Ned tegi veel rohkemgi. Starkid polnud samasugused kui teised mehed. Ned tõi oma värdja koju kaasa ja nimetas teda kogu põhja kuuldes „pojaks”. Kui sõjad viimaks läbi said ja Catelyn Talitundrusse ratsutas, olid Jon ja tema amm seal juba ees ootamas.
See oli sügav haav. Ned ei rääkinud poisi emast kunagi sõnagi, kuid lossis ei jää miski saladuseks ja Catelyn kuulis, kuidas tema teenijapiigad rääkisid edasi jutte, mida nad olid tema mehe sõjameeste suust kuulnud. Nad sosistasid ser Arthur Dayne’ist, Hommikumõõgast, kes oli Aeryse Valvkonna seitsmest rüütlist kõige kardetavam, ja sellest, kuidas nende noor isand oli ta kahevõitluses tapnud. Ja nad rääkisid, kuidas Ned viis pärast seda ser Arthuri mõõga tema kaunile noorele õele, kes ootas oma venda Tähesaju nime kandvas lossis Suvemere kaldal. Emand Ashara Dayne, sire ja kaunis, lummavate sirelikarva silmadega. Catelyn oli tervelt kaks nädalat julgust kogunud, kuid päris lõpuks ühel ööl voodis oma mehelt tõtt, küsis talt seda otse.
See oli ainuke kord kõigi nende kooselatud aastate jooksul, kui Ned talle hirmu peale ajas. „Ära küsi mult kunagi Joni kohta,” ütles ta jääkülmalt. „Temas voolab minu veri ja rohkem pole sul tarvis teada. Ja nüüd tahan ma teada, kust sa seda nime kuulsid, mu emand.” Catelyn oli tõotanud mehele alluda; ta ütles seda talle ja sellest päevast peale sosinad lakkasid ja Ashara Dayne’i nime ei mainitud Talitundrus enam kunagi.
Olgu Joni ema kes tahes, oli Ned teda ilmselt meeletult armastanud, sest mitte miski, mida Catelyn ütles, ei sundinud teda poissi minema saatma. See oli ainuke asi, mida Catelyn talle kunagi ei andestanud. Ta oli hakanud oma meest kogu südamest armastama, kuid ei olnud kunagi suutnud armastada Joni. Nedi pärast oleks ta võinud kümnele sohilapsele läbi sõrmede vaadata – kui need ainult ta silma alt ära oleks. Jon ei olnud kunagi silma alt ära ja suuremaks kasvades sarnanes ta Nediga rohkem, kui ükski seaduslikest lastest, keda Catelyn talle sünnitas. See tegi asja miskipärast veel hullemaks. „Jon peab lahkuma,” ütles ta nüüd.
„Nad on Robbiga lähedased,” sõnas Ned. „Ma mõtlesin, et…”
„Ta ei või siia jääda,” katkestas Catelyn teda. „Ta on sinu poeg, mitte minu. Ma ei võta teda enda hoolde.” Ta teadis, et need on kalgid sõnad, kuid selline oli tõde. Kui Ned poisi siia Talitundrusse jätaks, ei tooks see talle midagi head.
Pilgus, mille Ned talle heitis, peegeldus ängistus. „Sa tead, et ma ei saa teda lõunasse kaasa võtta. Õukonnas pole tema jaoks kohta. Sohiku nimega poiss… sa ju tead, mida tema kohta ütlema hakatakse. Teda ei võeta omaks.”
Catelyn nägi mehe silmis tumma palvet, kuid tegi oma südame kõvaks. „Räägitakse, et sinu sõber Robert on ka ise kümneid sohilapsi sigitanud.”
„Ja ühtegi neist pole õukonnas nähtud!” ägestus Ned. „See Lannisteriluhva on selle eest hoolt kandnud. Kuidas sa võid nii pagana julm olla, Catelyn? Ta on alles poisike. Ta…”
Ned oli raevu sattumas. Ta oleks ehk veel rohkem ja rängemini öelnud, kuid meister Luwin segas vahele. „Silmapiiril on veel üks lahendus,” lausus ta vaiksel häälel. „Teie vend Benjen käis paar päeva tagasi Joni asjus minuga rääkimas. Nagu ma aru saan, tahab poiss musta vennaskonda astuda.”
Nedi ilme oli jahmunud. „Ta soovis Öisesse Vahtkonda minna?”
Catelyn ei öelnud midagi. Las Ned mõtleb selle asja ise läbi; tema sõna ei mõjuks praegu hästi. Ometi oleks ta sel hetkel meistrit rõõmuga suudelnud. See oli oivaline lahendus. Benjen Stark oli vandevend. Jonist saaks tema poeg; laps, kes tal muidu olemata jääks. Ja kunagi hiljem annab ka poiss ise vande. Ta ei sigita ühtegi poega, kes võiksid kunagi hakata Catelyni enda lastelastega Talitundru pärast võistlema.
