Ehkki keegi ei kahelnud, et riigi valitsemises jäi viimane sõna Aegon Targaryenile, jäid tema õed Visenya ja Rhaenys kuninga võimupartneriteks kogu valitsusaja jooksul. Kui ehk Hea Kuninganna Alysanne, kuningas Jaehaerys I abikaasa välja arvata, pole ajaloos ükski Seitsme Kuningriigi kuninganna nii palju poliitilist mõju omanud kui Lohe õed. Kuningal oli tavaks üks oma kuningannadest endaga alati ringkäigule kaasa võtta, sellal kui teine jäi Lohekivile või Kuningalinna, sagedasti Raudtroonile kuninga nimel valitsema.
Kuigi Aegon oli nimetanud Kuningalinna oma kuninglikuks aujärjeks ja paigutanud Raudtrooni Aegoni Kantsi suitsusesse kodasaali, veetis ta seal kõige rohkem veerandi ajast. Sama palju päevi ja öid veedeti Lohekivil, tema esiisade saarkantsis. Lohemäe jalamil olevas kantsis oli kümme korda rohkem ruumi kui Aegoni Kantsis, see oli palju mugavam, ohutum ja pikema ajalooga. Kord kuuldi Vallutajat ütlemas, et talle meeldis isegi Lohekivi lõhn, kus soolane õhk lehkas alati suitsu ja väävli järele. Aegon veetis ligi poole oma ajast kahel aujärjel, jagades aega nende vahel.
Ülejäänud aja pühendas ta lõpututele kuninglikele ringkäikudele, viies oma õukonna ühest lossist teise, olles kordamööda külaliseks kõikidele oma suurisandatele. Kajakalinnal ja Kotkapesal, Harrenhalil, Vetevool, Lannisportil ja Casterly Kaljul, Huigelossil, Vanatammel, Mägiaial, Muinaslinnal, Lehissaarel, Sarvekünkal, Saarekoolmel, Tormiotsal ja Õhtuhaku lossil oli au kostitada Tema Hiilgust mitmel korral, aga Aegon võis ja ilmuski kõikjale, vahel isegi kuni tuhande rüütli ja isanda ning emandaga tema sabas. Kolm korda reisis ta Raudsaartele (kaks korda Pyke’ile ja kord Suur-Wykile), veetis aastal 19 PV kaks nädalat Sõsarlinnas ja külastas kuus korda Põhja, korraldas kolm korda vastuvõtte Valges Sadamas, kaks korda Kääbaskandis ja viimase kuningliku külaskäigu raames aastal 33 PV korra ka Talitundrus.
„Mässe on parem ennetada kui maha suruda,” lausus Aegon oma kuulsad sõnad, kui temalt ringkäikude põhjuse kohta uuriti. Pilk vägevale kuningale Balerioni, Musta Hirmu seljas, kaaskondlasteks sajad siidis ja terases sädelevad rüütlid, aitas rahututesse isandatesse lojaalsust süstida. Ka lihtrahvas peab aeg-ajalt kuningaid ja kuningannasid nägema, lisas kuningas, ja teadmist, et neil on võimalus talle oma katsumusi ja muresid kurta.
Seda nad ka tegid. Suur osa igast kuninglikust ringkäigust kulutati pidusöökidele ja ballidele ja küttimisele ja pistrikujahtidele, kui iga isand teisi külluse ja külalislahkusega üle püüdis trumbata, aga Aegon korraldas kõikjal ka vastuvõtte, olgu see siis mõne vägeva isanda poodiumilt või taluniku põllul olevalt sammaldunud kivilt. Temaga olid kaasas kuus meistrit, et tutvustada talle kohalikke seaduseid, kombeid ja ajalugu ning panna kirja Tema Hiilguse sätestatud määrused ja otsused. Isand peab tundma maad, mida ta valitseb, rääkis Vallutaja hiljem oma pojale Aenysele ning ringreiside käigus õppis Aegon Seitsme Kuningriigi ja selle elanike kohta palju ja enamgi veel.
Igal vallutatud kuningriigil olid omad seadused ja kombed. Nendesse kuningas Aegon ei sekkunud. Ta lubas isandatel jätkata valitsemist nii nagu varemgi, säilitades endise võimu ja eesõigused. Pärimis- ja pärilusõiguseid ei muudetud, olemasolevad läänikoetised kinnitati ning nii suur- kui ka väikeisandad säilitasid omal maal võimu vangikongide ja võlla ning esimese öö õiguse üle, kui see oli varasemalt kombeks olnud.
Aegoni peamine mure oli rahu. Vallutuse-eelsel ajal olid sõjad Westerose riikide vahel tavalised. Ei möödunud aastatki, kui keegi kellegagi kusagil sõjas polnud. Isegi rahujalal olevate kuningriikide naaberisandad lahendasid erimeelsusi mõõga abil. Aegoni tõus troonile tegi sellele kõigele suuremalt jaolt lõpu. Väikeisandad ja maaga rüütlid pidid nüüd vaidlused oma lääniisandate lahendada viima ja langetatud otsuste järgi käituma. Riigi vägevate kodade vahelised vaidlused lahendas nüüd kroon. „Riigi esimeseks seaduseks on kuninga rahu,” kuulutas kuningas Aegon, „ja kõik isandad, kes minu loata sõtta astuvad, nimetatakse mässajaks ja Raudtrooni vaenlaseks.”
