Olev Muutra
Kolmteist rändurit
Selle raamatu ilmumine sai teoks tänu toetajaile:
Aare Karing
Aivar Jänes
Aivo Aunapuu
Anastasia Lagutina
Andres Võsa
Eda Laur
Elina Oikimus
Ene Soekov
Helen Arukaev
Heiki Sammel
Ilmar Koolmeister
Kalmer Ehlvest
Katrin Liiv
Katt Ines Kleva
Kulno Kesküla
Maris Sõstar
Merike-Merle Olem
Merje Tammsaar
Piret Laus
Raina Türn
Siim Muutra
Taimi Klaamas
Toomas Ellervee
Triina Aluste
Ülle Melioranski
Ants Juske
Helle Toomingas
Matti Ellisaar
Toomas Muutra
Vallo Nuust
Ülle Kaljuste
Toimetajad: Karin-Kristel Hansson ja Heli Hallik
Illustraator ja kaane kujundaja: Mait Lauri
Küljendaja: Vallo Hallik
© Kõik õigused kaitstud
ISBN: 978-9949-581-15-3
e-ISBN: 9789949685462
Trükikoda: Printeye OÜ
Kirjastus Hea Tegu
www.teehead.ee
www.fil.ee
– Pühendan selle raamatu oma pisitütar Annile, kes jäi isale raskeimal eluperioodil temaga solidaarseks. –
Nad sammu ette samme seavad, on rännutee nii pikk need rännumehed lugu teavad, mis sinulegi õpetlik…
Eellugu
Linnuna taevastes kõrgustes liueldes ja sealt alla maa peale vaadates võiks näha maapinda katvat teedevõrku. Teed, mis on rajatud inimeste poolt, jõudmaks külasse või linna. See on suurepärane pilt, mille on justkui üks hea käega kunstnik inspiratsioonipuhangus lõuendile maalinud. Sellel, läbi aegade võib-olla ühel täiuslikumal maalil, kus lisaks ületamatutele mägedele, põhjatutele orgudele ja läbimatutele metsadele, on imeosavalt kujutatud ka rohked teed, mis mõjuvad veresoontena ning on sisse tallatud rohkete rändurite poolt, kes oma valitud suunas teadmata toimetusi tegema on rutanud. Kolmteist neist teedest jõuavad aga lõpuks välja ühe igivana trahterini. See salapärane trahter asus Pellerose kuningriigis, mille valitsejaks oli auväärne kuningas Augustus Õiglane.
Trahter seisis oma koha peal juba siis, kui teadaolevalt noorim rännumees, kes nüüdseks on auväärsesse ikka jõudnud ja ammugi paikseks jäänud, seal esmakordselt jalgu puhkas. Kõrtsi pisut viltuvajunud, raske ja tammise ukse kohal kõlkus roostetanud kettide küljes ajahambast tublisti näritud plangutükk, millel päiksekiirtes kiiskamas puhtast kullast tähed: „13 RÄNDURIT”. See kandis endas teatud sõnumit kõigile, kes asjast vähegi teadsid: trahteri omanik oli heal järjel, kuid talle polnud eluliselt oluline, kus kullast tähed just paiknevad, kas hõbedasel liual või kulunud laual. Paraku sobivad maised väärtused vaid siia ilma, teispoolsuses on need tarbetud.
Legendi järgi olla trahter oma nime saanud aga nõnda:
Kord, ammusel ajal, sammunud mööda kolmeteistkümmet teerada kolmteist erineva elusaatusega rändurit. Kõik need vagabundid jõudsid üsna samal ajal vastvalminud trahterisse, millele peremees parajasti sobivat nime valis, ja nii see otsus siis tehtud saigi.
Ajalugu kordus taas. Saatuse tahtel kohtusid siin ühel detsembrikuu hilisõhtul kolmteist väsinud rändurit. See leidis aset ajal, mil Maokandja, kolmeteistkümnes, hüljatud tähemärk, kogu oma hiilguses inimeste üle valitses. Sel raskel ajal polnud puudust ei sõdadest, taudidest, viljaikaldustest ega ka looduse tujutsemisest. Isegi linnud-loomad käitusid teisiti kui neile kohane, ja näis, nagu oleks kogu ilm ühtäkki pööraseks muutunud.
Rändurid olid alustanud oma valitud teekonda kolmeteistkümnest erineva suurusega kuningriigist, mis olid kuulsad oma valitsejate ja kangelaste poolest.
Oma tolmused, peakotiga reisimantlid hiiglaslike põdrasarvede külge riputanud, heitsid rändurid kolmteist pungil rahakukrut vatsaka kõrtsmiku ette letile. Vanim nende seast hõikas lõbusalt välja mõtte, mis teistegi meeles mõlkus: „Ahoi, peremees! Me oleme surmani väsinud ja vajame kehakinnitust! Kanna aga ette midagi, mis süüa sünnib, sest täna pole meist keegi toidu suhtes valiv!”
Ei kulunud kuigi palju aega, kui laud juba ägaski parimate roogade all, mis ületasid oma rikkaliku valikuga julgemadki ootused. Väsinud rändurid ei oodanud enam eraldi kutset või palumist, vaid asusid isukalt oivalise toidu kallale. Kummalisel kombel oli laud kaetud kõigi rändurite lemmiktoitudega. Näis lausa uskumatuna, et saabudes esmakordselt võõrasse kuningriiki ja astudes sisse mingisse täiesti tundmatusse trahterisse, pakutakse seal ühtäkki valitsejate väärilise köögikunstimeistri poolt valmistatud hõrgutisi. Nupukas peremees talletas oma määratusse kokaraamatusse kõik laiast ilmast trahterisse sattunud rändurite toiduretseptid, mida oli kogunenud päris kenake hulk. Roogade uhked nimed ajasid näljastel meestel suu vett jooksma ja seda veel enne, kui toitu järelegi sai proovitud.
Pärast kosutavat hilisõhtust einet tundis iga mees end hoopis uue inimesena. Ühiselt koguneti suure, hubaselt praksuva kamina ette, et pisut leiba luusse lasta. Kamin oli aga kogu trahteri hing ning selle valmimisse olid endast andnud parima nii potissepp, sepp, müüriladuja kui ka skulptor. Hoolega valitud põllukivid olid imeosavalt laotud, müüritis aga kaunistatud ülipeente sepistega, mida oli raske metalliks pidada, nõnda filigraanne oli see töö. Sepiseid katsid omakorda elevandiluust, merevaigust, mäekristallist skulptuurid ja bareljeefid, mis kujutasid imelisi stseene mingist iidsest eeposest. Kui kaminas aga leegid lõõmasid, hakkas see tõeliselt elama ning algas lummav, värelevate leekide, peegelduste ja varjude mäng ruumi seintel, laes ja põrandal. See oli imeline ja kordumatu vaatepilt.
Oli igati õdus olemine. Magamaminekule ei mõtelnud veel keegi. Kordamööda popsiti ühe ränduri poolt pakutud puhtast kullast vesipiipu, mis oli kaetud imeliste võõramaiste kaunistustega ning üle külvatud rohkete, mitmevärviliste vääriskividega.