Elisesse jõudnud, palus Herakles kuninga juures audientsi ja sõlmis temaga lepingu – juhul kui tal õnnestub tõesti tallid järgmise päeva päikesetõusu ja loojangu vahel puhtaks teha, annab Augeias kümnendiku oma karjast talle.
Kui ma olen jätnud mulje, et Herakles oli ajudeta mühkam, puupäine härg, minimaalse intellektiga macho, olen ma teid pisut eksitanud. Ta oli otsese mõtlemisega – just see on omadus, mida mina temaga kõige enam seostaksin. Võib-olla oleme harjunud arvama, et kaudsed, keerulised, pikalt välja hautud taktikad on arukamad ja mõjusamad kui lihtsad rünnakud, kuid mõnikord pole see nii. Ma usun, et ei nutikas Theseus ega kaval Odysseus poleks suutnud välja mõelda nii lihtsat ja suurepärast plaani kui kahe kohaliku jõe, Peneiose ja Alpheiose kõrvalejuhtimine. Muidugi nõudis tallide seintesse avauste raiumine ja jõgedele uute sängide kaevamine tohutut jõudu, kuid selle idee lihtsus on kaunis. Täpselt nagu Herakles oli kavandanud, uhtusid jõgede veed tallidest läbi voolates kolmekümne aasta jooksul kogunenud räpa minema. Sõnnikurikkad vood pühkisid üle Elise tasandike ja väljade ning väetasid maad paljude miilide ulatuses.
Võidurõõmus Herakles ilmus Augeiase ette, et oma tasu, kolmesajapealine lehmakari, kätte saada, kuid kuningas, kes armastas oma karja enam kui midagi muud maailmas, keeldus talle maksmast.
„Eurystheus saatis sind minu talle puhastama oma orjana,” ütles ta, „niisiis oleks igasugune tasumaksmine tarbetu ja vale. Pealegi pole ma üldse milleski sellises kokku leppinudki.”
„Leppisid ju küll!” hüüatas Augeiase poeg PHYLEUS, kes imetles Heraklest ja oli jahmunud, nähes, kui alatult tema isa tema kangelasega käitub. „Ma kuulsin selgesti!”
Vihane kuningas saatis mõlemad oma kuningriigist välja. Phyleus saadeti pagendusse Doulikhionile, saarele Joonia meres45, Herakles aga suundus tagasi Mükeenesse, viha südames kobrutamas. Ta vandus, et tuleb ühel päeval tagasi ja maksab Augeiasele kätte.
Elise elanikud aga hõiskasid Heraklesele, kui ta tagasi Tirynsi suundudes läbi nende kuningriigi läks. Äsja väetatud põllud, mis oli tohutust sõnnikuhulgast rammu saanud, tõid hiljem rikkuse kogu sellele piirkonnale. Herakles oli päästnud hirmu alt Nemea, ning ka Lerna ümbruse ja Erymanthose mäe. Herakles ei olnud enam lihtsalt kuningate ja sõdalaste kangelane. Ta oli inimeste eestvõitleja.
6. STYMPHALOSE LINNUD
Herakles ilmus Tirynsi paleesse, et kuulda, mis Eurystheusel tema jaoks järgmisena varuks on. Kuningas istus troonil ja silitas habet, ilma et oleks sõnagi lausunud.
„Olgu pealegi,” ütles ta viimaks. „Sinu järgmiseks ülesandeks on vabastada Stymphalose järv linnunuhtlusest.”
Allikad, millele me Heraklesest ja tema vägitöödest rääkides tavaliselt toetume, on Stymphalose lindude osas eriarvamusel. Tänapäeval ollakse ühel meelel selles, et need olid kuresuurused hirmsad inimsööjatest olendid, kellel olid rauast nokad, pronksist küünised ja jäledad, mürgised väljaheited. Need linnud olid pühendatud ARESELE, sõjajumalale, nad asustasid hulkadena Stymphalose järve metsaseid kaldaid, külvasid Kirde-Arkaadia taludes ja külades häda ja viletsust ning tegid piirkonna paljude miilide ulatuses täiesti elamiskõlbmatuks.
Puude all, mille otsas linnud pesitsesid, oli lehkav mädasoo. Kui Herakles üritas neile läheneda, vajus ta õlgadeni mürgise sopa sisse. Athena nägi tema kitsikust ja andis talle tohutusuure pronksist käristi, mis oli valmistatud Hephaistose sepikojas. Selle kõrvulõikav tärin ehmatas linnud pesadelt paanikas lendu ja Herakles sai nii suure osa neist maha lasta, et ülejäänud minema lendasid – nende surmava nuhtlusega kohtume me hiljem korra veel.
7. KREETA SÕNN
„Kreeta sõnn?” kordas Herakles.
„Jah,” ütles Eurystheus hapult. „Kas ma pean sulle kõike kaks korda ütlema? Kreeta sõnn. Pull. Härg. Isane veis. Kreetal. Saarel. Too ära.”
