Tiivuline tunnistaja. Eet Tuule

elavnes Urmas. „Juhtus aga sedasi, et nii kui nad meile tulid, siis Paulile helistati. See oli pikk ja ilmselt ärev kõne. Ta jättis mind Signega kööki vestlema, ise viibis aga oma pool tundi toas. Küllap ta jõudis siis ka läbi mõelda, mida päevikusse kirjutada.”

      „Oli see kaustik siis talle kättesaadav?” usutles Ellen.

      „Koostasin parajasti ühte lühiartiklit ja päevikuid oli kirjutuslaual üsna mitu tükki.”

      Liis hakkas juba teise tuppa minema, ent siis meenus talle midagi: „Aga kuidas sa teadsid üldse oletada, et Paul sinna midagi kirjutas. Ja siis oleks ka Signe pidanud sellest teadlik olema. Ent Signe lappas ju ka papsi päevikuid. Ja Timo omad taheti samuti pihta panna.”

      „Hüva,” ohkas taat. „Püüan lühidalt selgitada. Hiljemalt tolleks hetkeks olid Pauli rivaalid jälile jõudnud, et boss on suure varanduse kuhugi kõrvale toimetanud. Kindlasti oli teda ka hoiatatud või ähvardatud, sest Paul aimas, et pikka pidu tal enam pole. Seepärast paigutas Paul tolle aarde või nodi varakult kuhugi panka, juhtnöörid ja parooli jagas ta aga kolme isiku vahel ära. Olen kindel, et Kasesalu tallu tulles kavatses Paul oma muredest mulle põhjalikumalt rääkida. Rõhutan veel kord, et siin läks tal eriti kiireks, sest pärast kõnet lahkusid nad peaaegu kohe. Paul saatis Signe enne autosse ja hõikas mulle siis jooksu pealt, et kirjutas ühte päevikusse midagi.”

      Urmasel oli suu kuivama hakanud ja ta rüüpas tassist teed. Taivo võttis sõbra jutujärje üle: „Seda teate te juba sügisest saati, et üks sõnum oli või on Signe käes, teine peaks asuma Verise Meeri valduses. Äsja leidsime aga kolmanda, mida nii visalt päevikutest otsiti. Nüüd pole aga enam kahtlustki, et kõige tähtsama lüli omanikuks on Urmas – ilma tema abita seda juba ära ei mõistata.”

      „Aga mõlemad naised põgenesid ju välismaale?” oli tütar asjade seisuga hästi kursis.

      „Sinna on praegu lihtne minna ja sealt sama kerge ka tagasi tulla. Pealegi jäi neil siia käsilasi, nii meie tuttavaid kui ka seni veel tundmatuid.”

      „Kas nüüd on nad siis uuesti tegutsema asunud?” uuris Ellen kergelt väriseva häälega.

      „Tõenäoliselt, ent seekord sai uurijaid otsekohe informeeritud,” rahustas Taivo abikaasat. „Ja natukese aja eest leidsime kolmanda sõnumi ka üles.” Vaatas siis üksisilmi Pauli viimset teadet põrnitsevat sõpra ja küsis: „Urmas, sa ikka suudad sellest sõnumist koodi üles leida?”

      „Arvan, et juba tean.”

      „Emps, lähme oma töö juurde,” muutus Liis rahutuks. „Meile piisab senisestki teadmisest.”

      Ja nad lahkusid rutakalt. Taivo muigas, ent lausus seejärel:

      „Võib-olla nii ongi õigem, et mida vähem nad teavad, seda parem.”

      „Ega see asi nüüd nii hull ka pole,” ühmas Urmas, „aga mine sa tea, kes neid pinnima võib hakata.” Uuris siis sõbra näoilmet ning lisas:

      „Meie ainsaks ühiseks väljamaareisiks jäi ekskursioon Soome. Hulkusime metsikute matkajatena nädal aega sealses looduses ringi. Kui Eestisse naasime, olime sääskede poolt verest tühjaks imetud, aga muljetest see-eest tulvil. Pärast arutasime seda sõitu veel paaril-kolmel korral, kusjuures kõige suurema elamuse pakkunud linnuks osutus üllatuslikult, kuid üksmeelselt laanenäär.”

      „See pasknääri sugulane, Eestis haruldane eksikülaline?”

      „Toosama. Meile too tarmukas lind tõesti meeldis.”

      „Liiga lihtne nimi,” kahtles Taivo.

      „Ära unusta tema ladinakeelset nimetust: Perisoreusinfaustus.”

      „Kõva vend: sul on see koguni peas!” imestas Taivo. „Minul näiteks mitte, sest vajadus puudub – selle liigiga kokkupuuteid ju pole. Mis me nüüd siis ette võtame? Peaksime oma leiust nagu uurijatele teatama.”

      Aga ta jäi oma ettepanekuga hiljaks, sest Urmas valis juba numbrit.

      „Väga hea!” rõõmustas Marko. „Meil ongi Vana juurde kohvile minek. Vastutasuks torkame talle selle piraka kondi hambusse. Tundub, et keegi teie tutvusringkonnast on kannatust kaotamas ja nad võivad lähiajal pagan teab mida ette võtta. Me arutame veel seda asja, teie aga olge valvel.”

      Teesalud lahkusid Uuemõisast õhtupimeduses: Liis oma beeži Kiaga otse linna ja tema isa-ema Subaruga Põlde külla.

      „Sa, Urmas, paku talle mõni teine kordki kärakat, siis lubatakse ka mind selle auto rooli taha – muidu unustan linnamaasturiga sõitmise mõnud sootuks ära,” nokkis Ellen meeste kallal, kui rooli taha istus.

      Abilised keerasid maanteele. Kasesalu peremees tundis hinges taas ängistavat kõledust ja ruttas tuppa. Lukustas välisukse ja läks pliidi ees lesiva koera juurde. Terri oli veelgi rohkem toibunud ning liputas isegi saba. Loiult küll, ent ikkagi …