Esimesena kargas Škodast välja teadagi Piret.
„Tere, Urmas! Pakud meile siis jälle tööd ja leiba.”
„Paistab sedasi jah,” vastas Urmas, samal ajal Marko kätt surudes. „Säärane kahtlus igatahes on. Majas saab pilt arvatavasti selgemaks.”
„Sinna pääsemisega peame väheke ootama,” hõikas nüüdsama lühikõne lõpetanud Piret vahele. „Elina jõuab oma kambaga Uuemõisa umbes poole tunni pärast.”
„Kas toosama koloriitne kuju, kes ka eelmisel suvel mul siin ringi müttas?” küsis Kasesalu talu peremees muiates.
„Toosama,” naeris Marko. „Kas ta ehmatas sind siis ära?”
„Esiotsa jah,” pupsus taat kaasa naerda, aga tõsines kohe, sest tähelepanelik neiu oli midagi märganud:
„Kuule, kes sul seal selle pruuni mantli alla lamab?”
„Minu koer.”
„Või sihukesed lood koguni,” süngestus ka Piret. „Surnud?”
„Eluvaim peaks ikka sees olema.”
„Oled sa kindel?”
„Loomaarst elab õnneks naaberkülas. Käis juba siin, vaatas Terri üle. Tegi süsti ja käskis koera pärast tuppa viia.”
„Selge see,” lausus Marko. „Räägi! Vii meid kõige olulisemaga kurssi.”
„Kurb, et me veel sinu tee- ja kohvivarude juurde ei pääse!” kahetses neiu kavala näoga.
„Hiljem pääsed,” muigas Urmas. „Praegu aga lähme kuni kriminalistide saabumiseni üleaedsete juurde. Nad on sündmuse tunnistajad. Peretütar ootab teid – tal on vaja linna sõita. Tema isal aga keel kindlasti juba sügeleb suus.”
„On ta suur jutupaunik?” grimassitas meespolitseinik nägu.
„Harju keskmine.”
„Mille eest sa, Urmas, meid siis karistad?” lõmpsis Marko edasi.
„Siis on mul ehk teie Elinale midagi vastu panna,” suutis Urmas muremõtted korrakski unustada.
„On su naaber siis Elina vääriline?” itsitas Piret.
„Vaevalt küll,” muigas Marko, „aga ole Piretiga ettevaatlik – ta on Elina parim sõbranna.”
„Tõsi ka või?” tegi Urmas suured silmad.
„Tundub sedasi küll,” lausus Piret napilt. Ent ega rohkem poleks nendevahelisi suhteid selgitada saanudki, sest Sääse Einar kiirustas trepile. Naabritaat tahtis ohjad enda kätte haarata, aga Marko pani Sääse papi kohe paika ja nii sai Urve oma jutu enne rahulikult ära rääkida. Urmase jaoks peretütre ja vahepealsest solvumisest üle saanud Einari küsitlus midagi uut juurde ei lisanud, kuid uurijad said need ütlused vähemalt salvestatud.
Kahjuks olid mõlemad vaid lõppvaatuse tunnistajateks. Einar oli veidi varem siiski Terri haukumist ja kiljumist nagu kuulnud, ent see oli ka kõik. Kui ta trepile kiirustas, lebas koer igatahes juba külili maas.
„Kahju, et sa kurjategijate saabumist tähele ei pannud,” ohkas Piret mikrofoni kinni pannes.
„Aga võib-olla pani Helmi midagi tähele?” haaras Sääse Einar õlekõrrest.
„Kes see Helmi teil on?” elavnes Marko.
„Minu naine,” selgitas papi nohisedes. „Ta kukkus sügisel õunu korjates nii sandisti, et jäi voodihaigeks. Nüüd liigub ka ratastooliga ringi, aga tema toa aken on teisele poole.”
„Kuidas saab õunu korjates ennast nii rängalt vigastada?” imestas Piret.
„Tahtis ladvaõunu kätte saada ja redelilt kukkus. Ülekaaluline, nagu ta on,” torises piitspeenike elukaaslane pahuralt.
