Õues võeti kohe vaatluse alla varaste auto rehvide jäljed ja sinna jäetud arvuti. Kaks meest jäid esialgu nendega tegelema. Verise taskurätiku oskusliku hoidmise eest sai Urmas Elina käest kiita. Siis tehti kindlaks, et kõrvalhoonetega oli kõik korras.
Urmas ei lubanud Markol end abistada ja kandis vaese Terri ise kätel lauta. Heinasületäie peal oli koeral lammaste ja kanade kõrval palju hubasem puhata ja taastuda. Piret tõi esialgu veel poolteadvusetus olekus viibivale Terrile ka veenõu kõrvale.
„Kui koer toibub, on tal kindlasti metsik janu,” selgitas ta veendunult.
Maja välisuks oli robustselt lahti murtud.
„Ilmselt kasutati siin kahte sõrgkangi,” lausus Tom, kongus ninaga vibalik mees. Elina noogutas nõusolevalt.
Ka Urmasele anti kilesussid jalga ja nad vaatasid mitmekesi kõik ruumid ukse vahelt üle. Pilt oli troostitu. Isegi magamistuba oli segamini pööratud, mis siis veel elutoast või töökabinetist rääkida! Kirjutuslaua lukud olid lõhutud, sahtlite sisu pahupidi pööratud või põrandale valatud. Kapist riided põrandale loobitud …
Urmas vaatas seda barbaarsust tuima näoga pealt ning talle tundus, et siin olid mingid ebamaised elajad märatsenud. Lühidalt öeldes: tema kodu ehk pühakoda oli rüvetatud …
Ühtäkki mattis hinge, pea hakkas ringi käima, toaseinad mattusid paksu uttu ja ta varises põrandale.
Kui Urmas silmad avas ja ümbrust tajuma hakkas, nägi ta enda kohale kummardunud nägusid, kusjuures sõbra oma oli kõige lähemal.
Taivo ei saa ju siin olla, ehmus Urmas ära ja kaotas taas korraks teadvuse. Keegi piserdas talle külma vett näkku ja reaalsus tuli tasapisi tagasi. Nii meenus talle, et Taivo lubas ennist Uuemõisa poole sõitma hakata – küllap ta jõudis siis vahepeal pärale.
„Kus su tabletid on?” küsis sõbra nägu Taivo häälega ja Urmas virgus lõplikult.
„Mul pole neid vaja,” püüdis lamaja vastu vaielda – oli ta ju tablettide põhimõtteline vastane.
„Ära vaidle, praegu pead sa vähemalt ühe võtma. Kus need on?”
„Köögikapi vasakpoolses sahtlis. Väikses punase korgiga purgis.”
Hetke pärast oli Taivo ravimipurgi ja veekruusiga tagasi.
„Kas need?” küsis pedantselt täpne mees igaks juhuks üle. Urmas noogutas ja neelas rohu kuulekalt alla.
„Võib-olla peaks arsti kutsuma?” küsis Piret murelikult.
„Mitte mingil juhul!” vaidles Urmas nii ägedalt vastu, et kõik kergendatult naerma purskasid.
„Kui mees nii häälekalt vastu vaidleb, siis pole tal häda midagi,” langetas Marko otsuse. „Istu nüüd natuke aega vagusi. Me vaatame seni ringi nii palju, kui Elina lubab. Seejärel katsume koos mõistatada, kuidas need tüübid julgesid siin nii kaua laamendada – nagu oleksid teadnud, et sa niipea koju ei jõua.”
„See küsimus vaevab mind ennastki.”
„Seda enam püüa meenutada, kellega sa neil päevil suhtlesid ja mida rääkisid.”
Taivost selle mõttetegevuse juures esmalt suurt abi polnud, ent ikkagi aitas ta Urmase otsa peale.
„Kuule, aga nädal tagasi käisid sa Liivanõmmel tolle surnud merikotka järel, mille jahimehed olid ulukite söödaplatsi juurest leidnud.”
„No ja siis?”
„Ehk tuli sinu tänaseks planeeritud retk siis kuidagi jutuks? Ise sa räägid, et sel nädalal oled vaid üksikute inimestega suhelnud.”
Urmas laksas pihuga endale oimukohta. „No ütle lolli! Enne uurijate saabumist ma ise selle peale juba mõtlesin, aga näe – unustasin ära!”
