„Mine Nemeasse,” ütles Eurystheus Heraklesele, „ja tapa lõvi, kes seal maad laastab.”
Natuke kahju ka, mõtles Eurystheus itsitades. Ma ei saagi teda kümme aastat rakkes hoida. Juba see esimene ülesanne teeb talle lõpu peale. Ega midagi…
„Kas ma pean ta lihtsalt ära tapma?” küsis Herakles. „Sa ei taha, et ma ta sulle tooksin?”
„Ei, ma ei taha, et sa ta mulle tooksid. Mida mul oleks lõviga peale hakata?”
Õukondlaste kuulekate naerupahvakute saatel koputas Eurystheus endale vastu meelekohta, Herakles aga ajas end püsti, kummardas ja lahkus troonisaalist.
„Käsivarred tammetüve suurused, aga aju tammetõru mõõtu!” heitis kuningas turtsatusega.
Herakles kulutas eluka jälitamisele mitu kuud, täpselt nagu ta oli teinud aastaid tagasi Thespia lõviga. Ta teadis, et tema relvadest, kuigi need olid hirmuäratavad ja jumalatelt saadud, pole looma läbitungimatu naha vastu mingit abi. Ta peab lootma paljastele kätele, niisiis veetis ta need kuud treenides. Ta hakkas puid juurtega üles kiskuma ja kivirahne pea kohale tõstma, kuni tema toores jõud, mis oli alati olnud võimas, kasvas suuremaks kui eales varem.
Kui Herakles oli kindel, et on valmis, läks ta lõvi jälgi mööda selle koopani. Ta tungis tohutu suurele koletisele kallale ja heitis selle maha. Veel kunagi polnud keegi söandanud seda elukat niisugusel moel rünnata. Herakles võttis ta kindlasse haardesse ega lasknud tal end lahti kiskuda ja küüniste või lõugadega rünnata. Mis kasu oli lõvi läbitungimatust nahast, kui Heraklese raudne haare tema kõri pigistas! Tunde veerlesid nad tolmus, kuni viimaks oli eluvaim koletisest välja pitsitatud ja võimas Nemea lõvi ei hinganud enam.
Herakles seisis looma surnukeha kõrvale ja langetas pea. „Meie võitlus oli aus,” ütles ta. „Ja ma loodan, et sa ei pidanud kannatama. Ma loodan, et sa andestad mulle, kui ma nüüd nülin naha sinu seljast.”
Selline austus vaenlase vastu, isegi kui see oli juhm jõhkard, oli Heraklesele iseloomulik. Kui vastased olid elus, ei tundnud Herakles mingit halastust, kuid otsekohe, kui need olid elust lahkunud, tegi Herakles kõik, mis suutis, et saata nad teispoolsusesse au ja pidulikkusega. Ta ei saanud olla kindel, et loomadel on hing või lootus surmajärgsele elule, isegi kui need pärinesid Echidna ja Typhoni taolistest ürgolenditest, kuid ta käitus siiski, nagu oleks see nii. Mida ägedamalt nad võitlesid, seda hingestatum ja aupaklikum oli Heraklese matusepalve.
See, kui põlglikult oli Eurystheus ta minema saatnud, oli teda haavanud. Ta tahtis oma saagilt naha nülgida ja selle võidukalt Mükeenesse viia, sellepärast paluski ta surnud lõvilt luba. Kuid ta avastas, et ka tema kõige teravamad noad ja mõõgad ei suuda läbitungimatut nahka isegi mitte kriimustada. Viimaks tuli tal mõte kiskuda välja lõvi enda habemenoana teravad küünised. Need olid piisavalt teravad ja Herakles tõmbas naha ühe suure tükina maha, irevillõualise pea koos sellega. Surmavatest küünistest tegi ta kaelakee ning ohjeldamatust, marulisest rõõmust kiskus ta maast üles kõige suurema tammepuu, mille leida suutis, ja tõmbas selle okstest puhtaks, et saada võimas nui.
Küünistest kee kaelas, haavamatu lõvinahk turjal, lõvi avatud lõuad ja põrnitsevad silmad pead katmas ning võimas nui käes kõlkumas, oli Herakles leidnud oma imago.
2. LERNA HYDRA
Eurystheus ei olnud oodanud, et Herakles üldse elusalt tagasi tuleb, rääkimata sellest, et ta tuleks tagasi, nähes välja nagu mõni metsik taltsutamata röövel mägedest. Kuid kuningas oli nii kaval, et varjas oma kohkumust.
„Jah… seda oli oodata,” lausus ta ja surus alla haigutuse. „Vananev lõvi pole ju mingi proovikivi. Nüüd sinu järgmise ülesande juurde. Kas sa tead Lerna järve, mis asub siinsamas lähedal? Seda kanti hoiab hirmu all Hydra, kes valvab sealset väravat allmaailma. Mul ei tuleks pähegi sekkuda, kuid see elukas on hakanud ründama ja tapma süütuid mehi, naisi ja lapsi, kes proovivad järve lähedale minna. Mul on liiga palju tegemist, et see asi ise ette võtta, niisiis saadan ma sinu, Herakles, et sa meid sellest nuhtlusest vabastaksid.”
