Igatahes kujunesid varasema uurimis- ja mõttetöö tulemusel uued esseed, millest lõpuks sai see raamat. Mu esialgne mõte oli kirjutada lühike essee iga Quorasse postitatud 40 vastuse kohta. Penguin Random House Canada kiitis raamatu kondikava heaks. Siiski kärpisin kirjutamise ajal esseede arvu 25, siis 16 ja lõpuks praeguse 12 peale. Olen sõelalejäänut kolme viimase aasta jooksul ümber kirjutanud oma ametliku toimetaja abi ja hoole (ning Hurwitzi juba mainitud karmi ja kohutavalt täpse kriitika) toel.
Pikka aega võttis pealkirja „12 elu mängureeglit. Vastumürk kaosele“ paika saamine. Miks see teiste hulgast esile kerkis? Esimene ja kõige olulisem põhjus: lihtsuse tõttu. See viitab selgelt, et inimesed vajavad käskivaid põhimõtteid ja et muidu viipab kaos. Meil on vaja reegleid, standardeid, väärtusi – igaühel eraldi ja meil kollektiivselt. Oleme kariloomad, koormaloomad. Me peame koormat kandma, õigustamaks oma haletsusväärset eksistentsi. Vajame rutiini ja traditsiooni. See on kord. Korda võib saada liiga palju ja see ei ole hea, aga kaos võib meid üle ujutada, nii et upume – ja ka see ei ole hea. Peame püsima sirgel ja kitsal rajal. Raamatu iga reegel kaheteistkümnest – koos saatva esseega – annab niisiis juhendust sellel püsimiseks. „Sellel“ on eraldusjoon korra ja kaose vahel. See on see, kus oleme ühtaegu piisavalt stabiilsed, piisavalt uurivad, piisavalt muutuvad, piisavalt paranevad ja piisavalt koostööaltid. See on see, kust leiame tähenduse, mis õigustab elu ja eluga kaasnevat vältimatut kannatust. Kui elaksime õigesti, suudaksime võib-olla välja kannatada oma eneseteadvuse raskuse. Kui elaksime õigesti, suudaksime võib-olla toime tulla teadmisega omaenese haprusest ja surelikkusest, ilma kurvastava ohvritundeta, mis toob kaasa kõigepealt vimma, siis kadeduse ning seejärel iha kättemaksu ja hävingu järele. Kui elaksime õigesti, ei tunneks me võib-olla vajadust pöörduda totalitaarse kindluse poole, et kaitsta end enese küündimatusest ja ignorantsusest teadlik olemise eest. Võib-olla saaksime neid põrguteid vältida – kohutava 20. sajandi jooksul oleme näinud, kuivõrd tõeline põrgu võib olla.
Loodan, et need reeglid ja neid saatvad esseed aitavad inimestel mõista, mida nad juba teavad: et üksikisiku hing januneb tõelise Olemise kangelaslikkuse järele ja et valmisolek selle eest vastutus võtta on sama, mis otsus elada tähendusrikast elu.
Kui me kõik elame õigesti, edeneme kollektiivselt.
Parimad soovid teile kõigile nende lehekülgede lugemiseks!
Dr. Jordan B. Peterson
Kliiniline psühholoog ja psühholoogiaprofessor
2 Solzhenitsyn, A. I. (1975). The Gulag Archipelago 1918–1956: An experiment in literary investigation (Vol. 2). (T. P. Whitney, tõlkija). New York: Harper & Row, lk 626. Eesti keeles: Solženitsõn, A. I. (1990). „Gulagi arhipelaag: Kirjandusliku uurimuse katse“, II kd. Tõlkinud H. Arrak, H. Tillemann, M. Varik, E. Hiedel, H. Rajamets. Tallinn: Eesti Raamat, lk 472.
3 Yin-yang’i sümbol on teine osa põhjalikumast viieosalisest taijitu’st, diagrammist, mis esindab nii algset absoluutset ühtsust kui ka selle jagatust nähtava maailma paljususse. Käsitlen seda pikemalt teise reegli juures ja ka mujal.
4 Eesti keeles ilmunud 2016. aastal (tõlkinud Johanna Taiger, Ajakirjade Kirjastus). – Tõlkija märkus
5 Kasutan terminit „Olemine“ (suure algustähega) osaliselt kokkupuudete tõttu 20. sajandi saksa filosoofi Martin Heideggeri ideedega. Heidegger püüdis eristada objektiivselt tunnetatud tegelikkust ja inimkogemuse totaalsust (mis on tema „Olemine“). Olemine (suure algustähega) on see, mida igaüks meist kogeb, subjektiivselt, personaalselt ja individuaalselt, nagu ka see, mida me kogeme koos teistega. Sellisena hõlmab see emotsioone, tunge, unistusi, visioone ja ilmutusi, nagu ka meie eraviisilisi mõtteid ja arusaamu. Lõpuks on Olemine ka miski, mille tekitab tegevus, nii et selle olemus on määramata määral meie otsuste ja valikute tagajärg – midagi, mida kujundab meie hüpoteetiliselt vaba tahe. Sel moel konstrueeritud Olemine on 1) midagi sellist, mida ei saa hõlpsasti ja otseselt taandada materiaalseks ja objektiivseks ning 2) midagi, mis päris kindlasti nõuab iseseisvat terminit, nagu Heidegger üritas aastakümnete ränga tööga selgeks teha.