Kui varasemalt võis iga sadam ja väikeisand elanikelt, lihtrahvalt ja kaupmeestelt omaenese suva järgi makse sisse nõuda, siis nüüd väljastas kuningas Aegon määrused, mis reguleerisid terves riigis kehtivad tollija muud maksed. Lisaks sätestas ta, et Usu pühamehed ja -naised ning nende maad ja valdused on maksudest vabastatud ning andis Usule õiguse mõista kohut ametiõiguseid kuritarvitanud seitsmike, vannutatud vendade ja pühaõdede üle ning neile karistusi määrata. Ehkki ta ise ei olnud jumalakartlik mees, toetas Targaryenide esimene kuningas alati Usku ja Muinaslinna ülemseitsmikku.
Kuningalinn kasvas ümber Aegoni ja tema õukonna kolmel Musta Kärejõe suudme veerel oleval künkal ja nende ümber. Kõrgeim küngastest sai tuntuks kui Aegoni Suurküngas ning peagi kutsuti väiksemaid Visenya ja Rhaenyse Künkaks, nende varasemad nimed unustusehõlma vajunud. Rohmakas muld- ja palklinnus, mille Aegon nii kiirelt oli püstitanud, ei olnud kuninga ja tema õukonna majutamiseks piisavalt suur ega uhke ja oli hakanud laienema juba enne Vallutuse lõppu. Ehitati uus ainult palkidest koosnev ja viiekümne jala kõrgune kants, haigutava kodasaaliga selle all, ning kividest ja kiviplaatidest katusega köök välismüüri ääres, et vältida võimalikke tulekahjusid. Kerkisid tallid ja seejärel viljaait. Püstitati vanast kaks korda kõrgem vahitorn. Peagi ähvardas Aegoni Kants oma müüride vahelt välja purskuda, mistõttu ehitati uus ja künkatippu veelgi rohkem ümbritsev palktara, mille taha mahtusid kasarmud, relvaladu, seitsmekoda ja jäme ümartorn.
Küngaste jalamitele jõekaldale kerkisid maabumissillad ja laohooned ja Velaryonide ja Celtigaride pikklaevade kõrvale, kus varem nähti vaid paari kalapaati, köideti Muinaslinna ja Vabalinnade kaubalaevu. Suur osa kaubandusest, mis varem läbis Neitsiallikat ja Viduorgu, tuli nüüd Kuningalinna. Jõeveerele kerkis kalaturg, küngaste vahele kangaturg. Ehitati tollikoda. Algul avati Mustveel vana koge keres tagasihoidlik seitsmekoda ja seejärel kaldal toekam vitstest ja saviplönnidest ehitatud. Siis ehitati ülemseitsmiku saadetud raha eest Visenya Künka tippu teine, kaks korda suurem ja kolm korda uhkem seitsmekoda. Poed ja kodud kerkisid kui seened pärast vihma. Jõukad inimesed püstitasid künkakülgedele müüriga piiratud häärbereid, vaesed otsisid peavarju nende vahele mudast ja kõrtest ehitatud armetutes osmikutes.
Keegi ei kavandanud Kuningalinna. See lihtsalt kasvas … aga kasvas see kiiresti. Aegoni esimese kroonimise ajal oli see ikka veel muld- ja puitlinnuse veerel lösutav külake. Teise kroonimise ajaks oli see juba õitsev mitme tuhande elanikuga linnake. Aastaks 10 PV juba päris linn, pea sama suur kui Kajakalinn või Valge Sadam. Aastaks 25 PV oli see mõlemad seljataha jätnud ning terves riigis kolmas kõige rahvarohkem linn, millest suuremad olid veel ainult Lannisport ja Muinaslinn.
Erinevalt konkurentidest ei ümbritsenud Kuningalinna müürid. See ei vajanud neid, teati mõningaid selle elanikke rääkivat; ükski vaenlane ei julge linna rünnata, kuni seda kaitsevad Targaryenid ja nende lohed. Algselt võis kuningas nendega nõustuda, kuid tema õe Rhaenyse ja lohe Meraxese surm aastal 10 PV ning rünnakud tema enda vastu andsid talle kahtlemata põhjust …
Ja aastal 19 pärast vallutust jõudis Westerosse kuuldus kartmatust retkest Suvesaartele, kus piraadilaevastik oli rüüstanud Kõrgete Puude Linna, tuhanded naised ja lapsed orjusesse viinud ning terve varanduse kokku riisunud. Kirjeldused retkest ei andnud kuningale rahu ja ta taipas, et Kuningalinn on samuti kaitsetu salakavala vaenlase vastu, kes ründab linna siis, kui Visenya ja tema ära on. Seega andis Tema Hiilgus käsu ehitada ümber Kuningalinna ringmüürid, mis oleksid sama kõrged ja tugevad kui need, mis kaitsesid Muinaslinna ja Lannisporti. Nende ehitamine jäi suurmeister Gaweni ja ser Osmund Tugeva, Kuninga Käe õlule. Seitsme jumala austamiseks sätestas kuningas, et linnal saab olema seitse väravat, millest igaüht kaitseb massiivne väravakindlustus ja kaitsetornid. Tööd hakkasid pihta järgmisel aastal ja kestsid aastani 26 PV.
Ser