Suurmeister Gawen oli kolmas selle ametikohuse täitja. Aegon Targaryenil oli nagu tema isal ja isaisalgi enne teda Lohekivil alati meister olnud. Kõik Westerose vägevad isandad ja paljud väikeisandad ja rüütlidki kasutasid oma majapidamises ravitsejate, kirjatarkade ja nõunikena ning sõnumeid toovate ja viivate kaarnate aretajatena (ja kirjaoskamatute isandate eest sõnumite kirjutajate ja ettelugejatena), kojaülematel arvepidamisel abiks olevaid ning lastele kirja- ja muud tarkust tutvustavaid Muinaslinna Tsitadellis väljaõppe saanud meistreid. Vallutuse ajal teenis Aegonit ja tema õdesid oma meister ning hiljem lasi kuningas kuni poolel tosinal meistril tema ette toodud riigiasju lahendada.
Kuid kõige targemad ja õpetatumad mehed terves Seitsmes Kuningriigis olid Tsitadelli ülemmeistrid, igaüks neist suurim autoriteet ühes suures teaduses. Kui kuningas Aegon leidis aastal 5 PV, et riik võiks säärasest tarkusest kasu lõigata, palus ta Konklaavil saata enesele ühe endi seast, kes teda riigiasjade vallas nõustaks ja konsulteeriks. Nii loodigi Aegoni nõudmisel suurmeistri ametikoht.
Esimesena teenis sellel ametikohal ülemmeister Ollidar, ajalugude tundja, kelle sõrmus ja sau ja mask olid valmistatud pronksist. Ehkki äärmiselt õpetatud, oli Ollidar ka äärmiselt eakas ning lahkus siitilmast vähem kui aasta pärast suurmeistri rüü selga tõmbamist. Tema asemikuks valis Konklaav ülemmeister Lyonce’i, kelle sõrmus ja sau ja mask olid sepistatud kollasest kullast. Lyonce oli oma eelkäijast tugevama tervisega ja teenis riiki aastani 12 PV, kui ta poris libastus, puusa murdis ning üsna pea varsti seda hinge heitis, siis ülendati ametikohale suurmeister Gawen.
Kuninga nõukogu lõi tõeliselt õitsele alles kuningas Jaehaerys Lepitaja valitsusajal, kuid see ei tähenda, et Aegon I nõuandjateta valitses. Teda teati eri suurmeistrite ja ka tema enda majapidamise meistritega tihti nõu pidamas. Maksude, võlgade ja sissetulekute asjus küsis ta nõu riigi varahoidjatelt. Ehkki tal oli üks seitsmik Kuningalinnas ja teine Lohekivil, toetus kuningas usuasjus sagedamini Muinaslinna ülemseitsmikule ning külastas oma iga-aastastel ringkäikudel kindlasti ka Säravat Seitsmekoda. Kõige rohkem aga toetus kuningas Aegon Kuninga Käele ja muidugi oma õdedele, kuningannadele Rhaenysele ja Visenyale.
Kuninganna Rhaenys oli Seitsme Kuningriigi laulikute ja muusikute suur eeskostja ning külvas talle meelepärased üle kulla ja kingitustega. Ehkki kuninganna Visenya pidas oma õde kergemeelseks, oli selles tarkust, mitte ainult lihtsalt armastust muusika vastu. Riigi laulikud olid innukad võitma kuninganna soosingut ja lõid ülistuslaule Targaryenide Kojast ja kuningas Aegonist ning esitasid neid igas kantsis ja lossis ja külaväljakul Dorne’i rajamaadest kuni Müürini. Nii sai Vallutus lihtrahva seas kuulsusrikkaks ja Aegon Lohe ise kangelaskuningaks.
Kuninganna Rhaenys huvitus ka lihtrahvast ning tundis erilist poolehoidu naiste ja laste vastu. Kord, kui ta Aegoni Kantsis vastuvõttu korraldas, toodi tema ette üks mees, keda süüdistati oma naise surnuks peksmises. Naise vennad ihkasid talle karistust, kuid mees väitis, et oli käitunud seadusega määratud õiguste piires, sest oli oma naise võõra mehega voodist leidnud. Õigus eksinud naist nuhelda oli Seitsmes Kuningriigis (kui Dorne välja jätta) ammune tava. Mees osutas ka, et kepp, millega ta oli oma naist nüpeldanud, ei olnud paksem kui tema pöial, ja esitas ka kõnealuse kepi. Kui kuninganna küsis, mitu korda ta oma naist oli löönud, ei osanud mees aga vastata, kuid surnud naise vennad kinnitasid, et hoope oli olnud sada.
Kuninganna Rhaenys pidas oma meistrite ja seitsmikega nõu ning langetas siis otsuse. Abielu petnud naine oli solvanud Seitset, kes oli nad loonud oma meestele truude ja kuulekatena ning vääris seetõttu nuhtlemist. Aga kuna jumalal on kõigest seitse nägu, tohib karistada vaid kuue hoobiga (sest seitsmes oleks Võõra nimel ja Võõras on surma võrdkuju). Seega olid esimesed kuus hoopi seaduslikud … aga ülejäänud üheksakümmend neli rikkusid jumalate ja inimeste seaduseid ning selle eest tuleb võrdväärselt karistada. Alates sellest päevast sai „kuue reegel” koos „pöidlareegliga” osaks tavaõigusest. (Mees viidi Rhaenyse Künka jalamile, kus surnud naise vennad jagasid talle seadusliku suurusega keppidega üheksakümmend neli hoopi.)