1. REEGEL
SEISA SIRGE SELJAGA
MERIVÄHID JA TERRITOORIUM
Kui oled nagu enamik inimesi, siis vaevalt mõtled sa merivähkidest muul ajal kui neist mõnda süües.6 Ometi on põnevad ja maitsvad koorikloomad vägagi seda väärt, et nende üle mõtiskleda. Nende närvisüsteem on suhteliselt lihtne, suurte hõlpsasti märgatavate neuronitega, aju imerakkudega. Tänu sellele on teadlased saanud merivähkide närvivõrgustikku väga täpselt uurida. See on aidanud meil mõista keerulisemate loomade, kaasa arvatud inimese ajustruktuuri ja -funktsioone ning käitumist. Merivähkidel on sinuga rohkem ühist, kui oleksid arvanud (eriti siis, kui tunned end nii, et paneks kõige eest tagurpidikäiguga plehku – haa-haa!).
Merivähid elavad mere põhjas. Seal all vajavad nad kodupesa, mille lähistel jahti pidada ja toituda söödavatest raipepalakestest, mis juhtuvad pudenema pidevast tapatalgute ja surma kaosest kaugel ülal. Nad tahavad turvalist paika, kus jaht ja toidukogumine hästi lähevad. Nad tahavad kodu.
See võib osutuda probleemiks, sest merivähke on palju. Mis siis, kui kaks merivähki hõivavad ookeani põhjas samal ajal sama ala ja mõlemad tahavad seal elada? Mis siis, kui on sadu merivähke, kes kõik püüavad ühel ülerahvastatud liiva- ja jäätmeribal toitu leida ja peret kasvatada?
Ka teistel olenditel on sama probleem. Näiteks kui laululinnud saabuvad kevadel põhja, peavad nad maha raevukad territooriumijaotusvaidlused. Laulud, mida nad laulavad, inimkõrvale nõnda sulnid ja kaunid, on peibutuskutsed ja domineerimisröögatused. Imeliselt musikaalne lind on väike suveräänsust deklareeriv sõdalane. Võta näiteks käblik, pisike vapper putuktoiduline Põhja-Ameerikas levinud laululind. Äsja saabunud käblik tahab pesa ehitamiseks tuule ja vihma eest varjatud turvalist kohta. Ta tahab, et see asuks toidu lähedal ja meelitaks ligi võimalikke paarilisi. Samuti tahab ta veenda võistlejaid, et need sellest paigast eemale hoiaksid.
Linnud ja territoorium
Kui olin kümneaastane, ehitasime isaga käblikuperele pesakasti. See nägi välja nagu umbes veeranddollarilise suuruse sissepääsuavaga plaanvanker. Nõnda oli see hea eluase pisikestele käblikutele, kuid mitte kuigivõrd sobiv eluase teistele, suurematele lindudele, kes sinna sisse ei mahtunud. Ka meie eakamal naabril oli samal ajal üles pandud pesakast, mille nikerdasime talle vanast kummikust. Selle sissepääs oli piisavalt avar punarinna-suuruse linnu jaoks. Naaber ootas pikisilmi päeva, mil keegi sinna elama asub.
Üsna pea avastas üks käblik meie pesakasti ja seadis end seal sisse. Kuulsime varakevade jooksul ta pikki trillerdavaid laule, mida ta üha kordas. Paraku hakkas meie uus õhuüürnik, niipea kui oli pesa kinnises vankris valmis saanud, vedama pisikesi oksi naabri kummikusse, mis asus lähedal. Ta toppis selle nõnda täis, et ükski teine lind, ei suur ega väike, oleks sisse mahtunud. Meie naabrile ei meeldinud selline ennetav löök sugugi, aga teha ei olnud midagi. „Kui selle maha võtame,“ ütles isa, „ära puhastame ja tagasi puu otsa paneme, kannab käblik selle lihtsalt uuesti raage täis.“ Käblikud on pisikesed ja armsad, aga armutud.
Sellele eelnenud talvel olin suusatades jala murdnud – esimene katse mäesuusatamises – ja kooli kindlustuslepingu kaudu natuke raha saanud, mis oli mõeldud õnnetute kohmakate laste turgutamiseks. Ostsin raha eest kassettmaki (toona oli see kõrgtehnoloogiline uudistoode). Isa soovitas, et istuksin tagaaia murul, salvestaksin käbliku laulu, mängiksin seda ette ja jälgiksin, mis juhtub. Niisiis läksin eredasse