö. Kuriteopaik meenutab omamoodi teatrietendust. Kokkulepete võrgustik, mis üheskoos annab kuju tervikule. Märksõnadele ja vihjetele. Jeppe tundis salamisi piinlikku kiindumust kuriteopaiga dünaamika ja sisemise rütmi vastu. Aga see siin oli teistmoodi. Hullem. Kes ta oli, see noor naine, keda parajasti kokku kraabiti ja kottidesse pandi? Miks just temal ei lastud karjääri teha, abielluda, lapsi saada?
Ta mõtles kõhedusega perekonnale, keda tuleb teavitada, kui naine on identifitseeritud. Hirmule, mis alati silmades süttis, kui ta end tutvustas, lootusest, mis kohe selle järel kerkis – onu, ilma onuta saame ju hakkama –, ja kui selgub, et tegu on kellegagi, kes liigagi lähedane: nutt, karjed, või veel hullem, vaikne alistumine. Selle osaga tööst ei olnudki ta ära harjunud.
Jeppe kükitas kohtumeediku kõrvale.
„Päevast, Nyboe, mis meil siin siis on?“
Nyboe oli küpses eas väärikas mees, kes rääkis arstidele omases siseringikeeles, otsekui tahaks kindel olla, et saab võhikud paari lausega maha raputatud. Ta oli riiklik lahanguekspert ja ülimalt lugupeetud, aga Jeppele ta eriti ei meeldinud. Tal oli näriv kahtlus, et tunne on vastastikune.
„See siin on paras pask.“ Ometi kord ei kõlanud Nyboe hääl üleolevalt. „Ohver on noor naine, kahekümnendate eluaastate alguses. Tema kallal on tarvitatud jõhkrat vägivalda, peas on sügavad lõikehaavad ja jälgi raske esemega löömisest. Kõrvast mõõdetud temperatuur oli 28 kraadi ja koolnukangestus oli mõnda aega tagasi alanud, kui ma tunnikese eest kohale jõudsin, nii et surm on tõenäoliselt saabunud millalgi kella 22 ja 4 vahel. Aga nagu sa tead, ei saa ma veel midagi kindlalt öelda. Otsesed märgid seksuaalsest ärakasutamisest puuduvad. Lõikehaavad pihkudes ja käsivartel, mis viitab sellele, et ta on end kaitsnud, aga on ka mõningaid, noh … lõikeid, mis on tehtud ajal, kui ta veel elus oli.“
„Sa tahad öelda, et teda on lõigutud enne surma?“
Nyboe noogutas tõsiselt.
Nende vahele laskus vaikus. Oli ilmne, et see toob kaasa pressi tormijooksu ja paanikahood. Õnnetute sugulaste reaktsioonist rääkimata.
„Nägu on üsna tugevasti moonutatud, aga õnneks on tal tätoveeringuid, mis identifitseerimist hõlbustavad. Jah, sa näed peaaegu et mustreid.“
„Mustreid?“ Jeppe püüdis Nyboe pilgu.
„Kurjategija on ka ohvri nägu lõikunud. Ma ei ole mingi kunstiasjatundja, aga mulle meenutab see paberlõiget.“
„Paberlõiget? Mida see veel tähendab?“ Jeppe kortsutas kulmu.
Nyboe võttis laiba lõuast ja keeras verise näo ettevaatlikult üles, terava köögivalguse poole. „Paistab, et meie kurjategija on meile siia väikese mõistukirja kriipinud.“
Jeppe halvad eelaimused päeva kohta muutusid veel hullemaks.
Kolmas peatükk
Esther nööpis täispikkuses peegli ees kinni Halstoni bleiseri ja silus seda ettevaatlikult. Õhukesed villased püksid, siidsärk ja jakk; ta tundis, et on liiga peenelt riides, liiga ametlik, aga tal oli vaja rõivaid, mis teda sel päeval aitaksid püsti püsida.
Mõtted keerlesid ringi ja peavalu tuikas raskelt silmade taga. Julie või Caroline. See ei saanud olla Julie. Ei tohtinud. Aga mitte ka Caroline. Väike Caroline, keda ta oli tundnud sünnist saati. Kas oli kuidagi võimalik, et see oli keegi täiesti võõras? Sõbranna, kes oli korterit laenanud, seal ööbinud ja mõne kahtlase tüübi sisse kutsunud?