Palju aastaid tagasi oli merest tormanud Kreeta rannale võimas valge sõnn. Sõnni oli saatnud jumal Poseidon vastuseks kuningas MINOSE palvetele, kes tahtis avaldada oma alamatele muljet mingi märgiga, et tema valitsemisel on jumalik heakskiit. Kavas oli olnud ohverdada sõnn Poseidonile, kui kuninga vennad on selle tõendiga leppinud, aga nii Minos kui tema naine PASIPHAE olid looma ilust nii lummatud, et neil polnud südant teda tappa. Pasiphae läks lausa niikaugele, et heitis temaga paari. Ta tõi ilmale poja, pool-inimese, pool-sõnni, kes sai tuntuks MINOTAUROSE nime all ning elas kavalas labürindis, mille oli ekstra tema jaoks ehitanud Minose arhitekt, leidur ja konstruktor, suur DAIDALOS.
Sõnn aga, metsik, taltsutamatu ja hirmus, tormas mööda Kreetat ringi. Teenena Minosele saatiski Eurystheus kohale Heraklese, et see sõnnist jagu saaks ja ta Tirynsi tooks – elusalt.
Heraklesel, kelle tegutsemismeetodid olid, nagu me varsti näeme, sootuks teistsugused kui tema nooremal nõol Theseusel, ei olnud muud nõksu kui usk oma jõusse ja ammendamatusse visadusse. Ta leidis sõnni, hakkas selle peale karjuma, ajas ta vihale ja seadis ennast talle ette. Kui sõnn ründas, haaras ta lihtsalt selle sarvedest46 ja väänas. Sõnn hakkas kogu jõuga vastu. Tasapisi surus Herakles looma pikali ja veerles temaga maas, üsna samamoodi, kui ta oli teinud ka Nemea lõviga ja Erymanthose metskuldiga. Ta ei lasknud hetkekski sarvedest lahti ja möirgas sõnnile kõrva, andis talle kõrvakiile, tagus rusikaga, näpistas, väänas ja kolkis ning hammustas. Viimaks jäi läbiklopitud ja kurnatud loom tema alla tolmu sisse lebama ja alistus talle. Herakles ronis talle selga ning ratsutas sõnniga üle lainete, millest see oli sündinud, tagasi kaugele Peloponnesosele. Ta viis sõnni paleesse Eurystheusele, kes otsis jälle varju oma savikannust.
„Hea küll, pagan sind võtku, vii see juba minema, eks?”
„Oled sa kindel, et ei taha teda kõrva tagant kudistada?”
„Vii see neetud elukas minema!”
Kui Eurystheus oleks kannust hüüdnud: „Ohverda ta jumalatele!”, oleks kogu ajalugu võib-olla teisiti läinud. Nüüd aga laskis Herakles sõnni kuulekalt lahti. Peremehest vabanenud loom loopis jalgu õhku, kappas palju miile ja seadis end lõpuks sisse kaugel Mandri-Kreeka idaosas, Maratoni tasandikul, kus piinas ja kimbutas kohalikke elanikke, kuni üks teine suur kangelane, nagu me peagi näeme, viimaks talle vastu astus ja tema erakordsele elule lõpu tegi.
8. DIOMEDESE MÄRAD (KOOS LOOGA ALKESTISEST JA ADMETOSEST)
„Nii et said sõnniga hakkama,” tähendas Eurystheus habet siludes. „Väga nutikas, muidugi-muidugi. Aga üksainus sõnn pole ju mingi proovikivi.”
Herakles ei öelnud midagi. Ta seisis ja ootas juhtnööre.
„Nii. Ma tahan, et sa tooksid mulle DIOMEDESE neli mära.”
„Diomedese?”
„Kas sa ei tea mitte midagi? Diomedes on Traakia kuningas. Märad on emased hobused. Hobused on laka ja kapjadega neljajalgsed. Diomedesel on neli mära. Neli on number kolme ja viie vahel. Nüüd mine – ja ära ilma märadeta tagasi tule, on selge?”
Teel põhja poole, Traakiasse, hüppas Herakles läbi Pheraist, et külastada oma sõpru, Pherai kuningas ADMETOST ja tema kaasat kuninganna ALKESTIST, paari, kelle lugu on jutustamist väärt.
Palju aastaid varem oli Zeus olnud sunnitud tapma Apolloni poja Asklepiose, meditsiini ja ravikunsti asjatundja.47 Ares ja Hades olid kurtnud Asklepiose kombe üle surelikke pärast surma jälle ellu äratada, mis muutis sõjapidamise ja surma narruseks. Zeus võttis nende argumente kuulda ja tappis Asklepiose välgunoolega. Raevuhoos Apollon tormas Hephaistose sepikotta ja võttis ette kolm KÜKLOOPI, kelle ülesandeks oli Zeusile välgunooli toota. Jumalate kuningat ennast Apollon Asklepiose tapmise eest karistada ei saanud, kuid kükloope – Argest, Steropest ja Brontest – sai ta karistada. Ta tappis kõik kolm nooltega. Sellist vastuhakku ei võinud sallida ning Zeus pagendas Apolloni Olümposelt ja määras ta ühe sureliku juurde orjatööle.