„Loodame, et see oli õnnelik hajameelsus,” itsitas Piret.
„Oleks vaid nii!” ühmas Urmas.
Siis ilmus tagatoast uksele Marko. „Piret, purjed üles – meil on kohe minek!”
„Miks kohe?” tegi neiu suured silmad.
„Seks, et meil on komissar, kes alluvatele aeg-ajalt peapesu teeb.”
„Aga …”
„Läki!” kamandas vanemuurija. „Küll ma Vanale pärast selgitan. Teie aga jätkake otsinguid parooli leidmiseks ja andke tulemustest jalamaid teada. Nägudeni!”
Minut hiljem käivitas Piret juba Škodat.
„Hullumeelsed,” kommenteeris politseinike lahkumist jälginud Taivo, „aga mulle nad meeldivad!”
„Tead ju küll, et mulle samuti,” muigas Urmas. „Kas sööme enne suutäie või asume kohe päevikuid lappama?”
„Mina küll pistaksin meeleldi kõigepealt midagi hamba alla – meil magati täna hommikul kaua ja Ellen alles hakkas süüa tegema.”
Taat kõhistas vaikselt naerda ja läks külmiku juurde.
„Mul on hea meel, et sa just praegu siin oled.”
– 3 –
Peatselt lahkusid ka kriminalistid ja sõbrad jäid kahekesi. Läksid kõigepealt Territ vaatama. Koer oli vahepeal õnneks peaaegu virgunud ja mehed tõid ta kööki. Terri niutsus tasakesi, lakkus isanda kätt ja suikus uuesti rahutusse unne.
„Mõrtsukad, aga mitte inimesed!” kirus Urmas. „Kuule, me pidime ju sööma. Tänase päeva puhul tahaks nagu midagi toekamat. Toon käntsaka sealiha, sa lõika sealt parajad viilud ja lööme need koos munadega pannile.”
„Kas paljuks ei lähe?” arvas Taivo, kes kippus talvekuudel kuidagi märkamatult tüsenema.
„Ei lähe: sina oled noor mees ja minulgi on praegu hundiisu.”
„Olgu siis pealegi. Tead, mul tekkis üks väike idee.”
„Noh, pajata!”
„Ma kutsun oma naised appi – seni kui meie päevikuid läbi vaatame, loovad nemad tasapisi majas korda.”
„Mida sa veel ei taha,” hakkas taat tõrelema. „Kas neil vabal päeval siis midagi muud teha ei ole!”
„Liis ja Ellen tunneksid sinu abistamisest ainult heameelt,” ei jätnud Taivo järele. „Seda, et nad mõlemad korraarmastajad on, peaksid juba ise teadma.”
„Seda nad on,” kõhistas Urmas naerda. „Tead, ma olen vist ikka tõesti vanaks jäänud – ei jaksa enam isegi vastu vaielda. Ja ometi algas see päev nii hästi …” Et sõbrale mitte vesiseks tõmbunud silmi näidata, keeras selja.
Taivo ei märganud õnneks midagi, sest vestles juba Elleniga. „Hakkavad varsti tulema,” teatas ta rõõmsalt. „Liis läheb pärast siit otse linna ja meie kahekesi oma Nurmikule tagasi.”
„Ole sa meheks!” tänas Urmas ja tuli külmiku juurest viinapudeliga tagasi. „Näe, panin enne külma. Võtame kumbki ühe pitsi – minu vanaisa mälestuseks. Täna möödub tema sünnist ju 125 aastat.”
„Aga ma pean pärast ju rooli taha istuma,” protesteeris Taivo.
„Jäta jutud! Tagasiteel istub sinna Ellen.”
Noorem muigas ja nad kummutasid isegi kaks pitsi, sest kumbki soovis esivanemate mälestuseks toosti öelda.
Kui Ellen ja Liis Kasesalu tallu jõudsid, olid mõningad eeltööd juba tehtud ja naised asusid pärast ahhetamist otsekohe koristama.
„Võib-olla soovid neid päevikuid siiski üksi sirvida?” usutles Taivo viimast korda.
