„Ei-ei. Palun, tule sisse. Ma ei lepi äraütlemisega.”
Herakles ei olnud ikka veel kindel. Võõrustajatel on kohustused, kuid need on ka külalistel. „Kes suri? Ega ometi keegi sulle lähedane?”
Admetosel polnud soovi sõpra oma muredega vaevata. „Mitte veresugulane, võid mind uskuda…” mis oli rangelt võttes ju tõsi. „Üks naine majalistest, muud midagi.”
„Noh, sellisel juhul…” Herakles tuli suurde saali. Tema pilk langes aplalt lauale, kuhu oli kaetud matusepidusöök. „Ma olen alati öelnud, et sina pakud kõige paremaid veine ja kooke!” ütles ta ning võttis endale heldekäeliselt mõlemat.
„Sa oled väga lahke,” lausus Admetos. „Ma jätan su hetkeks üksi, kuid palun, tunne ennast täpselt nagu kodus.”
Herakles asus rõõmsalt vitsutama. Ta jõi ära kõik veini laual ja karjus, et toodaks lisa. Tuli palee ülemteener, sünge nägu ees. Ta oli vana kooli teener. Isegi oht sütitada maailma tugevaima mehe kurikuulsat ägedat loomust ei suutnud teda kohustuste täitmisest kõrvale kallutada.
„Kas sul pole mingit häbi?” ütles ta tungival sosinal. „Kuidas saad sa niimoodi süüa ja juua majas, kus valitseb selline kibe lein?”
„Mille pagana pärast ma ei peaks seda tegema? Kes siis surnud on? Ainult mingi teenijanaine või keegi selline.”
„Kuulake vaid teda, jumalad! Meilt võeti meie kallis kuninganna, aga sina julged nimetada teda „mingiks teenijanaiseks”!”
„Alkestis? Aga Admetos ütles…”
„Tema majesteet on just praegu aias ja nuuksub, nii et tema õilis süda tahab lõhkeda!”
„Oh, olen mina alles narr!”
Nüüd valdas Heraklest üks tema süütunde ja ägeda enesealanduse hoogusid, mis tal ühtelugu peal käisid. Ta tagus endale vastu rinda ja hüüdis, et on kõige tundetum tolvan, kes eales maailmas elanud, ta pole väärt olema külaline mitte kellegi majas, ta on juhmakas, narrist mats ja madalamast madalam. Siis tuli tal mõistus pähe ja ta taipas, mida peab tegema.
„Ma lähen allmaailma,” ütles ta endale, „ja võitlen igaühega, kes ei lase mul Alkestist tagasi üles tuua. Ma vannun seda.”
Tal aga vedas, nii et nõnda drastilisi samme polnud astuda vajagi. Enne teeleasumist läks Herakles uhiuude hauakambrisse Alkestisele austust avaldama. Sealt leidis ta THANATOSE, surmajumala, kes hakkas parajasti Alkestise hinge ära viima.
„Lase lahti!” röögatas Herakles.
„Sul pole siia midagi asja!” vastas Thanatos. „Ma käsin sind…”
Möirgega oli Herakles tal kallal, väänas abitu Thanatose maha ja hakkas teda rusikatega taguma.
Mõni aeg hiljem lõpetas Admetos oma aias nutmise ja läks tagasi paleesse. „Kus on Herakles?” küsis ta.
„Ah tema?” kirtsutas ülemteener nina. „Ta lahkus kohe, kui kuulis, et kuninganna on surnud. Head teed tal minna, ütlen mina!”
Samal hetkel tormas Herakles sisse. „Jõudsingi tagasi,” ütles ta ning laksas Admetosele õlale, „ja ma tõin ühe sõbra ka kaasa.” Ta pöördus ukse poole ja hõikas: „Sa võid nüüd sisse tulla!”
Alkestis tuli sisse ja jäi, häbelik naeratus näol, seisma oma abikaasa ette, kes vaatas teda, ilma et oleks oma silmi uskunud.
„Ma panin Surma enda pikali, et Alkestis sulle tagasi tuua,” ütles Herakles, „nii et, kurat võtaks, vaata, et sa teda enam käest ei lase!”
Tundus, et Admetos ei kuulnudki teda. Tal oli silmi ainult oma naise jaoks.
„Jah. Nojah. Ma jätan teid siis omavahele. Traakia ootab. Ma pean ühed hobused ära tooma.”
