Aga nüüd – vabalt voolavast ausast vestlusest mõnu tundev võõrustajapaar, kes korraldab stiilseid pidusid, pühendatud naudingule öelda takistamatus mõttevahetuses seda, mida tegelikult mõtled, ja kuulata teisi sedasama tegemas. Siin kehtis reegel „ütle, mida mõtled“. Kui vestlus pöördus poliitikale, kõnelesed üksteisega – ja lausa ootasid seda – erinevate poliitiliste veendumustega inimesed viisil, mis on muutumas üha haruldasemaks. Vahel purskasid Wodeki arvamused või tõekspidamised temast välja samal moel nagu tema naer. Sellisel juhul embas ta inimest, kes teda parajasti naerma oli ajanud või provotseerinud väljenduma isegi ta enda jaoks ootamatult tuliselt. See oli pidude parim osa ning see otsekohesus ja tema soojad embused tasusid provotseerimise ära. Samal ajal kandus Estera laulev hääl üle toa täpselt selle inimeseni, kes kuulma pidi. Tõe väljapursked ei muutnud õhkkonda seltskonna jaoks sugugi vähem mõnusaks – hoolitseti selle eest, et neid väljapurskeid oleks rohkem! –, need vabastasid meid; et oleks rohkem naeru ja kogu üritus veel meeldivam, sest allasurumisest pääsenud idaeurooplastega, nagu Szemberg ja Bekier, teadsid alati, millega ja kellega sul tegemist on, ja see ausus elavdas. Romaanikirjanik Honoré de Balzac kirjeldas kord balle ja pidusid oma kodumaal Prantsusmaal, öeldes, et see, mis paistis olevat üks pidu, oli tegelikult alati kaks pidu. Esimestel tundidel oli koosviibimine täis rolle mängivaid ja näitlevaid igavlejaid, ja võib-olla vaid kindla inimesega kohtuma saabuvad osalejad said kinnitust oma ilu ja staatuse kohta. Pärast, alles väga hilistel tundidel, kui enamik külalisi oli lahkunud, algas teine, tegelik pidu. Siis osalesid vestluses kõik kohalviibijad ja range õhustiku asendas südamlik naer. Estera ja Wodeki pidudel algas sedalaadi varaste hommikutundide avameelsus ja usalduslikkus sageli otsekohe, kui tuppa astusime.
Wodek on halli lõvilakaga kütt, alati otsimas intellektuaale, kes võiks avalikult sõna võtta. Ta oskab märgata inimesi, kes tõesti on võimelised telekaamera ees kõnelema ja kes mõjuvad ehedalt, sest ongi seda (kaamera saab sellest aru). Ta kutsub selliseid inimesi sageli koosviibimistele. Sel päeval tutvustas Wodek seltskonnale psühholoogiaprofessorit mu oma, Toronto ülikoolist, kes nõuetele vastas – intellektuaalsus ja emotsionaalsus käsikäes. Wodek oli esimene, kes Jordan Petersoni kaamera ette läkitas ja mõtles temast kui õpilasi otsivast õpetajast – sest ta oli alati valmis selgitama. Abi oli sellestki, et talle meeldis kaamera ja tema meeldis kaamerale ka.
Sel pärastlõunal oli Szembergi-Bekieri aias üles seatud suur laud, mille ümber kogunes tavapärane seltskond kõnelejaid-kuulajaid ja sõnaosavaid virtuoose. Meid piirasid sumisevad mesilased justkui paparatsod, ent see Alberta aktsendiga kauboisaabastes uus tegelane lauas ignoreeris neid ja rääkis edasi. Ta jätkas kõnelemist, samal ajal kui me ülejäänud mängisime toolimängu, et neist tüütustest pääseda, aga ikkagi laua juurde jääda, sest see uus lisandus meie koosviibimistele oli niivõrd huvitav.
Tal oli imeline komme kõnelda kõige põhjapanevamatest küsimustest igaühega, kes lauas viibis – enamjagu neist äsja kohatud –, otsekui oleks see lihtsalt seltskondlik vestlus. Või kui ta ka vestles seltskondlikult, toimus üleminek „kuidas te Wodekit ja Esterat tunnete?“ või „töötasin kunagi mesinikuna, nii et olen nendega harjunud“ juurest tõsisematele teemadele sekundi murdosa jooksul.
Selliste küsimuste arutamist võib kuulda pidudel, kus kogunevad õppejõud ja oma eriala asjatundjad, aga üldjuhul püsib vestlus kõnealuse teema kahe spetsialisti vahel mõnes nurgas, või kui osaleb kogu rühm, jääb see harva kellegi eneseupituseta. Aga Peterson, kuigi erudiit, ei jätnud pedandi muljet. Tema entusiasm oli nagu lapsel, kes on äsja midagi uut õppinud ja kes peab seda jagama. Ta paistis eeldavat, nagu eeldab laps (enne teadasaamist, kui igavaks täiskasvanud võivad muutuda), et kui tema peab midagi huvitavaks, teevad sama ka teised. Kaubois oli midagi poisilikku – selles, kuidas ta teemasid arutluse alla võttis, otsekui oleksime kõik samas väikelinnas üles kasvanud või nagu oleksime perekond ja mõtleksime kõik kogu aeg just täpselt nendest inimeksistentsi probleemidest.