„Müüril teenimine on suur au, mu isand,” ütles meister Luwin.
„Ja isegi sohik võib Öises Vahtkonnas kõrgele tõusta,” sõnas Ned mõtisklevalt. Tema hääl oli siiski murelik. „Jon on väga noor. Kui ta sooviks seda täismehena, oleks lugu teine, kuid neljateistkümneaastane poiss…”
„Ränk ohver,” nõustus meister Luwin. „Kuid praegu on ka rängad ajad, mu isand. Tema tee ei ole rängem kui teil või teie emandal.”
Catelyn mõtles kolmele lapsele, kellest ta ilma jääb, ning tal ei olnud sugugi kerge vait püsida.
Ned pööras neile selja ja jäi aknast välja vaatama, pikal näol vaikiv ja mõtlik ilme. Lõpuks ta ohkas ja pöördus uuesti. „Olgu siis,” sõnas ta meister Luwinile. „Nii ongi ehk kõige parem. Ma kõnelen Beniga.”
„Millal me seda Jonile ütleme?” küsis meister.
„Omal ajal. Reis nõuab ettevalmistusi. Kulub kaks nädalat, enne kui me teeleminekuks valmis oleme. Ma laseksin Jonil nendest viimastest päevadest rõõmu tunda. Suvi lõpeb nagunii varsti ja lapsepõlv samuti. Ma ütlen talle seda ise, kui aeg kätte jõuab.”
ARYA
Arya nõelapisted olid jälle viltused.
Ta kortsutas neid vaadates pahaselt kulmu ja vaatas sinnapoole, kus tema õde Sansa koos teiste tüdrukutega istus. Sansa õmblus oli briljantne. Seda ütlesid kõik. „Sansa tikand on sama ilus kui ta ise,” ütles seitsminna Mordane kord nende emale. „Tal on nii peened ja õrnad käed.” Kui emand Catelyn Arya kohta päris, kirtsutas seitsminna nina. „Aryal on sepa käed.”
Arya kiikas vargsi üle toa, tundes muret, kas seitsminna Mordane äkki tema mõtteid ei loe, kuid seitsminna ei pööranud talle täna mingit tähelepanu. Ta istus printsess Myrcella kõrval, nägu naeru ja imetlust täis. Ei juhtu tihti, et seitsminnale langeb osaks au juhendada kuninglikku printsessi naiselike oskuste omandamisel, oli ta öelnud, kui kuninganna Myrcella nende seltsi tõi. Arya meelest olid ka Myrcella tikkimispisted pisut viltused, kuid seitsminna Mordane’i nurrumise põhjal poleks seda küll arvata võinud.
Arya silmitses uuesti oma tööd, otsides mingit võimalust, kuidas seda parandada, ohkas siis ja pani nõela käest. Ta heitis oma õele sünge pilgu. Sansa lobises lõbusalt töö kõrvalt. Beth Cassel, ser Rodriku pisitütar, istus tema jalgade ees ja püüdis iga tema sõna, ja Jeyne Poole nõjatus Sansale lähemale, et talle midagi kõrva sosistada.
„Millest te räägite?” küsis Arya äkki.
Jeyne vaatas ehmunult tema poole ja itsitas siis. Sansal oli hämmeldunud ilme. Beth punastas. Keegi ei vastanud.
„Öelge mulle,” ütles Arya.
Jeyne heitis pilgu seitsminna Mordane’i poole, et veenduda, kas too ei kuula. Siis ütles Myrcella midagi ja seitsminna puhkes koos teiste daamidega naerma.
„Me rääkisime printsist,” ütles Sansa mesimagusal häälel.
Arya teadis, millist printsi õde mõtles: muidugi Joffrey. See pikk ja kena. Sansa pandi peol tema kõrvale istuma. Arya pidi istuma selle väikese ja paksu kõrval. Loomulikult.
„Su õde meeldib Joffreyle,” sosistas Jeyne uhkelt, nagu puutuks ta kuidagi asjasse. Ta oli Talitundru lossivalitseja tütar ja Sansa parim sõbranna. „Prints ütles talle, et ta on väga ilus.”
„Ta abiellub temaga,” sõnas väike Beth unistavalt, võttes iseendal ümbert kinni. „Siis saab Sansast terve riigi kuninganna.”
Sansal jätkus sündsust punastada. Ta punastas kenasti. Ta teeb kõike kenasti, mõtles Arya tuima vimmaga. „Beth, sa ei tohiks asju välja mõelda,” parandas Sansa nooremat tüdrukut, õrnalt tema juukseid silitades, et oma sõnade rangust leevendada. Ta vaatas Aryale silma. „Mida sina prints Joffist arvad, õde? Ta on väga nägus, kas pole?”
„Jon ütleb, et ta näeb tüdruku moodi välja,” ütles Arya.
Sansa ohkas edasi tikkides. „Vaene Jon,” ütles ta. „Ta on kade,