„Küllap ma kuulen üsna varsti, mida su vend räägib,” ütles Robert. „Müür on püsinud kui kaua – kaheksa tuhat aastat? Las seisab veel paar päeva. Mul on pakilisemaid muresid. Praegu on rasked ajad. Ma vajan enda ümber tublisid mehi. Jon Arryni suguseid mehi. Ta teenis mind kui Kotkapesa isand, Ida Valdjas ja Kuninga Käsi. Talle pole kerge asendajat leida.”
„Tema poeg…” alustas Ned.
„Tema poeg saab endale Kotkapesa ja kogu selle sissetuleku,” ütles Robert järsult. „Muud midagi.”
See tuli Nedi jaoks üllatusena. Ta peatus, võpatas ja pöördus, et oma kuningale otsa vaadata. Sõnad tulid tahtmatult. „Arrynid on alati olnud Ida Valdjad. See tiitel käib maaomandiga kaasas.”
„Kui ta täisealiseks saab, võidakse see au talle tagasi anda,” sõnas Robert. „Ma võin selle üle mõelda selle aasta ja järgmise. Kuueaastane poiss pole mingi väejuht, Ned.”
„Rahuajal on see tiitel ainult auasi. Jäta see poisile alles. Kui mitte tema enda, siis tema isa pärast. Kindlasti võlgned sa Jonile tema teenistuse eest vähemalt niipalju.”
Kuningale ei olnud see meeltmööda. Ta võttis käe Nedi õlgade ümbert. „Joni teenistus oli kohusetäitmine, mida ta oma lääniisandale võlgnes. Ma ei ole tänamatu, Ned. Sina, kui üldse keegi, peaksid seda teadma. Kuid poeg ei ole isa. Üks poisike ei suuda Ida vaos hoida.” Seejärel muutus kuninga toon leebemaks. „Küllalt sellest. Me peame rääkima ühest veel tähtsamast ametist ja ma ei taha sinuga vaielda.” Robert haaras Nedil küünarnukist. „Mul on sind tarvis, Ned.”
„Ma kuulan alati Majesteedi käsku. Alati.” Need olid sõnad, mida ta pidi ütlema, ja ta ütles need, oodates pingsalt, mis edasi tuleb.
Robert poleks neid nagu kuulnudki. „Need aastad, mis me Kotkapesas mööda saatsime… jumalad, need olid head aastad. Ma tahan, et sa jälle mu kõrval oleksid, Ned. Ma tahan, et sa oleksid Kuningalinnas, mitte siin maailma lõpus, kus kellelgi sinust tuhkagi kasu pole.” Robert suunas pilgu pimedusse, hetkeks sama melanhoolne nagu mõni Stark. „Vannun sulle, et troonil istuda on tuhat korda raskem kui sellele tõusta. Seadused on üks tüütu värk ja müntide lugemine veel tüütum. Ja need inimesed… neil ei tule kunagi lõppu. Ma istun sellel äraneetud raudtoolil ja kuulan nende kurtmisi, kuni mu mõistus nüriks läheb ja tagumik pakitsema hakkab. Nad kõik tahavad midagi, raha või maad või õigust. Mida kõike nad kokku valetavad… ja õukonna isandad ja emandad pole etemad. Mind ümbritsevad libekeeled ja lollpead. See võib inimese hulluks ajada, Ned. Pooled neist ei söanda mulle tõtt rääkida ja pooled ei näe seda. Mõnikord öösiti soovin ma, et me oleksime Kolmjõe ääres kaotanud. Noh, päriselt muidugi mitte, aga…”
„Ma mõistan sind,” lausus Ned leebelt.
Robert vaatas talle otsa. „Tundub tõesti nii. Sellisel juhul oled sa ainuke, mu vana sõber.” Ta naeratas. „Isand Eddard Stark, ma tahaksin su nimetada Kuninga Käeks.”
Ned langes ühele põlvele. See ettepanek ei üllatanud teda: mis muud põhjust võis Robertil olla, et ta nii kaugele tuli? Kuninga Käsi oli Seitsmes Kuningriigis võimu poolest teine mees. Tema rääkis kuninga häälel, juhatas kuninga sõjavägesid, tegi kuninga seadusi. Vahetevahel istus ta koguni Raudtroonil, et kuninga nimel õigust mõista, kui kuningas ise oli ära või haige või ei saanud muul põhjusel oma kohuseid täita. Robert pakkus talle praegu vastutust, mis oli sama suur kui kuningriik ise.
See oli viimane asi maailmas, mida ta tahtis.
„Majesteet,” ütles ta, „ma ei ole selle au vääriline.”
Robert ägises heatujulise kärsitusega. „Kui ma tahaksin sulle au osutada, siis laseksin sul ametist loobuda. Minu plaan on lasta sul kuningriiki juhtida ja sõdu pidada, sellal kui mina ennast söömise ja joomise ja naistega amelemisega varakult hauda ajan.” Ta laksas endale vastu kõhtu ja muheles. „Kas tead seda vanasõna kuningast ja tema Käest?”
