Korraga tundus, justkui sumbuksid kõik metsa hääled. Oli kuulda vaid läbi õhu vihisevat ammunoolt, mis läbi okste endale teed rajavale pajatsile selga raksatas. Võsast kostis karjatus. Kuningas muigas rahulolevalt ja tõmbas ratsut valjaist, et see läbipääsetavamale rajale juhtida. Hobust käe kõrval võsa suunas talutades, kuhu pajats oli kadunud, tahtis ta kindlalt veenduda, et oli oma surmavaenlast ikka kindlalt tabanud. Oksi vihaselt kõrvale lükates nägi ta hingevaakuvat pajatsit, ammunool seljas, puult tuge otsimas. Romulus vaatas seda surmaga heitlevat haledat mehikest, kuid kaastunde asemel mühatas vaid ükskõikselt. Veel paar kähisevat hingetõmmet ning kääbus jäi liikumatuks. Kergendusohkega pöördus Romulus juba minekule, kui äkitselt hakkas tema selja tagant kostma kummalisi hääli, mis pajatsi haleda surmaga küll kohe kuidagi kokku ei sobinud. See oli puruneva luu ragin ja inimnaha rebenemise rudin. Ühtäkki laskus metsa kohale kummaline pimedus. Tundus, nagu oleks üks hiigelsuur nahkhiir oma tumedad, narmendavad tiivad välja sirutanud ja nendega kogu päikeselise taevalaotuse katnud.
Taevasse kerkis aeglaselt veripunaselt hõõguv kuu, mis kattis kogu vaatevälja õõvastavalt punase valgusega. Pilgu selja taha heitnud, kangestus kuningas soolasambaks. Neid kummalisi hääli tekitas ju tema poolt äsja tapetud pajats. Inimnahk oli tema kehalt rebenenud, kuid pajats ise üha kasvas ja paisus. Tema kirju narrikostüüm aina venis ja andis järele, kuni ühel hetkel kärises see hoopis ribadeks. Kondiragin jätkus. Olend tõstis aeglaselt pea… kuid see ei olnud enam pajats. Tema asemel kõrgus hiiglaslik, õudusttekitav, seninägematu koletis, kes vahtis kuningat ülevalt alla pilgul, mida on raske õigete sõnadega kirjeldada.
Koletise keha kattis paks hõbesoomus. Tema käed ja jalad olid jämedamad kui saja-aastase tamme tüved. Tema kongus varvastel ja kõveratel sõrmedel olid tohutud küünised. Põlvedest, küünarnukkidest ning õlgadest turritasid välja vahedad ogad. Eluka peas helkisid pimestavad, kuldsed, keerdus sarved ning suus välkusid hirmuäratavad kihvad, mida ta nüüd Romulusele ähvardavalt möirates paljastas. Oma tohutu kasvuga ulatus ta kaugelt üle puude latvade. Tema sõõrmeist pahvis tuld ja väävliauru ning eluka metsikusse pilku näis olevat koondunud meretäis kurjust. See õudustäratav ning kogu keha ja tahet halvav pilk naelutas Romuluse marmorkujuna paigale. Ta polnud nüüd enam võimeline isegi mõtlema, veel vähem põgenema. Eluka tohutust kõrist öötaevasse saadetud metsik raevuröögatus surus isegi Romuluse ratsu liikumisvõimetuna põlvili, monstrumi kõikvõimas tapjapilk justkui imes kehast kogu jõu.
Kõik see toimus väga aeglaselt ja samaaegselt ülikiiresti, mõjudes justkui painajaliku unenäona, millest oli võimatu ärgata. Romulus suutis koletist vaid ammulisui juhmilt jõllitada. Ta polnud seiklusrikkast elust hoolimata varem millegi sellisega kokku puutunud, kuigi oli ta ju ometi nii mõndagi näinud. See kogemus siin aga kippus tal viimaseks jäämagi, sest elukas astus maapinna vappudes ähvardavalt tema suunas. Romulus aimas, et tema surmatunnike oli nüüd kätte jõudnud.
Peletis sirutas juba oma tohutu kämbla, et kuningat haarata, kui ootamatult kappasid tihnikust välja vahutavatel hobustel Romuluse ustavad rüütlid, kes jalamaid mingit käsku või korraldust ootamata kõhklematult koletist ründama asusid. Nad jõudsid veel viimasel hetkel Romulusele appi ja ehkki jõud olid taas ebavõrdsed, ei kõhelnud keegi rüütlitest kuninga eest välja astumast. Õnneks suutsidki nad elukat sedavõrd edukalt häirida, et too hetkeks Romuluselt tapjapilgu kõrvale pidi pöörama ning hoopis tülitajatele pühenduma. Algas meeletu veresaun, kuid mitte ükski rüütel ei langenud võitluseta. Keset kõige kibedamat heitlust hõigati Romulusele: „Teie majesteet, põgenege ometi! Päästke end! Mida te veel ootate?! Me ei suuda seda monstrumit enam kauem kinni pidada, ta on liiga tugev!“
Romulus vabanes selle hüüde peale nähtamatuist kammitsaist ja kannustas kohe ka oma ratsut. Ülepeakaela kappas ta padrikusse, et saaks vaid eemale sellest kohutavast paigast. Veel kaua kuulis ta selja taga üha kaugenevat, meeleheitlikku võitluskära, koletise verdtarretavaid raevumöirgeid ning ustavate rüütlite surmakarjeid. Romulus aga ajas aina hobust takka, et metsast minema saada. Ustavate rüütlite heaks poleks ta enam niikuinii midagi ära teha suutnud. Selline argpükslik põgenemine polnud talle omane, kuid midagi sellist polnud ta ka kunagi varem kogenud. Ta tundis oma karmis südames säärast surmahirmu, mida oli raske sõnadesse panna.
