Umbes samal ajal kaalus mu sõber, endine tudeng, kirjanik ja stsenarist Gregg Hurwitz uue raamatu kirjutamist – „Orb X“4, millest sai menutriller. Reeglid meeldisid ka talle. Gregg pani raamatu kangelanna Mia loo jooksul sobivana tunduvates kohtades valitud reegleid ükshaaval märkmepaberitel külmkapile kinnitama. See on veel üks tõend, mis kinnitas mu kahtlust, et reeglid veetlevad. Panin agendile ette, et kirjutan iga reegli kohta lühikese peatüki. Ta oli nõus ja sellest lähtuvalt kirjutasingi raamatu sisukokkuvõtte. Kui hakkasin peatükke tegelikult kirjutama, ei olnud need paraku sugugi lühikesed. Mul oli iga reegli kohta öelda hoopis rohkem, kui alguses olin ette kujutanud.
Osalt tuli see sellest, et olin esimese raamatu jaoks väga kaua eeltööd teinud: uurinud ajalugu, mütoloogiat, neuroteadust, psühhoanalüüsi, lastepsühholoogiat, luulet ja pikki lõike Piiblist. Lugesin ja võib-olla isegi mõistsin paljugi Miltoni „Kaotatud paradiisist“, Goethe „Faustist“ ja Dante „Põrgust“. Ühendasin seda kõike, et paremini või halvemini proovida tegeleda segadusseajava probleemiga: külma sõja tuumasõjaohu põhjus või põhjused. Ma ei suutnud mõista, kuidas uskumussüsteemid võisid inimestele nii olulised olla, et nad olid valmis nende kaitsmiseks riskima maailma hävitamisega. Jõudsin arusaamani, et ühised uskumused tegid inimesed üksteisele mõistetavaks – ja et süsteemid ei puudutanud üksnes uskumusi.
Sama koodeksi järgi elavad inimesed oskavad üksteise käitumist vastastikku ette ennustada. Nad käituvad üksteise ootuste ja ihadega arvestades ning suudavad koostööd teha. Nad võivad isegi rahumeelselt konkureerida, sest igaüks teab, mida kõigilt teistelt oodata. Ühine uskumussüsteem, osaliselt psühholoogiline, osaliselt tegudes väljenduv, lihtsustab igaüht – ta enda ja kõigi teiste silmis. Ühised uskumused lihtsustavad ka maailma, sest inimesed, kes teavad, mida üksteiselt oodata, suudavad maailma taltsutamiseks koos tegutseda. Võib-olla ei olegi midagi olulisemat kui säilitada seesugust organiseeritust, hoida seda lihtsustust. Kui seda ähvardatakse, suur riigilaev kõigub.
Asi ei ole päris nii, et inimesed võitlevad selle eest, mida usuvad. Nad võitlevad hoopis selle eest, et võitlus jääks asjade vahele, mida nad usuvad, eeldavad ja ihaldavad. Nad võitlevad selle eest, et võitlus jääks selle vahele, mida nad eeldavad ja kuidas kõik toimivad. Just nimelt võitluse käigushoidmine on see, mis laseb kõigil rahumeeles, ennustatavalt ja tootlikult koos elada. See vähendab teadmatust ja teadmatusega vältimatult kaasnevate väljakannatamatute emotsioonide kaootilist segu.
Kujuta ette, et kellegi usaldusväärne kallim petab teda. Kahe inimese sõlmitud püha ühiskondlikku lepingut on rikutud. Teod kõnelevad sõnadest valjemini ning reetmine lõhub intiimse suhte õrna ja hoolikalt paika timmitud rahu. Reetmise järelkajana on inimene kohutavate emotsioonide meelevallas: vastikus, põlgus (enese ja reetja vastu), süü, ärevus, viha ja hirm. Konflikt on vältimatu, mõnikord toob see endaga kaasa surmavaid tagajärgi. Ühised uskumussüsteemid – kokkulepitud tegutsemise ja ootuste ühised süsteemid – reguleerivad ja kontrollivad kõiki neid võimsaid jõude. Ei ole ime, et inimesed võitlevad selle nimel, et kaitsta midagi, mis säästab neid kaose- ja õudusemotsioonide meelevalda langemise eest (ja pärast sinna langemist tülitsemise ja võitlemise eest).
Ja siin on enamatki. Ühine kultuurisüsteem stabiliseerib inimsuhtlust, aga annab süsteemile ka väärtuse – väärtuse hierarhia, kus mõnd asja peetakse prioriteetseks ja oluliseks ning mõnd mitte. Väärtussüsteemi puududes inimesed lihtsalt ei oska käituda. Tegelikult ei oska nad isegi mõista, sest nii teod kui ka mõistmine nõuavad eesmärki ja põhjendatud eesmärk peab olema midagi väärtustatut. Positiivsetest emotsioonidest paljusid kogeme suhestatuna eesmärkidega. Tegelikult ei ole me õnnelikud, kui ei näe edenemist – ja edenemise mõte ise juba viitab väärtusele. Veel kehvem on asjaolu, et positiivse väärtuseta elu tähendus ei ole lihtsalt neutraalne. Kuna oleme haavatavad ja surelikud, on valu ja ärevus inimeksistentsi kaasasündinud osad. Meil peab olema midagi, mida kannatusele vastu seada, midagi Olemisele5 loomuomast. Vajame, et tähendus oleks kindlalt väärtussüsteemis, muidu muutub eksistentsi õudus kiiresti ületamatuks. Siis valitseb nihilism lootusetuse ja ahastusega.