Ned teadis seda vanasõna. „Mida kuningas unes näeb,” ütles ta, „selle Käsi ehitab.”
„Ma magasin kunagi ühe kaluripiigaga, kes rääkis mulle, et alamrahval on selle kohta mahlakam ütlemine. Nad ütlevad, et mida kuningas sööb, seda Käsi situb.” Robert heitis pea kuklasse ja möirgas naerda. Kaja kaikus läbi pimeduse ja tundus, nagu vaataksid Talitundru surnud nende ümber seda külmal ning hukkamõistval pilgul pealt.
Lõpuks jäi naer vaiksemaks ja vaibus. Ned põlvitas endiselt maas, pilk üles pööratud. „Pagana pihta, Ned,” nurises kuningas. „Sa võiksid minu meeleheaks vähemalt korra naeratada.”
„Räägitakse, et talvel läheb siin nii külmaks, et naer külmub mehele kurku kinni ja lämmatab ta surnuks,” lausus Ned tasa. „Võib-olla ongi Starkid sellepärast nii tõsised.”
„Tule koos minuga lõunasse ja ma õpetan su uuesti naerma,” lubas kuningas. „Sa aitasid mul seda äraneetud trooni võita, aita mul nüüd sellel püsida. Meile on saatusest määratud koos valitseda. Kui Lyanna oleks elus, siis oleksime me vennad, keda seoks nii veri kui sõprus. Aga nüüdki pole veel hilja. Minul on poeg. Sinul on tütar. Minu Joff ja sinu Sansa liidavad meie suguvõsad ühte, nii nagu Lyanna ja mina oleksime võinud seda teha.”
See ettepanek üllatas Nedi tõsiselt. „Sansa on alles üksteist.”
Robert rehmas kärsitult käega. „Kihluseks piisavalt vana. Abieluga võib paar aastat oodata.” Kuningas naeratas. „Tõuse nüüd püsti ja ütle jah, tont sind võtku.”
„Miski ei valmista mulle suuremat heameelt, Majesteet,” vastas Ned. Ta jäi kõhklema. „Kogu see au tuleb nii ootamatult. Kas ma saaksin veidi mõtlemisaega? Ma pean oma naisele rääkima…”
„Jah, jah, muidugi, räägi Catelyniga, pea aru, kui muidu ei saa.” Kuningas küünitas alla, haaras Nedil kõvasti käest ja tõmbas ta ühe ropsuga jalule. „Ainult ära lase mul liiga kaua oodata. Ma ei ole just kõige kannatlikuma loomuga.”
Hetkeks haaras Eddard Starki kohutava eelaimuse tunne. Tema koht oli siin, põhjas. Ta vaatas neid ümbritsevaid kivikujusid, hingas sügavalt sisse hauakambri kõledat vaikust. Ta tundis endal surnute pilke. Ta teadis, et nad kõik kuulasid pealt. Ja talv oli tulekul.
JON
Mõnikord – mitte sageli, kuid vahel – tundis Jon Snow heameelt, et ta on sohilaps. Oma veinikruusi ühest edasiantud pudelist uuesti täis valades torkas talle pähe, et praegu ongi vist selline kord.
Ta võttis oma pingil nooremate kilbikandjate seas mugavamalt istet ja jõi. Suu sai täis suveveini magusat puuviljamaitset ja see tõi ta huultele naeratuse.
Talitundru Suursaal oli suitsust paks ja seda täitis praetud liha ja värskelt küpsetatud leiva lõhn. Halle kiviseinu ehtisid lipud. Valged, kuldkollased, erepunased: Starkide ürghunt, Baratheonide krooniga hirv, Lannisteride lõvi. Üks laulja mängis kannelt ja kandis ette ballaadi, kuid saali selles otsas oli tema häält üle tule mühina, tinataldrikute ja -kruuside kõlina ja sajahäälse joobnud jutuajamise madala pomina vaevu kuulda.
Kuninga saabumise auks korraldatud pidu kestis juba neljandat tundi. Joni vennad ja õed oli pandud istuma kuninga laste juurde, veidi madalamal poodiumist, kus isand ja emand Stark kuningat ja kuningannat võõrustasid. Selle sündmuse auks lubas Joni aulik isa igale lapsele kindlasti klaasitäie veini, kuid mitte rohkem. Siin kaugel pingil ei keelanud keegi Jonil oma janu täis juua.
Ja tundus, et tal on täismehe janu – teda ümbritsevate noorukite lärmakaks rõõmuks, kes teda iga kord takka õhutasid, kui ta oma klaasi tühjaks kummutas. See oli vahva seltskond ja Jon kuulas heameelega lugusid, mida nad rääkisid – lugusid lahingutest ja naistega magamisest ja jahilkäikudest. Ta oli kindel, et tema kaaslased on huvitavamad kui kuningavõsud.