Lõpuks jõudis ta tasaselt vuliseva allikani. Nõrkenult vajus ta otse sadulast rohule ning alles nüüd jõudis valitsejale, pikali maas vabisedes, pärale võõras mõte: vaid mõni hetk tagasi oleks teda laiaks litsutud kui üht tüütut putukat. Hirmust ja õudusest tardununa poleks ta olnud suuteline isegi iitsatama, kui poleks sekkunud tema vaprad rüütlid. Kuid laiaks litsuda teda – Romulus Raudset?! Teadmine, et ka see võimalik on, ei tahtnud talle kuidagi pähe mahtuda. Oli ju ta ise harjunud kogu aeg “laiakslitsuja” rollis olema. Siiani oli ta pidanud end ainsaks ja ülimaks kohtumõistjaks, ent nüüd selgus, et leidub veel teisigi, temast suuremaid jõude. Romulus jõudis järeldusele, et tegemist saab olla vaid kohutava painajaga, mis muutub olematuks kohe, kui ta end kindluse mõttes näpistanud on.
Romulus tahtis juba oma mõtte teoks teha, kui äkki astus põõsastest välja üks eideke, kes oli savist amforaga allikale tulnud. Imestunult asetas ta oma veenõu maha ja jäi kõverale kepile toetudes umbusklikul pilgul tunnistama räämas, rebitud riiete ja sassis juustega kuningat. Krooni oli too koletise eest põgenedes kaotanud.
„Kes siis sina veel oled, jumalime?“ päris eideke, vaadates meest kummalisel, võõristaval pilgul.
„Olen sinu kuningas – Romulus, kas sa mind siis sugugi ei tunne?“ oli kuningas hämmeldunud.
„Kas tõesti toosama julm ja verejanuline Romulus Raudne isiklikult?“ imestas kummaliselt aukartmatu ja otsekohese väljaütlemisega eideke.
„Toosama,“ vastas Romulus hetkeks järele mõeldes ja väsinult ohates.
„Noh, jutud sinu vägitükkidest käivad sinu ees ja sinu järel,“ sõnas eideke, “ja lihtsal inimesel on juba väga raske tõde kuulujutust eristada. Sa võid ju rahvast karistada ja hävitada palju iganes, kuid ära looda, et selle arutu tegevusega nende suu sulged või olnu olematuks muudad. Sinu hirmuteod talletatakse inimeste mälus ja antakse edasi järeltulevatele põlvedele. Kuid mõistan, miks seisad sa täna siin, hirmunult ja räsitud ilmel. Said siis sellega lõpuks ikkagi hakkama? Aga eks see olnudki vaid aja küsimus, millal sa selle koletu teo lõpuks tehtud saad.”
”Mis oli aja küsimus? Mis teo? Selgita, palun!” puterdas hämmeldunud Romulus.
“Oled ju sina see mees, kes teisest ilmast meie maailma tema majesteet Isand Kurjuse enese kohale meelitas. Just sina, Teie Kõrgeausus, olid täna tema ristiisaks ja õnnistajaks. Paneb lausa imestama, et ta sind kohapeal maha ei löönud. Hmm, mis teda küll seejuures takistas? Näib, et oled tõesti õnnega sina peal.“
Eideke naeratas kuidagi eriti kummaliselt. Sinna olid Romulusele arusaamatul moel kokku segatud nii pilge, etteheide kui ka haletsus.
„Mida kõik see üldse peaks tähendama?“ oli kuningas suurimas segaduses.
„Aga eks ta seda tähendagi, mis ma äsja ütlesin!“ sõnas eideke juba õige kurjalt, „üks tont on mööda sinu õnnetut kuningriiki sammumas ja see on sinu poolt vabadusse päästetud kurjusetont. Aga sina võid teda kutsuda nii, kuidas sulle rohkem meeldib, ta on ju sulle nüüd rohkem nagu poja eest. Sinusse aastatega kogunenud ja juurdunud kurjus, kibestumine ja vihkamine olid kosunud sedavõrd võimsaks, et just nimelt täna sai Isand Kurjus lõpuks omale ka ihaldatud keha, mida tal seni veel polnud. Selle sai ta tänu sinule, sa maailma kõige kurjem inimene! Oled oma elu jooksul hukutanud nõnda palju süüta inimesi, et see kurjus ja vihkamine ei saanud lihtsalt enam sinusse kauemaks jääda. Oma viimase