Kui Eurystheus saatis Heraklese Diomedese nelja mära järele, ei varustanud ta teda mingite lähemate üksikasjadega. Meile on aga teada hobuste nimed. Need olid PODARGOS, „sähvivajalgne”, XANTHIPPE, „kollane hobune”51, LAMPON, „särav”, ja DINOS, „kohutav”.52 Mis aga olulisem – Herakles ei teadnud, et kõlvatu kuninga kombe tõttu sööta hobustele inimliha olid kõik neli läinud täiesti ohjeldamatult hulluks, neid hoiti pronkslatrites, raudahelates ning nad olid ohuks kõigile, kes nende lähedusse läksid.53
Kui Herakles jõudis Diomedese paleesse Traakias, saatis teda tema noor sõber ja armuke ABDEROS, Hermese poeg.54 Herakles jättis Abderose hobuseid valvama ja läks ise kuningaga läbi rääkima.
Uudishimu sai Abderosest võitu ja ta läks märadele liiga lähedale. Üks neist haaras tema käe hammaste vahele ja tiris ta latrisse. Mõne hetkega kisti ta lõhki ja kugistati alla.
Herakles mattis tema moonutatud jäänused maha ja asutas haua ümber linna, mille nimetas oma kadunud kallima auks Abderaks.55 Hullunud ja vihaleaetud kangelane suunas oma raevu kogu jõu Diomedesele, nottis maha tema paleevalvurid, haaras kuninga ja viskas ta tema enda hobuste ette. Oma kunagise isanda ebameeldiva maitse tõttu kaotasid märad isu inimliha järele, nii et Herakles sai nad midagi kartmata kaariku ette rakendada ja nendega tagasi kaugesse Mükeenesse sõita. Eurystheus, kes kindlasti hakkas nüüd juba harjuma pettumusega selle üle, et Herakles alati ainsagi kriimuta tagasi jõuab, pühendas märad Herale ja hakkas nende abil aretama oma tõuhobuseid. Hilisemad kreeklased uskusid, et just nende sugupuust oli pärit ka Aleksander Suure kuulus hobune Bukephalos.
9. HIPPOLYTE VÖÖ
„Kaugel idas, Thermodoni kallastel, elab amatsoonide rahvas!” ütles ADMETE elevusest hingeldades.
Herakles kummardas. Üks tema vägitöö anti kingitusena Eurystheuse tütrele selle täisikka jõudmise puhul.
„Pane ta tegema, mida ainult tahad, kullake,” oli Eurystheus öelnud. „Mida keerulisem ja ohtlikum ülesanne, seda parem. Heraklesel ongi seni liiga lihtne olnud.”
Admete teadis otsekohe, mida ta kangelaselt nõuab. Nagu paljud Kreeka tüdrukud, nii imetles ka tema seda tugevate, sõltumatute ja raevukalt iseteadlike naiste salka ning oli ammu unistanud amatsooniks saamisest.
„Amatsoonid on Arese ja nümf HARMONIA tütred,” seletas ta Heraklesele, „ning on pühendunud võitlemisele ja üksteisele.”
„Nii olen ma kuulnud,” lausus Herakles.
„Nende kuninganna…” nüüd Admete lausa õhetas elevusest, „on HIPPOLYTE. Hippolyte vapper, Hippolyte kaunis, Hippolyte läbinisti raevukas! Ükski mees ei suuda teda alistada!”
„Ma olen kuulnud ka seda.”
„Ta kannab vööd, kõige imelisemat kalliskividega kaunistatud vööd, mille kinkis talle tema isa Ares. Ma tahan seda endale.”
„Kuidas, palun?”
„Sa pead tooma mulle Hippolyte vöö.”
„Aga kui ta jätaks selle parema meelega endale?”
„Ära mängi mu tütrega, Herakles! Täida tema käsk!”
Niisiis avastas Herakles end purjetamas ida poole, amatsoonide maa poole. Nende uhkete naissõdalaste kuulsus oli levinud kõikjal muistses maailmas.56 Amatsoonid ratsutasid hobustega – esimesed sõdalased, kes seda tegid – ning olid saanud võitu kõigist hõimudest, kellega olid lahingus kokku läinud. Kui nad olid mõne rahva vallutanud ja alla surunud, viisid nad kaasa meesterahvad, kes nende hinnangul võiksid sigitada parimad tütred, ja sigisidki nendega. Kui mehed olid oma ülesande täitnud, nad tapeti, nagu juhtub paljude ämblike, palvetajaritsikate ja kalaliikidega. Kõik sündinud poisslapsed surmati, üles kasvatati ainult tüdrukud, kellest pidid samuti saama amatsoonid.