„Mõni ime selle jama juures.”
„Nojah, ja täna umbes samal ajal, kui pätid Kasesalu talu juurde jõudsid, helistas üks kitsehabe ja ajas mulle täielikku pada. Alles nüüd taipan, et too tüüp peilis välja, kus ma parajasti asun ja kas ma ikka tõepoolest oma esivanemate taluaseme juurde lähen.”
„Kas tookord kotka üleandmise päeval viibis veel keegi jutuajamise juures?” uuris Marko.
„Jah, üks loodusfotograaf, kes sealse söödaplatsi rajakaamera abil originaalseid linnu- ja loomapilte jahib.”
„Said siis sellele salapärasele tegelasele viimaks jälile?” üllatus Taivo.
„Sain,” kinnitas Urmas, „Arva ära, kes too tüüp on?”
„Kust ma peaksin seda teadma.”
„Sina oled teda igatahes varem näinud.”
„Mina, millal?”
„Eelmisel suvel. Tol Napa Terje poolt korraldatud soolaleivapeol, kust need jamad meil peale hakkasid … Üks sel Salajõe küla labrakal osalenud Terje mehe sõpradest.”
„Sten Keskküla sõpradest?”
„Just-just,” kinnitas Urmas hasartselt. „Oota, kohe ütlen ka nime … Madis Kasak.”
„Üks neist semudest oli Madis küll,” meenus Taivole.
„Arvate siis, et ring sulgus?” küsis Piret.
„Igatahes!” oli Urmas kindel. „Too tüüp küsis, kas ma seal kandis sageli ringi liigun. Ja mina loll kelkisin, et eks aeg-ajalt ikka ning mainisin, et näiteks 29. jaanuaril – seega täna – lähen kunagist Hundisoo taluaset külastama, sest minu vanaisa sündis seal täpselt 125 aastat tagasi.”
„Noh, siis võisid sissemurdjad oma aktsiooni kavandama hakata küll,” arutles Marko, „aga on sul aimu, mida nad otsisid?”
„Juhul, kui nad ikka needsamad päevikukütid olid,” täiendas Piret.
„Just nimelt. Me eeldame, et suvel siit pihta pandud vaatluspäevikutest pole endiselt ei kippu ega kõppu – muidu oleksid sa sellest meile teada andnud. Kokkulepe oli ju selline. Kas nii?”
„Loomulikult. Kogu mu aastakümnetepikkune töö asub endiselt ei tea kus. Või on hoopis hävitatud.”
„Viimast varianti me igatahes ei usu,” muigas Marko, „sest nendest loodetakse kunagi kasu saada.”
„Arvad?” tuli Kasesalu peremehele korraks nagu eluvaim sisse.
Vahepeal kohvi keetnud Piret asetas esimese tassi Urmase ette. Taat rüüpas ahnelt mitu suurt lonksu ning pihtis:
„Vastutasuks kohvi eest tunnistan üles, et lisaks viiele alles jäänud päevikule võivad mõned veel alles olla.”
Need sõnad kutsusid esile üleüldise jahmatuse.
„Sa pole sellest isegi mitte mulle rääkinud!” oli Taivo nördinud.
„Kummalisel kombel leidsin need alles paari nädala eest, aastavahetuse suurpuhastust tehes. Teadsin, et tuled kindlasti mu sünnipäevale ning andsin endale sõna, et vaatame need kolm päevikut koos üle – nii oleks kindlam. Võib-olla ongi Kuuse Pauli sõnum ikka veel minu käes? Hetkel kipun ma seda koguni arvama.”
„Jah, miks nad siis muidu sinu elamise täna segi pöörasid!” kinnitas Taivo.
Uurijad vahetasid pilke. „Meil pole aega pikalt siin olla,” teatas Marko. „Imestama paneb vaid sinu muretus, Urmas! Nüüd, mil pilt peaks selge olema, sedasi enam jätkata ei saa. Ja usaldus peab vastastikune olema. Eelmisel korral vedasid sa meid Signe varjamisega ninapidi. Ja nüüd võib meil uuesti kiireks minna.”
„See ei olnud tal pahasoovlik tegu,” tõttas sõber appi. „Mina olen igatahes nõus, et lappame need päevikud kasvõi kohe läbi. Isegi