„Küsida ju ikka võib,” arvas Urmas.
Ja selgus, et sellest oli kasugi, sest Helmi oli just õigel ajal aknast välja vaadanud.
„Silmad olid lugemisest valusaks läinud ja ma vaatasin vahelduseks aknast välja. Kasvõi tihaste pärast – neid toidumajas askeldavaid linnukesi võib ju lõpmatuseni vahtida. Siis ma neid tegelasi nägingi. Pidasid Urmase kuuseheki taga kinni ja tulid autost välja. Üks mees uuris ümbrust, teine helistas kuhugi. Viipas siis pikema selli auto juurde tagasi ja nad sõitsid Kasesalu hoovi.
Minu arvates oli Urmas kodus ja seepärast ma nähtust ei rääkinud. Vanamees mul niikuinii kõva kuulmisega, ja ma olen lõputust karjumisest ammuilma tüdinenud.”
Urmasel vilksatas aga üks mõte peast läbi ja ta küsis:
„Ega sa, Helmi, kogemata kellaaega ei tea?”
„Juhuslikult teangi.” Üle näo valguv lai naeratus muutis vaevatud olekuga vana naise kümme aastat nooremaks. „Mulle meenus, et on vist aeg rohtu võtta ja vaatasin kella. See näitas täpselt pool üksteist.”
„Aitäh, sellest võib abi olla,” tänas Urmas, „sest just siis mulle helistati.”
„Lähme õue, töö ootab,” kiirustas vanemuurija vestlust lõpetama.
Piret tänas pererahvast, suutes vaid patuga pooleks tõsine olla.
„Mille peale sa jälle itsitad?” torises Marko.
„On sel taadil ikka jutujooks,” naeris neiu nüüd juba avalikult.
„Jah, oleks ta vähemalt asjalik, aga vahutab mis hirmus,” nõustus Marko. „Temal juba suud kinni ei pane.” Selle hinnangu peale Urmas turtsatas. „Ja mis sinul, kannatanul, hakkas?”
„Mina hiljuti just sellesama sõnaga tal suu lukku paningi.”
„Ei mõika.”
„Ütlesin, et räägi asjast, ära vahuta! Taat aga laterdas muudkui edasi. Ja siis ma talle käratasin.”
„Mida?” muutus Piret uudishimulikuks.
„„Selle vahuga, mida sa, Einar, praegu suust välja ajad, võiksid minu kartulimaa kinni katta.” Ja kujutage ette, Einar solvus. Keeras nohisedes selja ja tegi minekut.”
Kriminalistid saabusid muidugi täpselt siis, kui nad Urmase jutu peale vaikselt naerda kõkutasid. Halb ajastus, mis muud.
Autost kummipallina välja karanud kriminalistide pealik ei jätnud seda loomulikult ära märkimata:
„No muidugi, meie tormame appi nii et tuli takus, aga nendel siin lõbu laialt,” teatas Elina ilmse mõnuga. Urmas märkas, kuidas kogukas Marko abipaluva pilgu kleenukese Pireti poole saatis.
„Oota veidi,” alustas Piret, ent energiast pakatav Elina pöördus juba Urmase poole:
„Ja mida sina siin muigad?”
Kasesalu talu peremees takseeris keskealist, meeldivalt vormikat ja ütlemata kena naist, ja tal lõppesid äkitselt sõnad otsa.
„No mida sa jõllitad, ega ma kohtutäitur pole!” purskas Elina naerma, ent üllatas Urmast siis kohe uuesti: „Tere siis kah! Kas said oma vaatluspäevikud kätte?”
On sel naisel alles mälu!
„Ei veel,” poetas ta moka otsast.
„Ikka veel kadunud?” imestas Elina ja valis oma järjekordseks ohvriks noore sõbranna:
„Piret, milles asi? Ma ei tunne teid ära.”
„Keeruline juhtum,” selgitas blond kaunitar. „Väga võimalik, et just praegu see stoori siin jätkub.”
„Või siuksed lood koguni!” lausus Elina mõtlikuks muutudes. Kiikas siis hoovis ringi ning küsis: „Kes seal