Järgmisena tuli kuningas Robert ise, emand Stark käekõrval. Kuningas valmistas Jonile suure pettumuse. Isa oli temast tihti rääkinud: võrratu Robert Baratheon, Kolmjõe deemon, ägedaim sõjamees terves kuningriigis, hiiglane printside seas. Jon nägi ainult paksu meest, nägu habeme all punetamas, higi siidriietest läbi imbunud. Kuningas kõndis, nagu oleks ta poolpurjus.
Nende järel tulid lapsed. Esimesena väike Rickon, kes käis selle pika maa maha kogu väärikusega, milleks üks kolmeaastane vähegi võimeline on. Jon oli sunnitud teda edasi kannustama, kui väikevend seisma jäi, et temaga juttu ajada. Kohe tema järel tuli Robb hallis villases vammuses, millel oli valge ääris – Starkide värvid. Tema käevangus oli printsess Myrcella. Vähem kui kaheksa aastase tüdrukunääpsu lopsakaid kullakarva käharjuukseid kattis kalliskividega ehitud peavõrk. Jon märkas ujedaid pilke, mida tüdruk Robbile heitis, kui nad laudade vahelt läbi läksid, ja arglikku naeratust, mille ta poisile saatis. Jonile jättis ta imala mulje. Robb ei saanud arugi, kui rumal see tüdruk on; ta muheles nagu narr.
Joni poolõed sisenesid paaris kuninglike printsidega. Arya paariliseks oli prullakas noor Tommen, kelle pleekblondid juuksed olid pikemad kui tüdrukul. Õest kaks aastat vanema Sansa käevangus oli kroonprints Joffrey Baratheon. Poiss oli kaheteistkümne aastane, Jonist ja Robbist noorem, kuid Joni suureks meelehärmiks mõlemast pikem. Prints Joffreyl olid oma õe juuksed ja oma ema tumerohelised silmad. Tihedad sassis blondid käharad langesid üle ta kuldse püstkrae ja kõrge sametkaeluse. Tema kõrval sammuv Sansa säras näost, kuid Jonile ei meeldinud Joffrey torssis huuled ja põlglik tülpinud ilme, millega ta Talitundru Suursaali silmitses.
Palju huvitavam oli järgmine paar: kuninganna vennad, Casterly Rocki Lannisterid. Lõvi ja Paharet – neid oli võimatu segi ajada. Ser Jaime Lannister oli kuninganna Cersei kaksikvend; pikk ja kuldkollaste juustega, välkuvate roheliste silmadega ja naeratusega, mis oli lõikav kui nuga. Ta kandis erepunast siidrüüd, kõrge säärega musti saapaid ja musta satiinmantlit. Tema kuue rinnaesisele oli kuldniidiga tikitud tema valitsejasoo lõvi, kes trotslikult möirgas. Teda nimetati näo ees Lannisteride Lõviks ja seljataga sosinal „Kuningatapjaks”.
Jon ei suutnud talt pilku ära pöörata. Selline peaks üks kuningas välja nägema, mõtles ta endamisi, kui mees temast möödus.
Siis nägi ta seda teist, kes paterdas pooleldi oma venna varjus. Tyrion Lannister, isand Tywini järglastest noorim ja kindla peale kõige inetum. Jumalad olid Tyrioni ilma jätnud kõigest sellest, mis nad Cerseile ja Jaimele andnud olid. Ta oli kääbus, oma vennale vööni, ja nägi vaeva, et oma kängus jalgadel teisega sammu pidada. Tema pea oli kehaga võrreldes liiga suur, loomalik lömmis nägu ettekummuva lauba all. Sirgelt allarippuvate juuste alt, mis olid nii blondid, et näisid valged, piilusid välja üks roheline ja üks must silm. Jon silmitses teda lummatult.
Kõrgetest isandatest viimastena astusid sisse Joni onu Benjen Stark Öisest Vahtkonnast ja isa kasupoeg, noor Theon Greyjoy. Jonist möödudes naeratas Benjen talle soojalt. Theon ei teinud temast väljagi, kuid see polnud midagi uut. Kui kõik olid oma kohtadele istunud, tõsteti tooste, öeldi tänusõnu ja tänati vastu, ja hakati siis pidusööki nautima.
Siis oli Jon jooma hakanud ja jõi aina edasi.
Miski nühkis end laua all vastu tema jalga. Jon nägi talle alt vastu vaatavaid punaseid silmi. „Kõht jälle tühi?” küsis ta. Keset lauda oli veel üks poolik meega magustatud kana. Jon küünitas kätt, et selle küljest üks jalg rebida, kuid siis tuli tal parem mõte. Ta torkas terve linnu noa otsa ja lasi selle oma jalgade vahelt põrandale. Viirastus lõi sellele raevukas vaikuses hambad sisse. Joni vendadel ja õdedel ei olnud lubatud oma hunte pidusöögile kaasa võtta, kuid saali selles otsas oli penisid rohkem, kui Jon kokku lugeda jõudis, ja tema hundikutsika kohta ei olnud keegi midagi öelnud. Ta ütles endale, et tal veab ka selles suhtes.
