Troonide mäng. I ja II raamat. George R. R. Martin

aga neil pole vappe. Mina pole neid reegleid välja mõelnud, õeraas.”

      Alt hoovist kostis hüüe. Prints Tommen püherdas tolmu sees maas, püüdes tagajärjetult jalule tõusta. Oma paksu polsterdusega meenutas ta selili kukkunud kilpkonna. Bran seisis tema kohal, puust mõõk üleval, valmis vastasele uuesti äigama, kui too jalule tõuseb. Mehed hakkasid naerma.

      „Küllalt!” hõikas ser Rodrik. Ta ulatas printsile käe ja tõmbas poisi püsti. „Hästi võideldud. Lew, Donnis, aidake neil turvised seljast.” Ta tõstis pilgu. „Prints Joffrey, Robb, kas teete veel ühe ringi?”

      Eelmisest jõukatsumisest juba higine Robb astus innukalt ette. „Heameelega.”

      Joffrey astus Rodriku kutse peale päikese kätte. Tema juuksed särasid nagu kuldlõng. Tema ilme oli tüdinud. „See on lastemäng, ser Rodrik.”

      Theon Greyjoy pahvatas äkitselt naerma. „Te oletegi ju lapsed,” sõnas ta pilkavalt.

      „Robb võib-olla on,” ütles Joffrey. „Mina olen prints. Ja mul hakkab Starkide mängumõõgaga lahmimisest villand saama.”

      „Sa said rohkem hoope, kui ise andsid, Joff,” ütles Robb. „Kas sa kardad?”

      Prints Joffrey vaatas talle otsa. „Lausa jubedalt,” ütles ta. „Sa oled ju minust palju vanem.” Mõned Lannisteride meestest naersid.

      Jon silmitses seda stseeni, kulm kortsus. „Joffrey on üks tõeline väike kusik,” ütles ta Aryale.

      Ser Rodrik sikutas mõtlikult oma valget põskhabet. „Milline on sinu ettepanek?” küsis ta printsilt.

      „Päris mõõgad.”

      „Nõus,” viskas Robb vastu. „Küll sa veel kahetsed!”

      Võitluseõpetaja pani käe vaigistavalt Robbi õlale. „Päris mõõgad on liiga ohtlikud. Ma luban teil võidelda nüriks tehtud turniirimõõkadega.”

      Joffrey ei öelnud midagi, kuid üks Aryale võõras mees, pikk rüütel, kellel olid mustad juuksed ja näol põletusarmid, astus printsi ette. „See on teie prints. Kes olete teie talle ütlema, et ta ei tohi terava mõõgaga võidelda, ser?”

      „Talitundru võitluseõpetaja, Clegane, ja oleks hea, kui te seda ei unustaks.”

      „Kas te õpetate siin naisi?” päris põlenud näoga mees. Ta oli lihaseline nagu härg.

      „Mina õpetan rüütleid,” lausus ser Rodrik rõhutatult. „Nad saavad teravad mõõgad siis, kui nad selleks valmis on. Kui nad täisikka jõuavad.”

      Põlenud näoga mees vaatas Robbi poole. „Kui vana sa oled, poiss?”

      „Neliteist,” vastas Robb.

      „Mina tapsin mehe kaheteistkümneaastaselt. Võid kindel olla, et ma ei teinud seda nüri mõõgaga.”

      Arya nägi, kuidas Robb turri läks. Tema uhkus oli riivatud. Ta pöördus ser Rodriku poole. „Lubage mul seda teha. Ma saan tast jagu.”

      „Saa tast siis turniirimõõgaga jagu,” vastas ser Rodrik.

      Joffrey kehitas õlgu. „Eks otsi mind üles, kui vanemaks saad, Stark. Kui sa siis liiga vana pole.” Lannisteride meeste poolt kuuldus naeru.

      Robbi vandumine kajas üle hoovi. Arya tõstis jahmunult käe suule. Theon Greyjoy haaras Robbil käest, et teda printsist eemal hoida. Ser Rodrik sikutas kohkunult oma põskhabet.

      Joffrey haigutas teeseldult ja pöördus oma noorema venna poole. „Läki, Tommen,” ütles ta. „Mängutund sai läbi. Las lapsed hullavad edasi.”

      Need sõnad panid Lannisteride mehed veel rohkem naerma ja Robbi veel rohkem vanduma. Ser Rodriku nägu valge põskhabeme all oli raevust peetpunane. Theon hoidis Robbi raudses haardes, kuni printsid ja nende kaaskond ohutusse kaugusse jõudis.

      Jon jälgis nende lahkumist ja Arya jälgis Joni. Venna nägu oli muutunud sama liikumatuks nagu veesilm hiie südames. Lõpuks ronis ta aknalaualt maha. „Etendus sai läbi,” ütles ta ja kummardus, et Viirastust kõrva tagant sügada. Valge hunt tõusis ja nühkis ennast tema vastu. „Lippa nüüd oma tuppa tagasi, õeraas. Seitsminna Mordane varitseb sind juba kindlasti. Mida kauem sa ennast peidad, seda rangem karistus tuleb. Sa õmbled terve talv läbi. Kui saabub kevadsula, siis leitakse sinu surnukeha, nõel ikka veel külmunud näppude vahel.”

      Arya ei leidnud selles midagi naljakat. „Ma ei salli õmblemist!” ütles ta hingepõhjast. „See pole õiglane!”

      „Miski pole õiglane,” sõnas Jon. Ta sasis veel kord õe juukseid ja eemaldus siis, Viirastus vaikselt kõrval. Ka Nymeria hakkas neile järele minema, kuid nähes, et Arya kaasa ei tule, jäi ta seisma ja pöördus tagasi.

      Vastumeelselt hakkas tüdruk teisele poole minema.

      Asi oli hullem, kui Jon oli arvanud. Tema toas ei oodanud teda mitte seitsminna Mordane, vaid seitsminna Mordane ja ema.