Kuninganna Visenya ei jaganud õe armastust muusika ja laulude vastu. Siiski polnud ta päris naljasooneta ning tal oli palju aastaid oma narr, karune küürakas, keda kutsuti isand Ahvinäoks ja kelle veiderdused naisele palju nalja tegid. Kui ta virsikukivi kurku tõmbas ja lämbus, hankis kuninganna ahvi ja riietas tolle isand Ahvinäo rõivastesse. „Uus narr on nutikam,” kuuldi teda tihti lausumas.
Kuid Visenya Targaryenis oli ka süngust. Suuremale osale maailmast esitles ta sõdalase morni, ranget ja andestamatut ilmet. Isegi tema ilu oli nurgeline, pidid tema imetlejad tunnistama. Lohe kolmest peast vanimana elas Visenya vennast ja õest kauem ning räägiti, et vanemas eas, kui ta ei suutnud enam mõõka kanda, laskus ta mustadesse kunstidesse, segas mürke ja tegeles kurjade nõidustega. Arvati isegi, et ta võis olla hõimlase- ja kuningatapja, ehkki säärase laimu õigustamiseks ei esitatud ühtki tõendit.
Kui see tõele vastanuks, oleks olnud tegu julma nöökega, sest oma nooruses ei teinud kuninga kaitsemiseks keegi rohkem kui tema. Dorne’i kõrilõikajate rünnakute käigus kasutas Visenya Tumedat Õde Aegoni kaitsel kaks korda. Kordamööda nii kahtlustav kui ka raevukas, ei usaldanud ta peale venna kedagi. Dorne’i Sõja käigus hakkas ta rõngassärki kandma nii ööl kui ka päeval, isegi õukonnarõivaste all, ja utsitas kuningat samuti käituma. Kui Aegon keeldus, sattus Visenya raevu. „Isegi Mustleek peos oled sa vaid üks mees,” kärkis ta vennale, „ja ma ei saa kogu aeg sinuga olla.” Kui kuningas osutas, et teda ümbritsevad ihukaitsjad, tõmbas Visenya Tumeda Õe tupest ja tõmbas vennal nii kärmelt üle põse, et ihukaitsjatel polnud aega reageeridagi. „Sinu ihukaitsjad on aeglased ja laisad,” ütles ta. „Võinuksin sind sama hõlpsalt tappa. Sa vajad paremat kaitset.” Veritseval kuningas Aegonil ei jäänud üle muud, kui nõustuda.
Paljudel kuningatel olid nende elu kaitsemiseks esivõitlejad. Aegon oli Seitsme Kuningriigi isand, seega peaks tal olema seitse esivõitlejat, otsustas kuninganna Visenya. Nii loodigi Valvkond; seitsme, riigi parima, valgeid keepe ja turviseid kandva rüütli vennaskond, kelle ainus kohus oli kuningat kaitseda ning vajadusel tema eest oma elu anda. Visenya koostas nende vanded Öise Vahtkonna järgi; nagu musti mantleid kandvad varesed Müüril, teenisid ka Valge Vennaskonna liikmed terve elu, loobusid maadest, tiitlitest ja maisest varast, et elada kasinalt ja kuulekalt, tasuks vaid au.
Valvkonda soovis astuda nii palju rüütleid, et kuningas Aegon kavatses korraldada suure turniiri, et otsustada, kes neist on kõige väärilisemad. Kuninganna Visenya aga ei tahtnud millestki säärasest kuuldagi. Valvkonna rüütliks olemine nõuab rohkemat kui relvakäsitsusoskus, osutas ta. Ta ei riski sellega, et kuningat ümbritsevad kaheldava lojaalsusega mehed, ükskõik kui hästi nad ka segatapluses hakkama ei saa. Tema valib rüütlid ise.
Valitud esivõitlejad olid noored ja vanad, pikad ja lühikesed, tõmmud ja heledanahalised. Nad pärinesid riigi igast nurgast. Mõned olid nooremad pojad, teised iidsete kodade aujärjepärijad, kes kuninga teenimise nimel oma pärandusest lahti ütlesid. Üks neist oli rändrüütel, teine sohikuverd. Nad kõik olid väledad, tugevad, tähelepanelikud, oskuslikud mõõga ja kilbi käsitsejad ning kuningale pühendunud.
Aegoni Seitsme nimed, nagu need on kirjas Valvkonna Valges Raamatus, olid järgmised: ser Richard Roote; ser Addison Hill, Nisuvälja Sohik; ser Gregor Goode; tema vend ser Griffith Goode; ser Humfrey Pajats; ser Robin Darklyn, keda kutsuti Tumeööbikuks, ja ser Corlys Velaryon, ülempealik. Ajalugu on tunnistanud, et Visenya Targaryen valis hästi. Kaks algsest seitsmest sureb kuningat kaitstes ja kõik teenivad auga elu lõpuni. Nende jälgedes on käinud, oma nime Valgesse Raamatusse kirja pannud ning valge keebi üll tõmmanud palju vapraid mehi. Valvkonda peetakse siiani au võrdkujuks.
Aegon