„Kahekesi tunnen ennast rahulikumana, sest ühes neist kaustikutest võib tõesti mõistatuse võti peituda.”
„Märgid näitavad küll, et aardekütid pole paroolile seni veel jälile saanud – miks nad siis muidu siin kõik segamini pöörasid.”
„Just nimelt. Pealegi on keegi kindlasti taibanud, et osa minu päevikuid on puudu.”
„Jah, piisab ainuüksi sellest, et päevikud ajaliselt ritta panna – tühikud on kohe näha,” tabas ka Taivo asja tuuma.
„Võta sa see siniste kaantega oma kätte. Tolle suureformaadilise jätame viimaseks.”
Ja nad asusid vaikides lehthaaval pakse kladesid uurima. Naabertoas õhkkond nii rahulik ei olnud – Urmas igatahes kuulis, kuidas muna õpetas kana:
„Ema, sa asetasid raamatud valesti riiulisse tagasi. Urmasel on siin kindel süsteem.”
„Enda arvates pole ma siin midagi segi ajanud.”
„Need kaks on küll kõige ülemiselt riiulilt linnuraamatute vahele sattunud.”
„Seekord võib sul isegi õigus olla,” tunnistas Ellen vastumeelselt.
„Kas nad sageli sedasi maid jagavad?” küsis Urmas sosinal Teesalude pereisa käest.
„Eks aeg-ajalt tuleb ikka ette, aga lepivad ruttu ära.”
Ega Taivol nendega alati kerge pole, mõtles Urmas, aga ta näib praeguse eluga ülimalt rahul olevat. Signest on küll kahju, aga tema välismaale pagemine oli sellele suhete sasipuntrale kindlasti parim lahendus.
Niimoodi vaikselt nahistades möödus vist oma pool tundi. Siis märkas Urmas, et Taivo oli end üksisilmi ühte lehekülge põrnitsema unustanud.
„Puhkad silmi?” küsis ta nooremalt.
„Hoopiski mitte,” lausus Taivo imelikult tasase häälega. „Tule vaata, ma vist sattusingi millegi peale … See siin pole sinu käekiri.”
Urmas kargas nii tormakalt jalule, et tool kolinal põrandale paiskus. Hetk hiljem ilmus Elleni murelik nägu ukse vahele.
„Kas juhtus midagi?”
„Kohe näha, et medõde,” itsitas Liis ema selja taga.
„Juhtus küll, ent midagi hoopis põnevamat kui ühe vanamehe terviserike!”
„Tohoh, kas inimese tervis polegi enam tähtis?” tegi Ellen suured silmad.
„Loomulikult on, kuid momendil leidsime midagi märksa olulisemat – tollesama parooli, mida kurjategijad eelmisest suvest alates nii meeleheitlikult jahivad!” kuulutas Urmas pidulikult.
„Oled sa selles siis kindel?” usutles Taivo. „Mina siit peale süütu lause kahjuks küll midagi välja ei loe.”
„Nii see mõeldud oligi. Kadunud Paul oli lahtise mõistuse ja ülikiire mõtlemisega mees. Eks ta tänu sellele kurjategijate jõugu pealikuks kerkiski. Mäletad ju küll, mida kriminaalpolitsei komissar meile mõne kuu eest selle kamba lõpust ja nende pealiku – Pauli – hukkumisest rääkis.”
„Muidugi.”
„Siis mäletad minu jutust ka seda ainsat korda, kui meie vana semu – Paul Kuusk ehk uue nimega Peeter Kullaste – mul koos Signega siin külas käis?”
„Miks ma ei mäleta: oleme seda visiiti hiljem isekeskis arutanud.”
„Emps, lähme tööle tagasi,” muutus Liis kärsituks. „Siin läheb mokalaadaks, eks pärast kuuleme, milles asi. Enne ehk näitaksite seda sõnumit – kui see isegi ka meie ees saladus ei ole.”
„Mis sa nüüd!” pahandas Urmas ja lükkas keskelt