Oli sügise teine aasta ja arvati, et talv on tulekul. Sissetungijad lootsid, et sel aastaajal on kõrbekuumus talutavam, vett külluslikumalt. Kuid Dorne’i päike oli järeleandmatu, kui isand Tyrell Põrgupalu peale marssis. Säärases kuumuses jõid mehed rohkem ja kõik maleva teele jäävad kaevud ja oaasid olid mürgitatud. Hobused hakkasid surema, iga päev üha rohkem, ning neile järgnesid ratsanikud. Uhked rüütlid hülgasid oma lipud, kilbid ja isegi turvised. Isand Tyrell kaotas Dorne’i kõrbele ligi neljandiku oma meestest ja pea kõik hobused ning kui ta lõpuks Põrgupalu alla jõudis, leidis ta selle eest hüljatuna.
Orys Baratheonil ei läinud palju paremini. Tema hobused vaevlesid kitsaste ja käänuliste kurude kivistel kallakutel ja paljud lõid perutama, kui nad jõudsid teekonna kõige järsematele lõikudele, kus dornlased olid mäekülgedele astmed raiunud. Tormimaalastele nähtamatud vaenlased tõukasid Käe rüütlitele kaela rahne. Seal, kus Konditee ületas Wyli jõe, ilmusid sellal, kui kolonnid silda ületasid, äkitselt nähtavale Dorne’i vibukütid ja taevast hakkas sadama tuhandeid nooli. Kui isand Orys oma meestel taanduda käskis, blokeeris röögatu kivilaviin nende taganemistee. Nüüd, kus tee edasi ja tagasi oli blokeeritud, tõurastati tormimaalasi kui orikaid sulus. Orys Baratheoni ja tosina muu lunarahaväärilise isanda elu säästeti, kuid nad leidsid end olevat Lesearmuks kutsutava halastamatu mägede isanda Wyli Wyli vangistuses.
Kuningas Aegonil endal oli rohkem õnne. Marssides mööda eelmäestikku, kus kõrguste tulvad pakkusid vett ja jahiloomi oli orgudes küllaga, vallutas ta tormijooksuga Taevaaluse ning võitis lühikese piiramise järel ka Raudsalu. Tori isand oli hiljuti surnud ning tema kojaülem alistus lahinguta. Veelgi kaugemal idas saatis Tondimäe isand Toland oma esivõitleja kuningaga üks ühele võitlusse. Aegon nõustus ja tappis mehe, avastades hiljem, et tegu ei olnud Tolandi esivõitleja, vaid hoopis tema tolaga. Isand Toland ise oli lahkunud.
Niisamuti Meria Martell, Dorne’i printsess, kui kuningas Aegon Balerioni seljas Päikeseodale laskus ja oma õe Rhaenyse sealt juba eest leidis. Planklinna põletamise järel oli ta vallutanud Sidrunisalu, Tähnilaane ja Haisuvee, võttes vastu eakate naiste ja laste austusavaldused, leidmata tegelikku vaenlast. Isegi varjulinn Päikeseoda müüride ees oli pooleldi hüljatud ja ükski kohale jäänutest ei osanud öelda Dorne’i isandate ja emandate asupaika. „Kollane Kärnkonn on liiva mattunud,” rääkis kuninganna Rhaenys kuningas Aegonile.
Aegoni vastuseks oli võidukuulutus. Ta kutsus Päikeseoda suursaali kokku kõik alles jäänud mõjuisikud ja ütles neile, et Dorne on nüüd osa kuningriigist ja nemad tema truud alamad, nende endised isandad mässajad ja lindpriid. Nende peade, eelkõige Kollase Kärnkonna, printsess Meria Martelli eest pakuti tasu. Isand Jon Rosby nimetati Päikeseoda lossivardjaks ja Liivade valdjaks, et valitseda Dorne’i kuninga nimel. Kojaülemad ja lossivardjad määrati ka kõikidele muudele Vallutaja võetud maadele ja lossidele. Seejärel lahkus Aegon ja tema malev tuldud teed mööda eelmäestikku läände ja läbi Printsi kuru.
Nad olid vaevu Kuningalinna jõudnud, kui Dorne nende seljataga plahvatas. Dorne’i odamehed ilmusid eikusagilt välja, justkui kõrbelilled pärast vihma. Taevaaluse, Raudsalu, Tor ja Tondimäe vallutati kõik kahe nädala jooksul tagasi ning nende kuninglikud kaitsesalgad tapeti viimse meheni. Aegoni määratud lossivardjatel ja kojaülematel lubati surra alles pärast pikka piinamist. Räägiti, et Dorne’i isandad panustasid sellele, kes suudab oma vangil jäsemeid küljest raiudes kõige kauem hinge sees hoida. Isand Rosbyt, Päikeseoda lossivardjat ja Liivade valdjat tabas teistest leebem saatus. Kui dornlased lossi vallutamiseks varjulinnast välja sööstsid, seoti ta kätest ja jalust, lohistati Odatorni tippu ja ei keegi teine kui elatanud printsess Meria ise paiskas ta aknast välja.
