Manfred Hightower, Muinaslinna isand, oli ettevaatlik ja jumalakartlik isand. Üks tema noorematest poegadest teenis Sõdalase Poegades ja teine oli alles andnud seitsmikuvande. Kui ülemseitsmik talle Vanaeide näidatud ilmutusest rääkis, otsustas isand Hightower, et ta ei hakka Vallutajale jõuga vastu. Seega ei põlenud Tuletandril ükski Muinaslinna meestest, ehkki Hightowerid olid Mägiaia Gardenerite läänimehed. Ja nii ratsutas isand Manfred välja Aegon Lohet tervitama ja pakkus talle oma mõõka, oma linna ja oma truudust. (Räägitakse, et isand Hightower pakkus ka ühe oma noorema tütre kätt, millest Aegon viisakalt keeldus, et mitte oma kahte kuningannat välja vihastada.)
Kolm päeva hiljem võidis Tema Pühadus Säravas Seitsmekojas ise Aegonit seitsme õliga, asetas talle pähe krooni ja nimetas ta Targaryenide Koja Aegoniks, Esimeseks Omanimeliseks, andaalide, rhoynlaste ja Esimese Rahva kuningaks, Seitsme Kuningriigi Valitsejaks ja Riigi Kaitsjaks. (Kasutati nimetust „Seitse Kuningriiki”, ehkki Dorne ei olnud alistunud. Ega alistu rohkem kui sajandi jooksul.)
Aegoni esimest kroonimist Kärejõe suudmes oli tunnistanud vaid käputäis isandaid, aga tema teist kroonimist tunnistasid sajad ning kui ta hiljem Balerioni seljas üle Muinaslinna tänavate lendas, hõiskasid tema nime kümned tuhanded. Aegoni teise kroonimise tunnistajate seas olid ka Tsitadelli meistrid ja ülemmeistrid. Ehk just sel põhjusel kinnitati Aegoni valitsusaja algusena seda kroonimist, mitte Aegoni maabumise päeval Aegoni Kantsis aset leidnud kroonimist.
Nii ühendati Westerose Seitse kuningriiki Aegon Vallutaja ja tema õdede tahtel üheks suureks riigiks.
Paljud arvasid, et kuningas Aegon valib sõdade lõpus oma kuninglikuks aujärjeks Muinaslinna, teised aga arvasid, et ta hakkab valitsema Lohekivilt, Targaryenide Koja iidsest saarkantsist. Kuningas üllatas neid kõiki, kui kuulutas, et kavatseb valida aujärjeks Musta Kärejõe suudmes, kus tema ja ta õed Westerose pinnale olid astunud, olevale kolmele künkale juba kerkiva linna. Uue linna nimeks pidi saama Kuningalinn. Sealt valitseb Aegon Lohe oma riiki ja istub suurel, langenud vaenlaste sulatatud, väändunud ja murtud mõõkadest troonil, ohtlikul istmel, mida terve maailm saab peagi tundma kui Westerose Raudtrooni.
Lohe valitsusaeg
Kuningas Aegon I sõjad
Kuningas Aegon I Targaryeni pikk valitsusaeg (1–37 PV) oli suuresti rahumeelne … eelkõige tema kõrgemas eas. Aga enne Lohe Rahu, nagu nimetasid Tsitadelli meistrid tema valitsuse viimast kaht aastakümmet, leidsid aset Lohe sõjad, millest viimane oli julm ja verine lahkheli, mille sarnast pole Westeroses aset leidnud.
Kuigi räägiti, et Vallutussõjad lõppesid siis, kui ülemseitsmik Muinaslinnas Säravas Seitsmekojas Aegoni kroonis ja võidis, polnud kõik Westerose isandad talle veel alistunud.
Hammastevahes olid Kolme Õe isandad Aegoni Vallutusega kaasneva segaduse ära kasutanud ning end vabaks riigiks kuulutanud ja Sunderlandide Koja emand Marla enda kuningannaks krooninud. Kuna Arrynite laevastik oli Vallutuse käigus enamjaolt hävitatud, käskis kuningas Põhja valdjal, Talitundru Torrhen Starkil sõsarlaste mäss maha suruda ning põhjalaste malev asus palgatud braavoslaste galeerilaevastikul ser Warrick Manderly juhtimisel Valgest Sadamast teele. Laevastiku purjede märkamisel ning kuninganna Visenya ja Vhagari äkilisel ilmumisel Sõsarlinna kohale sõsarlaste vaprus hajus; kuninganna noorema venna nimel tõukasid nad kuninganna Marla viivitamatult troonilt. Steffon Sunderland vandus Kotkapesale uuesti truudust, nõtkutas kuninganna Visenya ees põlve ja andis sõnapidamise kinnitamiseks oma pojad talle pantvangideks, ühe kasupojaks Manderlydele, teise Arrynitele. Tema õde, troonilt tõugatud kuninganna, saadeti eksiili ja vangistati. Viie aasta pärast lõigati tal keel suust ning ülejäänud elu veetis ta vaikivate õdedega ja hoolitses surnud ülikute eest.
