Kõrge serotoniini ja madala oktopamiini tasemega merivähk on ülbe, tähtsal ilmel ringi uitav koorikloom, kes väljakutse esitamise peale naljalt ei tagane. Seda seetõttu, et serotoniin aitab reguleerida kehahoiaku paindlikkust. Painduv merivähk sirutab jäsemeid nii, et ta näeb välja ohtlik nagu Clint Eastwood makaronivesternis. Kui äsja lahingu kaotanud merivähk saab juurde serotoniini, ajab ta end sirgu, ründab isegi varasemaid võitjaid ning kakleb kauem ja kõvemini.13 Depressioonis inimestele välja kirjutatavad ravimid, selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid, on suuresti sama keemilise ja käitumusliku mõjuga. Üks kõige hämmastavamaid näiteid elu evolutsioonilisest järjepidevusest Maa peal: Prozac tõstab isegi merivähkide tuju.14
Kõrge serotoniin/madal oktopamiin iseloomustab võitjat. Vastupidine neurokeemiline kooslus, oktopamiini kõrge tase serotoniini suhtes, toob kaasa löödud välimusega küürutõmbunud vaoshoitud ja lontis olekuga salaja toimetavat tüüpi merivähi, sellise, kes jõlguks tänavanurkadel ja kaoks kohe, kui ilmuvad esimesed märgid probleemidest. Serotoniin ja oktopamiini reguleerivad ka sabakõrverdamisrefleksi, mis paneb merivähi kiiresti tagurdama, kui on vaja põgeneda. Löödud merivähi puhul on selle refleksi käivitumiseks vaja vähem provokatsiooni. Sama asja kajastust võib näha kõrgenenud ehmumisrefleksis, mis iseloomustab posttraumaatilise stressihäirega sõdurit või pekstud last.
Ebaõiglase jaotuse põhimõte
Kui löödud merivähk taas julgust kogub ja on uuesti valmis võitlema, kaotab ta statistiliselt suurema tõenäosusega, kui võiks ennustada varasemate võitluste tulemuste järgi. Tema võidukas vastane seevastu võidab suurema tõenäosusega. Merivähkide maailmas kehtib põhimõte, et võitja võtab kõik, nagu ka inimühiskondades, kus ülemisele ühele protsendile kuulub sama palju kokkukraabitut kui 50 alumisele protsendile15 ning kus rikkaimale 85 inimesele kuulub sama palju kui alumise kihi kolmele ja poolele miljonile.
Seesama brutaalne ebaõiglase jaotuse põhimõte kehtib väljaspool finantsvaldkonda, tegelikult igal pool, kus mängus on loominguline töö. Enamiku teadusartikleid avaldab väga väike osa teadlasi. Pisike osa muusikuid toodab peaaegu kogu salvestatud muusika. Vaid käputäis autoreid müüb kõik raamatud. Ühendriikides müüakse igal aastal poolteist miljonit iseseisvat raamatunimetust (!). Paraku vaid 500 neist müüvad rohkem kui 100 000 eksemplari.16 Võrreldaval moel kirjutasid vaid neli heliloojat (Bach, Beethoven, Mozart ja Tšaikovski) lõviosa muusikast, mida mängivad tänapäeva orkestrid. Bach oma panusena kirjutas nii hoogsalt, et tema nootide käsitsi ümber kirjutamiseks tuleks aastakümneid tööd teha, ometi esitatakse sellest geniaalsest tulvast üldiselt vaid murdosa. Sama kehtib selle ülidomineerivate heliloojate rühma ülejäänud kolme liikme kohta: nende loomingust mängitakse sageli vaid väikest osa. Seega väike murdosa muusikast, mille kirjutas väike murdosa kõigist klassikalise muusika loojatest, kes kunagi on muusikat kirjutanud, moodustab peaaegu kogu klassikalise muusika, mida maailm tunneb ja armastab.
Põhimõtet nimetatakse vahel Derek J. de Solla Price’i järgi, kes avastas selle rakendumise teaduses 1963. aastal, Price’i seaduseks.17 Seda võib kujutada, kasutades ligilähedaselt L-kujulist graafikut, püstteljel inimeste arv ja rõhtteljel tootlikkus või varad. Laias laastus oli põhimõte avastatud juba palju varem. Mitmekülgne Itaalia õpetlane Vilfredo Pareto (1848–1923) märkas 20. sajandi alguses selle rakendumist rikkuse jaotumises, ning põhimõte paistab kehtivat iga uuritud ühiskonna kohta, olenemata valitsusvormist. See kehtib ka linnade elanikkonna kohta (väga väikeses osas linnadest elavad peaaegu kõik inimesed), taevakehade massi kohta (väga vähesed neist hõlmavad kogu ainet) ja keeles esinevate sõnade sageduse kohta (90 protsenti suhtlusest toimub vaid 500 sõna abil), kui nimetada ainult väheseid asju. Vahel nimetatakse seda Matteuse põhimõtteks (Matteuse 25:29), tuletatuna võib-olla kõige karmimatest Kristusele omistatud sõnadest: „Sest igaühele, kellel on, antakse, ja tal on rohkem kui küllalt, kellel aga ei ole, selle käest võetakse ära seegi, mis tal on.“
Võid kindel olla, et oled Jumala poeg, kui su ütlused kehtivad isegi koorikloomade kohta.