Kristoffer kolistas köögis ja Esther õnnistas teda endamisi. Kristoffer oli nüüd juba peaaegu neli aastat olnud ta lauluõpetaja, aga ajaga oli nende suhe edasi arenenud. Neil oli palju ühist: rõõm muusikast, kunstist ja kõigest kaunist siin elus. Kristoffer õpetas talle laulutehnikat, tema Kristofferile söögitegemist, ja nad käisid korrapäraselt koos ooperis ja muuseumides. Ehkki Esther oli Kristofferist kolm korda vanem, oli poisist saanud ajapikku lähedane sõber. Poeg, keda Estheril ei olnud, ehkki see sõnastus oleks mõlemas ebamugavust tekitanud.
„Kristoffer, kullake, kas sa teed kohvi?“
Ester läks elutuppa, kus Kristoffer juba kerge naeratuse saatel presskannust kohvi kallas. Ester saatis naeratuse vastu ja tundis, nagu alati, rõõmu teise kaunist näost, mis andis tunnistust asiaatlike mõjutustega perekonnaloost. Kitsad pruunid silmad, mis meelekohtade poole viltu, süsimustad juuksed ja kiitsakas keha. Ta kandis musti rõivaid: kapuutsiga pusa, mille alt särk välja paistis, teksaseid, jalgevahe põlvede kohal, kootud mütsi ja nahkjakki. Neis riideis paistis ta veelgi noorem. Nagu kodutu teismeline.
Kristoffer oli loobunud paljutõotavast lauljakarjäärist, selle asemel tegeles ta juhutööde ja õpetamisega. Esther ei teadnud, miks õieti. Aga praegune põhiamet Taani Kuningliku Teatri riieturina paistis talle päris hästi meeldivat, see lubas tal öösiti üleval istuda ja töötada oma kummalise elektroonlise muusika kallal ning lisaks koolitada väheseid valituid lauluõpilasi.
Esther vajus sügavasse virsikukarva tugitooli ja tõstis jalad samasugusele tumbale. Ta sai Kristofferist väga hästi aru. Nüüd, kus ta oli pensionile jäänud, kavatses ta teha ainult neid asju, mis talle tõesti meeldisid, kogu oma ülejäänud elu. Laulda, kirjutada ja süüa teha. Ei kunagi enam mingeid eksameid ega teaduskonna koosolekuid. Esther oli kaua oodanud, et saaks lõpuks ometi üles soojendada oma noorusea armastuse selle akadeemilistes ringkondades nii põlatud krimižanri vastu. Kui ta tahtis tõusta oma põlvkonna Dorothy L. Sayersiks, siis oli kiire käes. Ta silmitses äsja välja prinditud käsikirjalehekülge, mis õigupoolest oleks pidanud olema läbi loetud, ja ohkas. Täna küll mitte.
Kristoffer tuli tuppa ja istus tema vastu Maroko põrandapadjale. Epistéme ja Dóxa ronisid kohe talle sülle ja lubasid end patsutada.
„Mis seal all juhtunud on?“ Kristoffer küsis seda süütul häälel, mis kuulus hoopis teise maailma kui need kohutavad uudised. Sellepärast oli Estheril raske vastata.
„Alakorruselt … leiti laip. Noor tüdruk, nad ei tea, kes. Aga asi tundub tõsine. Ilmselt kuritegu.“ Kurgus nööris ‒ ta rüüpas sõõmu kohvi. „Ja Gregers on rabandusega haiglas, või mis tal õieti viga on. Nagu variseks kogu maailm täna kokku.“
Kristoffer hellitas Dóxa valget vatsa üles vaatamata. Teised inimesed oleksid hakanud küsimusi esitama ja päästnud oma šokeeritud tunded valla. Kristoffer mitte. Minuti pärast küsis ta: „Mida ma teha võiksin?“
Tänulikkus voogas Estherist läbi ja muutis kõik veidi kergemini talutavaks.
„Koeri tuleb jalutada. Ja kui sa täna õhtuks mingit sööki muretseksid?“
Kristoffer noogutas, ikka veel pilku tõstmata. „Hästi. Ma teen koertega pika tiiru ja ostan poest midagi õhtusöögiks. Võibolla kala. Ma vaatan, mis neil Frederiksborggadel on.“
„Tänan, kullake, võta lihtsalt koridorist mu rahakoti seest raha. Sa tead, kus see on.“ Esther nõjatas pea tahapoole, sulges silmad ja püüdis hingamisharjutuste abil lõõgastuda.
Ta kuulis, kuidas Kristoffer kilistas koridoris kaelarihmade ja võtmetega. Siis keeras Kristoffer välisukse lahti ja karjatas koerad hellalt trepikotta.
Koerad