Nii et: pole väärtust, pole tähendust. Paraku on olemas väärtussüsteemide konflikti võimalus. Seega oleme alatiseks lõksus kõige kõvemate kivide vahel: rühmakeskse usu kadu muudab elu kaootiliseks, haledaks, talumatuks; rühmakesksete uskumuste olemasolu teeb vältimatuks konflikti teiste rühmadega. Läänes oleme traditsiooni-, religiooni-, isegi rahvuskesksetest kultuuridest eemaldunud, osaliselt selleks, et vähendada rühmakonfliktide ohtu. Kuid me langeme üha sügavale tähendusetuse meeleheite lõksu ja see ei ole mingi edasiminek.
„Maps of Meaningu“ kirjutamise ajal ajendas mind (muu hulgas) veendumus, et me ei saa endale enam konflikti lubada – päris kindlasti mitte 20. sajandi maailma tulemöllu tasandil. Meie hävitustehnoloogiad on liiga võimsaks muutunud. Sõja võimalikud tagajärjed on sõna otseses mõttes apokalüptilised. Aga me ei saa ka lihtsalt väärtussüsteeme, uskumusi, kultuure hüljata. Vaevlesin selle näiliselt lahendamatu probleemi kallal kuude viisi. Kas oli olemas kolmas viis, mida ma ei olnud tabanud? Sel ajal nägin ühel ööl unes, et rippusin lühtri külge klammerdudes õhus, paljude korruste võrra maapinnast kõrgemal, otse võimsa katedraali kupli all. Inimesed põrandal olid kaugel ja pisikesed. Mind ja kõiki seinu lahutas pikk vahemaa, samuti mind ja kuplit.
Olen õppinud unenägudele tähelepanu pöörama, osalt kindlasti kliinilise psühholoogi hariduse tõttu. Unenäod heidavad valgust hämaratesse paikadesse, kuhu mõistus ei ole veel tunginud. Olen ka omajagu kristlust uurinud (rohkem kui teisi religioosseid traditsioone, kuigi püüan seda puudujääki alati varjata). Nii et nagu teistelgi, tuleb mul toetuda ja toetungi rohkem sellele, mida ma tean, kui sellele, mida ma ei tea. Teadsin, et katedraale ehitatakse ristikujulisena ja et paik kupli all on risti keskkoht. Teadsin, et rist oli samaaegselt suurima kannatuse koht, surma ja transformatsiooni koht ning maailma sümboolne keskkoht. See ei olnud paik, kus ma tahtnuks viibida. Mul õnnestus saada alla, kõrgustest ära – ära sümboolsest taevast –, tagasi turvalisele tuttavale anonüümsele maapinnale. Ma ei tea, kuidas. Siis, ikka veel unenäos, pöördusin tagasi oma magamistuppa ja voodisse ning üritasin uuesti magama jääda ja teadlikkuseta rahusse jõuda. Sedamööda, kuidas lõdvestusin, tundsin ometi oma keha teisaldatavat. Tugev tuul puhus mind laiali, valmistudes mind tagasi katedraali viima, et asetada mind taas selle keskkohta. Põgenemisteed ei olnud. See oli tõeline õudusunenägu. Sundisin end ärkvele. Tuul liigutas kardinaid mu padja kohal. Poolunes vaatasin voodijalutsit. Nägin hiiglaslikke katedraaliuksi. Raputasin end täiesti ärkvele ja need kadusid.
Unenägu asetas mind Olemise enese keskele ega jätnud põgenemisteed. Mul kulus mitu kuud, et selle tähendusest aru saada. Selle aja jooksul jõudsin täielikuma, isikliku mõistmiseni, mida mineviku suured lood jätkuvalt rõhutavad: keskkohas on üksikinimene. Rist tähistab keskkohta nagu X aarde asupaika. Eksistents sel ristil on kannatus ja transformeerumine – ning eelkõige tuleb seda asjaolu vabatahtlikult tunnistada. On võimalik ületada orjalik kuulekus rühmale ja rühma doktriinidele ning samal ajal vältida äärmusliku vastandi, nihilismi ohte. Selle asemel võib leida piisavalt tähendust isiklikus teadvuses ja kogemuses.
Kuidas saaks maailma vabastada ühelt poolt konflikti kohutavast dilemmast ning teiselt poolt psühholoogilisest ja ühiskondlikust lahustumisest? Vastus on see: üksikisiku ülendumise arengu ning igaühe valmisoleku kaudu Olemise koormale õlg alla panna ja astuda mööda kangelaslikku rada. Igaüks meist peab võtma võimalikult palju vastutust isikliku elu, ühiskonna ja maailma eest. Igaüks meist peab rääkima tõtt ning parandama seda, mis on katkine ja murtud, ning looma uuesti seda, mis on vana ja aegunud. Nõnda saame ja peame vähendama maailma mürgitavat kannatust. Seda on palju nõutud. See tähendab nõuda kõike. Aga alternatiiv – autoritaarsete uskumuste õudus, kokkuvarisemisseisundi kaos, ohjeldamatu looduse traagiline katastroof, eksistentsiaalne äng ja eesmärgitu indiviidi nõrkus – on selgelt halvem.
Olen sedalaadi ideedest aastakümneid mõelnud