Kolmteist rändurit. Olev Muutra

Nõndamoodi, jutu arenedes ja jookide kahanedes, jõuti ka lõpuks meeste eneste käesoleva teekonna põhjuste ja eesmärkideni. Igal mehel oli siinkohal rääkida oma lugu ja see oli eriti meeltmööda vanale kõrtsmikule. Sest lisaks toiduretseptide kogumisele pani ta rändurite loal ühte teise, hoopis suuremasse, nahkkaante- ja vasklukkudega raamatusse kirja trahteri külastajatelt kuuldud muinasjutte, muistendeid, seiklusjutte ja legende. Lõputuid ilmaradu tallavad rändurid vestsid neid vanale kõrtsmikule meelsasti. Lugusid oli tal kogunenud aukartust äratav hulk, mille täpne arv polnud peale kõrtsmiku enese kellelegi teada. Salapärane kõrtsmik aga teadis kõiki raamatus leiduvaid jutte peast ja rääkima asudes oleks ta võinud neid jutustama jäädagi. Neid oli uskumatult palju ja need olid oma olemuselt vägagi erinevad. Oli huvitavaid ja vähem huvitavaid, oli kohutavaid ja koomilisi, aga ei puudunud ka õpetlikud lood. Raamat oli läbilõige inimeste eludest, arusaamadest ja uskumustest. Vana kõrtsmik ei püüdnud neid jutte kogudes taga ajada absoluutset tõde, elu mõtet või kirjanduslikku kvaliteeti. Teda huvitasid ennekõike just inimesed, kõigi nende saatuste ning lausa uskumatuna näivate seiklustega. Oma raamatusse ta need igaveseks ajaks ka talletas. Mitte keegi laias ilmas poleks saanud kiidelda sedalaadi raamatu omamise üle, kuid niisugune raamat oleks olnud kahtlemata iga raamatukogu tõeliseks ehteks.

      Mehed otsustasid, et võetakse aeg maha kolmeteistkümneks ööks, et edasiseks teekonnaks jõudu varuda ja samas ka oma vaimu turgutada – pikk, väsitav tee ootas neid ju veel ees. Igal õhtul räägiks üks rändureist oma loo. Samuti oleks patt lahkuda enne, kui pole järele proovitud vähemalt pooli trahteri peremehe poolt valmistatud vapustavaid roogi ja rüübatud tema parimaid veine. Kõik olid ettepanekuga üksmeelselt päri. Pikemalt mõtlemata otsustati ööjuttude vestmisega algust teha, sest ega hommikutunnidki end enam kaua oodata lasknud. Et jutukord kenasti paigas oleks, leiti ühiselt, et ööjuttudega alustagu rändureist vanim ja lõpetagu noorim.

      Esimesena astus ette lumivalgete juuste ja hõbedakarva habemega, pisut väsinud ilmega taat, kuid eelkõige hämmastas vastseid kamraade tema majesteetlik naeratus. See oli siiras, nooruslik ja soe, milles puudus vähimgi teesklus. Mees sõnas: „Soovin teile rääkida loo ühest vägevast kuningast, kes algul kaotas, kuid hiljem hoopis leidis midagi, see on lugu kõikvõimsast kuningast Romulus Raudsest.“

      Rändurid seadsid end mugavamalt sisse ja juba mõne hetke pärast võttis maad täielik vaikus, mida vaid kaminatuli oma praksumisega aeg-ajalt täiendas.

      Romulus Raudne

      Romulus Raudne oli vägev valitseja kõikvõimsas Romaanumi kuningriigis. Ta oli karmikäeline ja kindlameelne mees, keda ümberkaudsete kuningriikide valitsejad kartsid. Samas pidasid nad temast ka lugu, sest Romulus Raudne oli kuulus oma järeleandmatuse ja jäärapäisusega. Vahendeid valimata saavutas kindlameelne monarh kõik oma eesmärgid ja valitses raudse tahtega alamaid ning arvukat rüütliväge, mida teati kogu maailmas. Romulusel oli õnnestunud võimu ja riigi kaitseks koondada lähikonna rüütlite absoluutne paremik ja seetõttu ei esinenud suhetes teiste kuningriikidega tavaliselt mingeid olulisi tõrkeid. Tõsi, vahel harva ikka juhtus, et kuningalossis peetavatel läbirääkimistel tekkisid pisemat laadi erimeelsused, kuid siis andis Romulus vargsi oma vägedele korralduse enesest märku anda. Arvutul hulgal liikusid rüütlite kolonnid küll hobustel, küll jalgsi marssides lossi eest läbi, justkui oleks käimas sõjaväe pidulik ülevaatus või riviharjutus. Uhketes rüüdes rüütlid täristasid raskete vapikilpide vastu vägevaid, päikesekiirtes küütlevaid mõõku, trummilööjad põristasid ähvardavalt trumme ja vilepillipuhujad saatsid taevasse teravaid helisid, mis vaheda terana kõrvu lõikusid. Sõdalased marssisid kirevate lahingulippude lehvides ja munakivisillutisel rautatud saabastega rütmi trampides nii võimsalt, et lossi kaunid mosaiikaknad ja uksed marsi taktis kaasa klirisesid ja nagisesid, ähvardades iga hetk kildudeks puruneda.

      Armee pillimehed esitasid aga sedavõrd sõjakat marssi, et jäi mulje, nagu tormaks kogu vägi otsekohe lahingusse ja pole jõudu, mis seda raevulainet peatada suudaks. Rünnakumarss küttis üles kõigi kired ja mitte keegi ei kahelnud enam, et see võitmatu vägi pühib oma teelt mistahes vaenlase.