„Nagu soovid,” ütles Herakles ja noogutas, nii et Nemea lõvi lõuad laksatasid kokku. Eurystheus ei suutnud end tagasi hoida, vaid võpatas hirmust. Herakles pöördus halvasti varjatud põlgusmuigega ja lahkus.
Jumalanna Hera oli Lerna järve õela mõnuga ette valmistanud. Selle vetes ei elutsenud mitte üksnes Hydra, tohutu veemadu, kellel oli üheksa pead (millest üks oli surematu), igaüks suuteline pritsima kõige surmavama mürgi jugasid, mida maailm tunneb, vaid ta oli peitnud järve sügavikesse ka raevuka hiigelkrabi.
Heraklese lähenedes ajas Hydra oma pead püsti ja igaüks neist raevukatest peadest sülgas mürki.39 Üsna enesekindlalt sööstis Herakles Hydra juurde ja lõi ühe selle pea ühe ropsuga otsast. Silmapilkselt kasvas kaelaköndist kaks uut pead.
Oli näha, et siin läheb raskeks. Iga kord, kui Herakles mõne pea maha raius või nuiaga laiaks lõi, võrsusid selle asemele kaks uut. Asja tegi veel hullemaks krabi, kes nüüd veest välja kargas ja raevukalt ründas. Krabi hiiglaslikud sõrad püüdsid Heraklest aina uuesti ja uuesti tabada, teda lõhki lõigata ja tal soolikad välja lasta. Herakles hüppas eest, langetas kogu rammuga oma nuia ja purustas krabi kooriku tuhandeteks kildudeks. Laiaks litsutud koletis kesta sees ajas oma limase kere püsti, võbises korra ja langes surnuna maha. Hera paigutas oma lemmik-kooriklooma tähtede sekka, kus ta särab ka täna Vähi tähtkujuna. Kuid Hera ei muretsenud. Ta oli kindel, et tema armastatud Hydra viib tema kättemaksu täide. Juba oli tal kakskümmend neli pead ja igaüks neist pritsis surmavat mürki.
Herakles sooritas taktikalise taandumise. Kui ta istus ohutus kauguses ja arutles, mida edasi teha, tuli puude tagant välja tema vennapoeg Iolaos, tema kaksikvenna Iphiklese poeg.
„Onu,” ütles noormees, „ma vaatasin kõike pealt. Kui Eurystheus tohib anda sulle lisaülesande, peaksin mina tohtima sind aidata. Las minust saab sinu kannupoiss.”
Tõtt-öelda oli krabi vahelesegamine Heraklest tohutult pahandanud. Üks vägitöö korraga – nii oli kokku lepitud. Teise ohu lisamine, millest ei olnud räägitud, tundus talle ebaaus. Ta võttis vennapoja pakkumise vastu ning kahe peale mõtlesid nad välja uue rünnakukava. Mina kaldun arvama, et on tõenäolisem, et see plaan sündis Iolaose, mitte Heraklese peas, kes oli tegude inimene, kirglik inimene ja lõputu vaprusega inimene, kuid mitte ideede inimene.
Plaaniks oli tegeleda Hydraga süstemaatiliselt: Herakles tungib peale ja lööb ühe pea maha, siis aga hüppab kärmelt ligi Iolaos, käes põlev tõrvik, ja kõrvetab värsket könti, et sinna ei saaks ühtegi uut pead kasvada. Raiu, kõrveta, raiu, selline oli süsteem, mille nad välja mõtlesid – ja see toimis.
Pärast tunde kestvat kurnavalt rasket ja vastikut tööd oli alles üksainus pea, surematu pea – pea, mis ei saanud surra. Viimaks raius Herakles ka selle maha ning mattis sügavale maa alla. Hydra mürgisest hingeõhust tõuseb Lerna järve ääres tänase päevani maapinnale väävlirikast gaasi.
„Aitäh,” ütles Herakles Iolaosele. „Mine nüüd koju. Ja isale ära hinga sõnakestki.” Herakles teadis, et tema kaksikvend saaks pahaseks, kui kuuleks, et tema poeg oli sellises ohus olnud.
Hydrale austust avaldada ei tundnud Herakles vähimatki vajadust. Selle surematu pea oli ju elus ja saatis maa all välja viharöhatusi. Herakles põlvitas tõmbleva surnukeha kõrvale mitte aupaklikkusest, vaid selleks, et kasta oma nooleotsad Hydra hanguva vere sisse. Need mürginooled osutuvad hiljem mõõtmatult kasulikuks – ja mõõtmatult traagiliseks.
Need nooled muudavad maailma.
3. KERYNEIA EMAHIRV
Nüüd