Õige pea püsis veel vaid isand Tyrell ja tema malev. Kuningas Aegon oli lahkudes Tyrelli maha jätnud. Põrgupalu, tugevat kantsi Väävlikivi veerel, arvati mässude mahasurumiseks heas kohas paiknevat. Kuid jõgi oli väävlirikas ning sellest püütud kalad tegid mägiaednikud haigeks. Liivakivi Qorgyle’ide Koda polnud alistunud ning Qorgyle’i odamehed tapsid kõik liiga kaugele läände ekselnud Tyrellide moonavarujad ja valvesalgad. Vaithi Vaithid toimisid samuti itta ekselnutega. Kui sõna Päikeseoda kaitsjate hukkamisest Põrgupallu ulatus, kogus isand Tyrell oma järelejäänud jõu ja asus üle liivade teele. Ta kuulutas kavatsusest hõivata Vaith, marssida piki jõge itta, vallutada Päikeseoda ja varjulinn tagasi ning karistada isand Rosby mõrtsukaid. Kuid Tyrell ja terve tema leer kadus kusagil Põrgupalust idas keset punaseid liivasid. Ühtki meest ei nähtud enam kunagi.
Aegon Targaryen ei olnud mees, kes kaotusega leppinuks. Sõda kestis veel järgmised seitse aastat, ehkki pärast aastat 6 PVmandus taplemine lõpututeks veristeks jõledusteks, rüüsteretkedeks ja kättemaksudeks, mida katkestasid pikad tegevusetuseperioodid, tosin lühikest vaherahu, arvukad veretööd ja salamõrvad.
Aastal 7 PVlunastas Kuningalinn Orys Baratheoni ja teised Konditeel vangistatud isandad nende kaaluga kullas, kuid kui nad naasid, nähti, et Lesearm oli iga mehe mõõgakäe otsast raiunud, et nad ei saaks enam iial Dorne’i vastu relvile tõusta. Vastutasuks laskus kuningas Aegon Balerioni seljas Wyli mägikantsidele ning muutis pool tosinat kantsi ning vahitorni sulakivihunnikuteks. Wylid aga varjusid mägedes olevatesse koobastesse ja käikudesse ning Lesearm elas veel kakskümmend aastat.
Aastal 8 PV, äärmiselt kuival aastal, ületasid Dorne’i retklejad Dorne’i mere Jalgkivide piraatkuninga laevadel, rünnates poolt tosinat Raevuneeme lõunakaldal olevat linna ja küla ning süüdates tulekahjusid, mis levisid läbi poole Vihmalaane. „Tuli tule eest,” kuuldi printsess Meriat teatamas.
Sellele ei saanud Targaryenid vastamata jätta. Hiljem samal aastal ilmus Visenya Targaryen Dorne’i taevasse ning Vhagari leegid süütasid Päikeseoda, Sidrunisalu, Tondimäe ja Tori.
Aastal 9 PV Visenya naasis ja seekord lendas tema kõrval Aegon ise ning Liivakivi, Vaith ja Põrgupalu põlesid.
Dornlased vastasid järgmisel aastal, kui isand Fowler maleva läbi Printsi kuru Avarmaale juhtis, liikudes nii kärmelt, et suutis põletada tosin küla ja hõivata Öölaulu-nimelise vägeva piirikantsi enne, kui rajamaa isandad taipasid, end nad on vaenlase rünnaku all. Kui kuuldus rünnakust Muinaslinna jõudis, saatis isand Hightower oma poja Addami tugeva väega Öölaulu tagasi vallutama, kuid dornlased just seda ootasidki. Tähesajust väljus teine dornlaste malev ser Joffrey Dayne’i juhtimisel ning ründas linna. Muinaslinna müürid olid dornlaste jaoks liiga tugevad, kuid Dayne põletas linnast kahekümne penikoorma ulatuses kõik põllud, talud ja külad ning tappis isand Hightoweri noorema poja Garmoni, kui poiss tema vastu väljatungi juhtis. Kui ser Addam Hightower Öölaulu juurde jõudis, oli isand Fowler kantsi süüdanud ning selle kaitsesalga tapnud. Isand Caron ja tema naine ning lapsed viid vangidena tagasi Dorne’i. Jälitamise asemel naasis ser Addam viivitamatult Muinaslinna vabastama, kuid ser Joffrey ja tema malev olid samuti tagasi mägedesse tõusnud.
Vana isand Manfred Hightower suri peagi pärast seda. Isa järel sai Hightoweri isandaks ser Addam ja Muinaslinn karjus kättemaksu järele. Kuningas Aegon lendas Balerioni seljas Mägiaeda Lõuna valdjaga nõu pidama, kuid Theo Tyrell, noorisand, oli pärast tema isa tabanud saatust tõrges arutama uut sissetungi Dorne’i.
Kuningas lasi oma lohed veelkord Dorne’i vastu lahti. Aegon ise ründas Taevaalust, vandudes, et muudab Fowlerite kantsi „teiseks Harrenhaliks”. Visenya ja Vhagar tõid tuld ja verd Tähesajusse. Ning Rhaenys ja Meraxes naasid taas Põrgupallu … kus neid tabas tragöödia. Targaryenide lohed olid tapluseks aretatud ja treenitud, korduvalt läbi odade ja noolte raju lennanud