Westerose teises otsas valitses Raudsaartel tohuvabohu. Hoare’ide Koda oli pikki sajandeid raudsaarlaste üle valitsenud vaid selleks, et ühe ööga lõplikult põrmu langeda, kui Aegon Balerioni leegid Harrenhali vastu vallandas. Kuigi Harren Must ja tema pojad leekides hävisid, kuulutas Harlaw Qhorin Volmark, kelle vanaema oli olnud Harreni esiisa noorem õde, end musta liini õiguspäraseks järeltulijaks ning kuningaks.
Kõik raudsaarlased tema nõudega aga ei leppinud. Vanal-Wykil, Merelohe Nagga luude all asetasid Uppunud Jumala preestrid ajupuust krooni pähe ühele endi seast, paljasjalgsele pühamehele Lodosele, kes kuulutas end Uppunud Jumala elavaks pojaks ja kuulu järgi suutis ta imetegusid korda saata. Suur-Wykil, Pyke’il ja Orkmontil tõusid esile ka teised trooninõudlejad ning nende pooldajad taplesid üksteisega nii maal kui ka merel kauem kui aasta. Räägitakse, et saartevahelised veed olid laipadest nii ummistunud, et vere lõhn tõmbas kohale sadu ja sadu kaheksajalgu.
Raudsaarlaste kaklusele tegi lõpu Aegon Targaryen. Ta laskus Balerioni seljas saartele aastal 2 PV. Koos temaga tulid Lehissaare, Mägiaia ja Lannisporti sõjalaevastikud ning isegi paar Torrhen Starki teele saadetud pikklaeva Karusaarelt. Raudsaarlased, kelle jõud olid aastapikkuse vennatapusõja käes kokku kuivanud, ei osutanud suurt vastupanu … paljud isegi tervitasid lohede saabumist. Kuningas Aegon tappis Qhorin Volmarki Mustleegiga, aga lubas tema imikust pojal pärida isa maad ja kantsid. Vana-Wykil kutsus preesterkuningas Lodos, Uppunud Jumala arvatav poeg, kaheksajalgu sügavikest välja pinnale tõusma ja sissetungijate laevu merepõhja kiskuma. Kui seda aga ei juhtunud, toppis Lodos oma põue kive täis ja sammus merre „oma isa käest nõu küsima”. Talle järgnesid tuhanded. Meri uhtus nende pundunud ja krabide söödud surnukehi Vana-Wyki kallastele veel aastaid.
Seejärel kerkis esile küsimus, kes peaks kuninga nimel Raudsaari valitsema. Pakuti, et raudsaarlased antakse Vetevoo Tullyde või Casterly Kalju Lannisteride läänimeesteks. Mõned pakkusid isegi, et nad antakse Talitundru valitsuse alla. Aegon kuulas kõiki soovitusi, kuid otsustas lõpuks, et lubab raudsaarlastel endil oma asevalitseja valida. See ei tulnud kellelegi üllatusena, et nad valisid ühe endi seast: Vickon Greyjoy, Pyke’i turmaisanda. Isand Vickon vandus kuningas Aegonile truudust ning Lohe lahkus koos oma laevastikega.
Kuid Greyjoy valduste alla käisid ainult Raudsaared; ta ütles lahti nõudest kõigile Hoare’i Koja vallutatud valdustele maismaal. Aegon kinkis Harrenhali varemed ja selle valdused ser Quenton Qoherysele, oma võitlusõpetajale Lohekivil, aga nõudis, et mehe lääniisandaks saab Vetevoo isand Edmyn Tully. Äsjasel isand Quentonil oli pärilusliini kindlustamiseks kaks kanget poega ja tüse pojapoeg, aga kuna tema esimene naine oli kolm aastat varem tähntõppe surnud, nõustus ta lisaks võtma omale mõrsjaks isand Tully ühe tütardest.
Pärast Kolme Õe ja Raudsaarte alistamist valitses nüüd peale Dorne’i kogu Westerost Müürist lõunas Aegon Targaryen. Seega pööras Lohe järgmiseks oma tähelepanu Dorne’ile. Esmalt püüdis Aegon dornlased enda poole võita sõnadega, saates Päikeseodale suurisandatest, meistritest ja seitsmikest koosneva delegatsiooni pidama läbirääkimisi printsess Meria Martelli, niinimetatud Dorne’i Kollase Kärnkonnaga, ja kõnelema talle kasust, mida toob nende valduste liitmine. Läbirääkimised kestsid suurema osa aastast, kuid tulemusteta.
Esimese Dorne’i sõja alguseks peetakse üldiselt aastat 4 PV, mil Rhaenys Targaryen Dorne’i naasis. Seekord tuli ta lubatud tule ja verega. Kuninganna langes Meraxese seljas selgest taevast ja süütas Planklinna põlema – leegid kargasid ühelt paadilt teisele, kuni terve Rohevere suue oli põlevast risust ummistunud ja suitsusammast võis näha isegi Päikeseodal. Ujuva linna elanikud otsisid leekide eest pääsu jõevees, mistõttu suri rünnakus vähem kui sada inimest ja suurem osa neist uppus, mitte ei põlenud lohetule käes. Kuid esimene veri oli valatud.
Teisal juhtis Orys Baratheon tuhandet valitud rüütlit mööda Konditeed, sellal kui Aegon ise marssis läbi Printsi kuru kolmekümne tuhandese