meeletu obaduse, millest vaene loom tükkideks pudenes. Romulus kukkus matsatades vastu maad ning jäi oimetuna lamama. Koletis aga pöördus tagasi oma poolelijäänud tegevuse juurde. Rahvas vallil oli juba viimse piirini kurnatud, ent osutas siiski veel võimsale kurjuse kehastusele visa vastupanu. Seda elukat ei võtnud aga ei tuli ega raud – ta ise oligi tuli ja raud. Monstrum tagus müüre oma tohutute rusikatega justkui saja taraaniga. Tugevad hoobid tabasid kindlust õõvastavas rütmis juba pikemat aega. Eks lõpuks pidid müürid loomulikult sellele survele tasapisi järele andma, sest miski siin ilmas pole purunematu. Justkui kevadised jääpangad lõhenesid need nüüd raksudes – võimsa, vallutamatu kindluse lõpp ei olnud enam kaugel. Juba kukkusid esimesed rahnud, kuid vallil valitses endiselt vaikus. Kõik lohed olid hukkunud ning nüüd loodeti vaid imele ja Kõigevägevama armule…