      Näitamaks oma niigi vägevat rüütlite armeed veelgi suurema ja võimsamana, oli Romulus andnud oma kangelastele ühe nutika korralduse. Nimelt tuli neil lossist piisavalt kaugele jõudes kõrvaltänavatesse pöörata ja marssivate kolonnide lõpus katkematu vooluna üha uuesti ja uuesti, mitmeid kordi palee eest mööduda. Hirmust kaametele külalistele, kuningatele ja saadikutele jäi ekslik mulje, nagu ei tahakski Romuluse marssivate sõdalaste kolonnid iial lõppeda. Strateegiliselt nutikas käik määras juba ette ära ka läbirääkimiste tulemused. Pärast sellist võimsat etteastet lahenesid erimeelsused justkui võluväel ja mitte keegi ei julgenud enam Romulusele vastu vaielda.

      Romulus Raudse vaprad rüütlid olid alati valmis nii jõudemonstratsiooniks kui ka tõeliseks lahingutegevuseks, neile võis alati kindel olla. Kuninga valitsemise ajal oli isegi lohede arv riigis kõvasti langenud. Nad olid viidud väljasuremise äärele, sest tublid sõjamehed olid koletised kuninga loal ja jahipidamise lõbuks lihtsalt surmanud. Need mõned lohed, kellele elu kingiti, teenisid truult oma igapäevaleiba ketikoertena Romuluse lossi valvates. Kuningas oli nad kuidagi oma tahtele allutanud vaid talle omasel viisil. Lohede taltsutamine on aga hoopis midagi muud, kui kartagi võiks, ning peaasjalikult käis see tule ja rauaga. Romuluse rüütlid said nüüd aimu lohede tugevatest ja nõrkadest külgedest ning harjutada nii lohede taltsutamist kui ka võitlust nendega.

      Vägeva valitseja ees olid lohepeletisedki abitud. Nemad, emakese looduse uhkeimad esindajad, langetasid Romuluse ees pea, valmis vajadusel teda kaitstes ja teenides elugi andma. Oma kohutava välimuse ja määratu suurusega ajasid nad hirmu naha vahele kõigile lossi sisenevatele saadikutele ja valitsejatele teistest kuningriikidest. Vaatepilt oli tõepoolest võimas: kahel pool lossiväravaid tervitasid sisenejaid metsiku pilguga hiigelkasvu lohed, kes iga saja sammu järel paarikaupa jämedatesse kettidesse aheldatuna võõraid jälgisid. Kaelas särasid koletistel teravate ogadega hõbedased kaelavõrud, millel hiigelinitsiaalid R. R. Lohetunneli läbimisel hoidis tahtmatult hinge kinni igaüks, saades oma hingamisvõime tagasi alles tunneli teises otsas.

      Vahest olid lohed ehk ainsad elusolendid, kelle seltsi Romulus hetkel üldse otsis. Kuningas toitis lohesid elusate lammaste ja lehmadega ning loomade võikaid söömaaegu tuli rahvas vaatama lähedalt ja kaugelt. Lohede toidulauale sattusid kõik need lambad, kes andsid vähe villa ja lehmad, kel piimaand kasinaks jäi, kuid lohed õgisid meelsasti teisigi lojuseid, keda neile vaid ette anti – nad olid kõigesööjad. Võõraste maade saadikud, kes seda kummalist elukorraldust oma silmadega olid näinud, lahkusid Romuluse kuningriigist kiirustades, levitades kõikjal kuuldusi võitmatu armeega lohedeallutajast Romulus Raudsest. Eranditult kõik naaberkuningriikide valitsejad pugesid seejärel kasvõi nahast välja, et vaid Romulusega häid suhteid hoida ja teda mitte endast välja viia, sest oma vihas oli kuningas tõeline deemon.

      Kuningriigi vanemad alamad aga teadsid rääkida, et nooruses oli kuningas Romulus olnud hoopis teine inimene: rõõmsameelne, hooliv, kaastundlik ja isegi pisut häbelik. Sääraseks südametuks ja külmavereliseks üksiklaseks oli ta muutunud alles pärast oma palavalt armastatud naise, kuninganna Annetti, surma. Koos Annettiga kaotas ta ka oma igatsetud troonipärija, keda õnnetu kuninganna ei suutnudki siia ilma aidata.

      Romulus ei tahtnud kuidagi leppida liiga vara siit ilmast lahkunud noore, imekauni abikaasa kaotusega. Elul Annettita maailmas puudus igasugune eesmärk. Hetkega olid põrmuks varisenud nende ühised unistused ning kaotusvalust ja kurvastusest meeletuna kutsus Romulus mõned päevad pärast kuninganna surma kokku oma ustavad rüütlid, sest oli nõuks võtnud Annetti iga hinna eest, hea või kurjaga, teisest ilmast tagasi tuua. Ta oli sügavalt veendunud, et see tõesti võimalik on. Vaevatasuks kuninganna päästmise eest lubas ta kogu oma määratu varanduse. Kuninga rüütlid keeldusid kullast ja hõbedast, sest olid armastatud valitseja eest tasu ootamatagi kõigeks valmis. Koos Romulusega olid nad läbi teinud palju raskeid ja veriseid lahinguid ning alati võitles kuningas nende kõrval, selle asemel, et eemalt, kõrgendikult, lahingu kulgu jälgida, nagu enamik tolle ajastu valitsejaid teha armastas. Sellise kuninga eest olid ustavad rüütlid valmis kõhklematult elu andma.