Rahutegijad. 1919. aasta Pariisi konverents ja selle katse lõpetada sõda. Margaret MacMillan

Majestic anti igale elanikule maja kodukorra raamatuke. Toidukorrad toimusid kindlaksmääratud ajal. Jookide eest tuli maksta, välja arvatud siis – mis tekitas üldist nördimust –, kui külaline oli dominioonist või Indiast; nende arved maksis kinni Briti valitsus. Olid saadaval kupongid, kuid võeti vastu ka sularaha. Maksmata arved ei tohtinud kuhjuda. Delegatsiooni liikmed ei tohtinud tubades toitu valmistada ega mööblit kahjustada. Koeri ei lubatud pidada. Laatsaretis toimetasid arst (tuntud sünnitusabiandja – Nicolsoni sõnade kohaselt) ja kolm meditsiiniõde. Keldrikorrusel oli lõõgastuseks piljardiruum ja talveaed. Saadaval oli ka paar sõiduautot, mis tuli varakult broneerida. Üles oli pandud hoiatus: nimelt oli paar akent purunenud „uste paugutamise läbi”. Veel oli üks hoiatus: „Delegatsiooni liikmed ärgu unustagu, et nende telefonikõnesid kuulavad pealt kolmandad isikud.”²²⁰

      „See on nagu esimene koolipäev,” kõlas ühe vast saabunu arvamus. „Jõlgud koridoris, sind vahivad uudishimulikult teised, kes on juba saabunud „uute lastena”, korjad kokku oma pagasi, märgid üles toitlustuse ajad jne, homme – väga naljakas.”²²¹ Kui britid olid koolijuhatajad, siis kanadalased olid õppejuhatajad, võib-olla mõnevõrra tõsised, kuid usaldusväärsed; lõuna-aafriklased olid uued poisid, head mängudes ja populaarsed sportlaslike instinktide pärast; austraallased nahaalsed, alati valmis reegleid rikkuma; uusmeremaalased ja Newfoundlandi delegaadid alamate klasside õpilased; ja seejärel hindud, hoolimata nahavärvist meeldivad kutid, kelle vanemad ähvardavad neid siit koolist ära võtta ja erikooli saata.

      Kanadalasi, kes tunnetasid hästi, et nad on pärit kaalukamast dominioonist, juhtis Borden, sirge rühiga ilus mees. Nad võtsid üles kõrge moraalitseva tooni (mitte esimest korda rahvusvahelistes suhetes), korrutades, et nad ei soovi midagi enese jaoks. Kuid kuna neil oli toitu ja näljane Euroopa käeulatuses, siis õnnestus Kanada kaubandusministril hankida lepingud Prantsusmaa, Belgia, Kreeka ja Rumeeniaga. Kanadalasteni jõudis ka üldine tunne, et piirid olid äkki voolavaks muutunud. Nad vestlesid elavalt ameeriklastega Alaska maariba vahetamisest osaga Lääne-Indiast või võimaluse korral Briti Hondurasest.²²² Borden rääkis Lloyd George’iga ka võimalusest, et Kanada võtab üle Lääne-India halduse.²²³

      Peamine Kanada eesmärk oli aga hoida häid suhteid Ühendriikidega ja viia need kokku Suurbritanniaga. Osalt oli see ajendatud omakasust: Ottawa kartis paaniliselt, et Kanada võib sattuda võitlema Suurbritannia ja selle liitlase Jaapani poolel Ühendriikide vastu. Osalt oli see tingitud tõelisest veendumusest, et suured anglosaksi riigid on loomulikud ja igavesed liitlased. Kui Rahvasteliit peaks äparduma, soovitas Borden Lloyd George’ile, tuleb neil töötada selleks, et saavutada liit „kahe suure inglise keelt kõneleva rahvaste ühendusega, kes jagavad ühist päritolu, keelt ja kirjandust, keda innustavad sarnased demokraatlikud ideaalid, kellel on sarnased poliitilised institutsioonid ja kelle ühendatud jõud suudavad tagada rahu maailmas”.²²⁴

      Lõuna-Aafrikal oli kaks väljapaistvat isikut: selle peaminister kindral Louis Botha, kes oli ülekaaluline ja haiglane, ning Jan Smuts. Nad olid mõlemad entusiastlikud Rahvasteliidu toetajad ja mõõdukad, kui tegu oli Saksa rahutingimustega, neil oli aga punkt, milles nad ei soovinud järeleandmisi teha: Saksamaa Aafrika kolooniad. Suurbritannia territoriaalseid nõudmisi koostada aidanud Smuts väitis, et Suurbritannia peab endale hoidma Ida-Aafrika (millest sai hiljem Tanganjika ja veel hiljem Tansaania osa), nii et brittidel oleks katkematu kolooniate kett lõunast Põhja-Aafrikani, mille sakslased olid häirivalt blokeerinud. Ta esines Lõuna-Aafrika imperialistina. Tema riik peab endale hoidma Saksa Edela-Aafrika (praegune Namiibia). Ta pakkus välja, et Portugali võiks survestada vahetama oma Mosambiigi koloonia lõunaosa Aafrika idapoolel tükikese Saksamaa Ida-Aafrika vastu. Lõuna-Aafrikal oleks siis nägus kompaktne kuju korrektse piiriga, mis jookseks läbi kontinendi tipu.²²⁵