Tema silmad lõid kipitama. Jon hõõrus neid ägedalt ja kirus suitsu. Ta rüüpas veel ühe lonksu veini ja vaatas, kuidas tema ürghunt kana õgib.
Laudade vahel hiilisid teenijapiigade sabas koerad. Üks neist, must segavereline piklike kollaste silmadega hatt, haistis kana lõhna. Ta peatus ja hiilis pingi alla, et saagist osa saada. Jon jälgis vastasseisu. Hatt urises madalalt kurgupõhjast ja nihkus lähemale. Viirastus tõstis vaikides pilgu ja jäi oma tulipunaste silmadega koerale otsa vaatama. Hatt nähvas tigedalt hammastega vastase poole. Ta oli ürghundikutsikast kolm korda suurem. Viirastus ei taganenud. Ta seisis oma saagi kohal ja ajas suu irevile, kihvad paljad. Hatt tõmbus pingule, lõrises uuesti ja pidas siis paremaks lahingust loobuda. Ta pöördus ja lonkis minema, oma uhkuse säilitamiseks veel korra trotslikult hammastega nähvates. Viirastus jätkas söömist.
Jon muigas ja pani käe laua alla, et karust valget karva silitada. Ürghunt vaatas üles tema poole, limpsas õrnalt ta kätt ja sõi siis edasi.
„On see üks nendest ürghuntidest, kellest nii palju räägitakse?” küsis tuttav hääl tema kõrval.
Jon tõstis rõõmsalt pilgu, kui tema onu Ben käe tema juustele pani ja neid samamoodi sasis, nagu ta ise oli hundi karva sasinud. „Jah,” ütles ta. „Tema nimi on Viirastus.”
Üks kannupoistest katkestas nilbe loo, mida ta parajasti rääkis, et nende isanda vennale laua ääres ruumi teha. Pikakoivaline Benjen Stark istus kaksiratsi pingile ja võttis Joni käest veinipeekri. „Suvevein,” sõnas ta, kui oli seda maitsnud. „Miski pole sellest magusam. Mitmes peekritäis see sul juba on, Jon?”
Jon naeratas.
Ben Stark puhkes naerma. „Seda ma kartsingi. Tühja kah. Ma olin vist sinust noorem, kui ma ennast esimest korda korralikult täis jõin.” Ta napsas ühelt puutaldrikult praetud sibula, mis tilkus pruunist kastmest, ja haukas seda. Sibul krõmpsatas.
Joni onu oli teravate näojoontega ja morn nagu kaljurüngas, kuid tema sinakashallides silmades paistis alati naerusäde. Nagu Öise Vahtkonna mehele kohane, oli ta üleni mustas. Sel õhtul kandis ta luksuslikku musta sametkuube, mille juurde käisid kõrge säärega nahksaapad ja lai hõbepandlaga vöö. Kaelas rippus tal jäme hõbekett. Sibulat süües silmitses Benjen Stark heatujuliselt Viirastust. „Väga vaikne hunt,” märkis ta.
„Ta on teistest erinev,” ütles Jon. „Ta ei tee kunagi häält. Sellepärast paningi ma talle nimeks Viirastus. Ja ka selle pärast, et ta on valge. Kõik teised on tumedad, kas hallid või mustad.”
„Teisel pool Müüri leidub nüüdki veel ürghunte. Me kuuleme neid oma maakuulamisretkedel.” Benjen Stark jäi Joni silmitsema. „Sa sööd ju harilikult laua ääres koos oma vendadega?”
„Enamjaolt,” vastas Jon ilmetul toonil. „Aga täna õhtul arvas emand Stark, et see võiks kuninglikku perekonda solvata, kui üks sohipoeg nende sekka istuma pannakse.”
„Arusaadav.” Joni onu heitis pilgu üle õla saali teise otsa, poodiumil kõrguva laua poole. „Minu vennal ei tundu täna erilist peotuju olevat.”
Ka Jon oli seda tähele pannud. Sohik pidi oskama asju tähele panna, lugeda tõde, mida inimesed oma pilgu taga varjasid. Tema isa järgis küll kõiki viisakusreegleid, kuid nii pingul nagu praegu oli Jon teda harva näinud. Ta rääkis vähe ja tema looritatud pilk käis saalis ringi, midagi nägemata. Kuningas, kes istus temast ülejärgmisel toolil, oli õhtu läbi kõvasti joonud. Tema lai nägu suure musta habeme varjus õhetas. Ta tõstis järjest tooste, naeris valjusti iga nalja peale ja sööstis iga toidu kallale nälginud mehe aplusega, kuid kuninganna tema kõrval oli külm nagu jääkuju. „Ka kuninganna on vihane,” ütles Jon onule häält summutades. „Isa viis kuninga päeval alla hauakambrisse. Kuninganna ei tahtnud, et ta sinna läheks.”
Benjen heitis Jonile hoolika vaagiva pilgu. „Sinu eest ei jää vist midagi varjule, Jon? Sinusugust meest läheks meil Müüril tarvis.”