STHLM CONFIDENTIAL. Lindberg Hanna

kuidagimoodi tagasi pääsema.”

      „Saan aru. Aga kas enamikust tema asjadest pole juba kirjutatud?”

      Strömmeni vee kohal tiirles parv kajakaid. Grand Hotelli juures paistis olevat midagi juhtunud. Fassaadil peegeldusid politsei- ja kiirabiautode vilkurid.

      „Huvitav, mis seal lahti on?”

      „Kindlasti tühiasi,” ütles Dan ja pani käe Solveigi selja taha pingi seljatoele. Üks sõrm riivas tolle õlga.

      Eemalt kostis sireeni huilgamist. Hotelli juurde keeras tuletõrjeauto.

      Solveig viskas sigareti minema.

      „Ma pean nägema, mis juhtus,” lausus ta.

      „Kindlasti läks Mathias Dahlgreni juures lihtsalt fritter põlema.”

      „Ei, tule.”

      Dan Irén tõusis vastutahtsi püsti.

      Nad läksid mööda kruusatatud alleed ja siis üle Strömgatani. Peatusid kulunud metallpiirde ääres teisel pool Strömbrod. Prožektorid valgustasid kaid otse hotelli peaukse ees, täpselt seal, kus randusid Waxholmi laevad. Solveig jälgis rohelises rõivastuses kiirabibrigaadi tegevust. Jalge all kobrutav vesi kohises.

      Õhku kerkis rõsket külma.

      Jennifer judises.

      Tuukril aidati midagi veest välja tõmmata. Kiirabibrigaad veeretas raami kai servale. Solveig nägi, kuidas nad suure kilekoti tõmbluku lahti tegid. Hall kott, arvas ta. Sangad mõlemal pool.

      „See on laip,” ütles ta.

      Dan Irén vaikis.

      Pimedusest ja vahemaast hoolimata tundus laip kummaliselt tuttav. Solveig vahtis vette. Silla alt ujus läbi nokkmüts.

      Roosa nokkmüts.

      Ta oli seda täna õhtul juba näinud.

      Jennifer Leone peas.

      6.

      REEDE, 12. MAI

      ÕHTU

      „Nii palju ma ei maksa.”

      Mees Kalju Saagimi ees oli Daniel Stiernstedt, kes pidas ühte Stockholmi populaarsemat restorani. Ta oli kuulus oma oskuse poolest toorainet hankida, tal oli Guide Michelini tärn ja ta oli üks Kalju truumaid kundesid. Restorani nimi oli Köttet* ja see oli sisustatud nagu tapamaja. Kahhelkividest seinad ja külmletid, kus lihatükid külastajate silme ees konksude otsas rippusid. Rootslased, kes otsustavad sihukeses miljöös söömas käia, on imelikud. Sel päeval, kui Kalju mõnda naist kohtab, viib ta tolle niisugusesse restorani, kus on valged linad ja ilusad lauanõud. Siia küll ei too. Olgu toit nii hea kui tahes.

      Köögis töötas kümmekond kokka. Seal oli palav, higistamaajav ja toiduaurune. Keegi saagis tervet seakülge. Lihamahl voolas mööda jämedat puupakku ja toores liha lõhnas nagu roostetanud raud. Kalju ja Daniel Stiernstedt seisid pisut eemal külmroalaua juures, teiste kuuldekaugusest väljas. Kalju vaatas restoraniomanikku ja siis kahte oma külmakotti. Viiskümmend kilo Tšiili wagyu-veiseliha. Kaubanduskeskuste lettidel oli kilohind tuhat kuussada krooni. Danieli juures maksis üks pihv seitsesada üheksakümmend.

      „Ma võtan kõik kaheteistkümne tuhandega,” ütles restoraniomanik.

      Mõlemad teadsid, et see hind on liiga madal, aga tingimine käis asja juurde.

      „Seitseteist,” ütles Kalju.

      Liha oli värske. Pärines veistelt, kellele tehti iga päev massaaži ja keda peeti erilisel humala-maisi dieedil. Seda peeti maailma kõige mahlasemaks ja maitsvamaks. Delikatessiks.

      „Neliteist,” pakkus Daniel.

      Kalju tegi solvunud näo.

      „Olgu, siis viisteist?”

      Juba parem, mõtles Kalju valvsalt jälgides, kas saaks hinda veel veidi kõrgemaks kruvida.

      „Viisteist ja viis,” lausus Daniel.

      Nad lõid käed.

      „Oleme kokku leppinud,” sõnas Kalju.

      Nagu tavaliselt, kadusid nad personali riietusruumi kõrval olevasse pugerikku, mis oli Danieli kabinet. Restoraniomanik valis seina külge kinnitatud seifi koodi ja keeras ratast. Võttis musta laeka ja keeras selle võtmega lahti. Luges rahapabereid ja käskis Kaljul üle lugeda, pistis need siis paksu pruuni ümbrikusse ja pani paberkotti.

      „Mitte just hingehind hea liha eest,” ütles Daniel Stiernstedt ja irvitas.

      ***

      Kaubik oli pargitud restorani ette Birkagatanile. Kalju istus rooli taha, keeras süütevõtit ja käivitas mootori. Sõitis Tomtebogatani poole ning keeras Sankt Eriksgatani ja Torsgatani ristil ära. Oli kaunis varasuvine õhtu ja päike endiselt kõrgel taevas. Kõnniteedel jalutasid inimesed ja Vasagatani välikohvikud olid rahvast täis. Raadio lubas nädalavahetuseks sooja ilma ja kõmulehtede reklaamid rääkisid „pöörasest Vene palavusest”.*

      Ta mõtles, et tal oli olnud hea päev.

      Võib-olla liigagi hea.

      Hommikul vara oli kaubik olnud eri sorti liha täis. Linn oli ärkamas, puuviljakaupmehed ja lillemüüjad panid Högtorgetil oma lette üles. Hulgimüüja veoauto seisis Slöjdgatani ringteel Högtorgshalleni tagaukse ees. Autojuht oli ilmselt kauemaks jäänud, et tualetis käia või kauba eest kviitungit saada. Kutt oli paariks minutiks ära läinud ja furgooni ukse lukust lahti jätnud. Rohkem polnud vajagi, et Kalju sada kilo liha ümber laadida jõuaks. Kümme alust käis kähku. Ükski mööduja ei märganud midagi. Vastupidavates tööriietes ja kapuuts peas nägi Kalju ise välja nagu autojuht. Numbrimärk oli ühelt teiselt samasuguselt mustalt Toyota kaubikult varastatud ja külgedele oli ta seekord kleepinud kile kirjaga Karlssoni Kvaliteetliha. Ametile kohaselt, tagasihoidlikult.