      Austraalia polnud milleski mõõdukas. Tema delegatsiooni juhtis peaminister Billy Hughes, kõhn ning kondine seedehäirete all kannatav pahuratujuline tegelane, kes toitus teest ja röstitud saiaviilukatest. Hughes oli olnud aktivist Sydney dokkides, kus temast sai ametiühingu organisaator ja Austraalia rohmaka mürtsupoliitika veteran; Pariisis vormis ta Austraalia poliitikat sisuliselt oma tahtmist mööda ja käe järgi. Ta oli keeva iseloomuga, isikupärane ja kurt – nii tegelikult kui ka kujundlikult – argumentidele, mida ta kuulda ei soovinud. Omaenda inimeste seas kuulas ta tavaliselt vaid Keith Murdochi, noort reporterit, keda ta pidas justnagu enda pojaks. Murdoch, kes oli kirjutanud aruande, kus ta kritiseeris britte Gallipoli dessandi äpardumise eest, kus hukkus palju Austraalia sõdureid, jagas Hughesi skeptitsismi Briti juhtkonna suhtes.²²⁶ (Murdochi enda poeg Rupert jätkas perekonna traditsiooniliselt kriitilist suhtumist brittidesse.) Teatud asjades väljendas Hughes tõenäoliselt avalikku arvamust kodumaal: ta soovis vabu käsi, et annekteerida Vaikse ookeani saared, mille Austraalia oli Saksamaalt vallutanud, ja jättis tähelepanuta Rahvasteliidu sätted, mis oleksid õõnestanud valge Austraalia poliitikat, mis lubas sisse valgeid immigrante ja hoidis ülejäänud eemal.

      Lloyd George’i, kes oli alati aldis kasutama Walesi kaarti, mida Hughes usinalt välja käis, Austraalia peaminister lõbustas. Samuti ka Clemenceaud. Ta arvas, et Hughes, kes oli jäigal positsioonil Saksamaa suhtes, oleks Prantsusmaale hea sõber. Enamiku jaoks aga oli Hughes võimatu partner. Wilson pidas teda sindrinahaks.²²⁷ Hughes omakorda lausa põlgas Wilsonit: ta irvitas Rahvasteliidu üle ja naeruvääristas Wilsoni printsiipe.²²⁸ Uus-Meremaa jagas Austraalia vastuväiteid Rahvasteliidu asjus, kuigi mitte nii häälekalt, ja temagi soovis annekteerida mõne Vaikse ookeani saare. Riigi peaminister William Massey oli ühe kanadalase arvates „kõva peaga tüüpiline inglane – nähes nii ka välja –, kes juhtis tihti arutelud rööpast välja”.²²⁹

      Peale selle oli veel India. (Ametlikes dokumentides olid dominioonid ja India alati koos.) India oli kaasatud impeeriumi sõjakabinetti koos omavalitsuslike dominioonidega tänu osalusele sõjas. Kuid selle delegatsioon ei näinud välja sõltumatu riigi oma. Seda juhtis riigisekretär India asjus Edwin Montagu ja lojaalsuse alusel oli välja valitud kaks India liiget – lord Sinha ja Bikaneri maharadža. Hoolimata mitmete India gruppide tungivatest nõudmistest polnud India valitsus määranud ühtegi uutest India rahvuslikest juhtidest. Indias endas transformeeris Gandhi India rahvuskongressi poliitiliseks massiliikumiseks, mis nõudis iseseisvust, ja see muutis puhtalt akadeemiliseks kõik debatid, kuidas Indiat kiirustamata suunata iseseisvuse teele, jäädes osaks impeeriumist.

      Brittide jaoks osutus nii paljude dominioonide riigimeeste kohalolek Pariisis kaheldavaks õnnistuseks. Samal ajal kui Borden esindas ustavalt Briti huve komitees, mis tegeles Kreeka ja Albaania piiridega, ning Austraalia pidas end ülal samamoodi Tšehhoslovakkia suhtes, ei sujunud asjad sugugi tõrgeteta siis, kui dominioonidel endal oli midagi kaalul. Lloyd George oli juba põrkunud oma liitlastega dominioonide nimel ja tal tuli edaspidigi ette selliseid konflikte. Niisugust raskendavat asjaolu polnud tal vaja, kui algasid töömahukad läbirääkimised.

      TEINE OSA

       Uus maailmakord

      5

       Meie oleme rahvaste liit

      12. jaanuaril, oma Pariisi saabumise päeval kohtus Lloyd George Clemenceau, Wilsoni ja Itaalia peaministri Vittorio Orlandoga Prantsuse välisministeeriumis Quai d’Orsayl esimest korda üle saja kohtumise jadas. Iga mees tõi kaasa oma välisministri ja trobikonna nõunikke. Järgmisel päeval liitusid grupiga lugupidamisest Briti soovide vastu kaks Jaapani esindajat. Sellest moodustus kümne nõukogu, kuigi enamik jätkas selle nimetamist ülemkoguks. Vähemad liitlased ja neutraalsed riigid polnud kutsutud, mis viitas tulevikus toimuma hakkavale. Märtsi lõpul, kui rahukonverents jõudis olulise võitluse etappi, arvas ülemkogu välja välisministrid ja jaapanlased ning sai nelja nõukoguks: Lloyd George, Clemenceau, Wilson ja Orlando.