Peterson ei olnud tegelikult ekstsentrik; tal oli piisavalt seltskondlikku lihvitust, ta oli olnud Harvardi professor, oli džentelmen (sedavõrd, kuivõrd kauboid seda olla saavad), kuigi ta kasutas sageli sõnu „pagan“ ja „neetud“ nii, nagu seda tehti 1950. aastatel maapiirkondades. Aga kõik kuulasid lummatud ilmel, sest tegelikult rääkis ta küsimustest, mis pakkusid huvi igaühele laua ümber.
Sedavõrd haritud, aga vabalt, lihvimata väljenduslaadiga kõneleva inimesega koos olemises oli midagi vabastavat. Tema mõtlemine oli motoorne; paistis, et tal on vaja valjuhäälselt mõelda, mõtlemiseks motoorset korteksit kasutada, aga korralikult töötamiseks pidi see mootor ka kiiresti käima. Et jõuda õhkutõusuni. Mitte et see oleks tundunud päris maniakaalsena, aga tema tühikäik tõmbas korralikud pöörded üles. Kuuldavale tulid elavad mõtted. Ent erinevalt paljudest lava vallutavatest ja sinna üksi jäävatest akadeemikutest näis ta nautivat, kui keegi talle vastu vaidles või teda parandas. Ta ei löönud takka üles ega hirnunud. Ta lausus üsna kodukootult „njaa“ ja langetas tahtmatult pea, raputas seda, kui oli midagi kahe silma vahele jätnud, enda üle liigse lihtsustamise pärast naerdes. Ta hindas, kui talle teema teist tahku näidati, ja sai selgeks, et probleemi läbimõtlemine oli tema jaoks dialoogiline protsess.
Võimatu oli mitte olla rabatud veel ühest ebaharilikust asjast tema juures: taibu kohta oli Peterson erakordselt praktiline. Tema näited olid täis rakenduslikkust igapäevaelu jaoks: ärijuhtimine, kuidas valmistada mööblit (ta oli palju oma mööblit ise meisterdanud), lihtsa maja projekteerimine, toa kenaks tegemine (sellest on nüüdseks saanud internetimeem) või teisel, konkreetselt haridusega seotud juhul, kui ta algatas veebipõhise kirjutamise projekti, mis pani vähemustesse kuuluvaid õpilasi tegema teatavat psühhoanalüütilist harjutust, kus nad tekitasid vabu assotsiatsioone oma mineviku, oleviku ja tuleviku kohta (seda tuntakse nüüd kui Self-Authoring Program’i), millega ennetati nende koolist välja langemist.
Mulle on alati meeldinud Kesk-Lääne farmidest pärit preeriatüübid, kes teavad kõike võimalikku looduse kohta, või väikelinnade omad, kes on omaenese kätega millegi valmistamiseks töötanud, veetnud palju aega väljas karmides oludes, ning kes sageli on iseõppijad ja kõige kiuste ülikooli jõudnud. Minu silmis erinesid nad suuresti oma poleeritud, aga loodusest eemaldunud eakaaslastest, kelle jaoks kõrgharidus oli ette määratud ja kes seda seetõttu sageli loomulikuna võtsid või kes ei pidanud seda omaette eesmärgiks, vaid lihtsalt eluetapiks karjääri nimel. Need lääneosariikide tegelased on teistsugused: end ise üles töötanud, midagi ei ole neile sülle langenud, tegusad, heanaaberlikud ja vähem ennast täis kui paljud nende suurlinnadest pärit eakaaslased, kes veedavad üha suurema osa ajast siseruumides, arvutis sümbolitega nihverdades. Sellele kauboipsühholoogile paistsid mõtted korda minevat vaid siis, kui need võiksid kedagi kuidagi aidata.
Meist said sõbrad. Kirjandust armastava psühhiaatri ja psühhoanalüütikuna tõmbas mind tema poole, sest tegu oli samuti palju lugenud ja end põhjalikult harinud kliinilise töö kogemusega psühholoogiga, kes mitte ainult ei armastanud filosoofiat, antiikmütoloogiat ja tundeküllaseid vene romaane, vaid paistis neid kohtlevat kui kõige hinnatumat pärandit. Aga ta tegi ka teedrajavat statistilist uurimistööd isiksuse ja temperamendi teemal ning oli õppinud neuroteadust. Omandanud küll biheivioristliku hariduse, tõmbas teda tugevalt psühhoanalüüsi poole selle keskendumisega unenägudele, arhetüüpidele, lapsepõlve konfliktide kandumisele täiskasvanuikka ning kaitsemehhanismide ja ratsionaliseerimise rollile igapäevaelus. Ta oli erandlik selleski mõttes, et oli ainus erapraksist pidav õppejõud Toronto ülikooli teadustööle suunatud psühholoogiateaduskonnas.
Mu külaskäikude ajal algasid meie vestlused aasimise ja naeruga, see oli väikelinna-Peterson Alberta kolkast – teismeliseaastad nagu filmist „Fubar“ –, kes sind oma kodus tervitas. Tema ja ta naine Tammy olid maja oma kätega palkideni tühjaks teinud ning muutnud selle ehk kõige huvitavamaks ja šokeerivamaks keskklassikoduks, mida näinud olen. Neil oli kunstiteoseid, mõned nikerdatud maskid ja abstraktsed portreed, aga kõigele andis tooni tohutu kogu originaalseid Nõukogude Liidu riiklikul tellimusel valminud sotsrealistlikke maale Leninist ja varastest kommunistidest. Mitte palju aega pärast seda, kui Nõukogude Liit