Tagasi eri meelt olevate koorikloomade juurde: ei võta kuigi kaua aega, kuni merivähid üksteist välja kutsudes selgeks saavad, kellega võib jamada ja kellele tuleb kõvasti ruumi jätta – ja kord selle teada saanud, on tulenev hierarhia äärmiselt stabiilne. Kõik, mida võitja peab tegema, kui ta on juba kord võitnud, on ähvardavalt tundlaid võbistada, ja endine vastane kaob ta eest liivapilve. Nõrgem merivähk lõpetab üritamise, aktsepteerib madalamat staatust ja hoiab ihuliikmed keha ligidal. Kõrgema positsiooni merivähk seevastu – elades parimas varjupaigas, hästi puhates, korralikult süües – uhkeldab domineerimisega territooriumil, ajades alluvaid merivähke öösel nende pelgupaikadest välja, lihtsalt et neile meelde tuletada, kes on boss.
Kõik tüdrukud
Emased merivähid (kes selgelt emadusele suunatud eluetappides samuti territooriumi pärast kõvasti võitlevad18) tuvastavad kiiresti, kes asub tipus, ja on tast hoobilt vastupandamatult sisse võetud. See on minu hinnangul suurepärane strateegia. Ühtlasi on see sama, mida kasutavad paljude liikide, sealhulgas inimeste emased. Selle asemel, et kätte võtta keeruline arvutusülesanne parima mehe tuvastamiseks, delegeerivad emased probleemi domineerimishierarhia masinasarnastele arvutustele. Nad lasevad isastel asja selgeks kakelda ja koorivad tipust parima. See on väga sarnane sellele, mis toimub aktsiaturgudel hinnastamisel, kus konkreetse ettevõtte väärtuse määrab kõigi võistlemine.
Kui emane on valmis koorikut maha heitma ja pisut pehmemat külge näitama, tõuseb ta huvi paaritumise vastu. Ta hakkab domineeriva merivähi teedel uitama ja püüab teda võrgutada, pihustades tema suunas hurmavaid aroome ja afrodisiaakume. Isase agressiivsus on teinud ta edukaks, nii et ilmselt reageerib ta domineerival vihasel moel. Pealegi, ta on suur, terve ja tugev. Suunata ta tähelepanu võitlemiselt paaritumisele ei ole lihtne ülesanne. (Õigel moel võlutuna ta siiski muudab käitumist emase suhtes. See on merivähkide vaste „Viiekümnele halli varjundile“, kõigi aegade kõige kiiremini müüvale pehmekaanelisele raamatule ning igihaljale kaunitar ja koletis tüüpi arhetüüpsele armuromaani tegevustikule. See on käitumismuster, mis jätkuvalt esineb selgelt seksuaalsetes kirjandusfantaasiates, mis on naiste hulgas populaarsed samamoodi nagu provokatiivsed paljaste naiste pildid meeste hulgas.)
Tuleb siiski tähelepanu juhtida, et puhas füüsiline jõud ei ole pikaajalise domineerimise alustalana jätkusuutlik, nagu on vaevaks võtnud demonstreerida hollandi primatoloog Frans de Waal.19 Tema uuritud šimpansikarjades tuli isastel, kes olid edukad pikka aega, füüsilisi oskusi keerukamate omadustega täiendada. Lõppude lõpuks saavad isegi kõige metsikuma šimpansidespoodi kõrvaldada kaks vastast, kes mõlemad on vaid 2/3 nõnda kurjad. Seega püsivad tipus kauem isased, kes moodustavad vastastikku kasulikke liite madalama staatusega kaaslastega ning kes pööravad hoolikalt tähelepanu karja emastele ja nende järeltulijatele. Tittede suudlemise poliitiline nõks on sõna otseses mõttes miljoneid aastaid vana. Aga merivähid on ikkagi suhteliselt primitiivsed, nii et neile piisab kaunitari ja koletise loo põhielementidest.
Kui koletis on edukalt võrgutatud, viskab edukas emane (merivähk) rõivad seljast, heites kooriku maha, tehes end ohtlikult pehmeks, haavatavaks ja paaritumisvalmiks. Õigel hetkel paigutab nüüd püüdlikuks armastajaks muutunud isane spermatofoorid sobivasse haudepauna. Hiljem viibib emane läheduses ja kasvatab mõne nädala jooksul uue kooriku (veel üks nähtus, mis ei ole inimeste hulgas täiesti tundmatu). Enda valitud hetkel pöördub ta oma elukohta, kandes viljastatud marja. Sel hetkel proovib sama asja teine emane ja nõnda edasi. Domineeriv isane oma püstise ja enesekindla kehaasendiga saab mitte ainult kõige asjalikumat kinnisvara ja lihtsaimat juurdepääsu parimatele jahimaadele – ta saab ka kõik tüdrukud. Kui oled merivähk ja isane, võimendub edukas-olemine kiiresti.
Miks see kõik asjasse puutub? Hämmastavalt paljudel põhjustel, lisaks neile, mis on naermaajavalt ilmselged. Kõigepealt, me teame, et merivähid on eksisteerinud ühel