Originaal:
Hanna E Lindberg
STHLM CONFIDENTIAL
Orda AB
Kaas: Tiina Sildre
Toimetanud Õie Ristioja
© Hanna Lindberg 2014 by Agreement with Grand Agency
© Tõlge eesti keelde. Mari Jesmin ja OÜ Eesti Raamat, 2017
ISBN 978-9949-596-31-7
ISBN 978-9949-596-32-4 (epub)
www.eestiraamat.ee
www.facebook.com/Eesti-Raamat
Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Tema pildid olid ausad. Rinnad ja tagumik. Iharad pilgud. Tihti ei olnud nendel rohkem alastust kui tavalistel moereklaamidel. Nende müüginipp oli seks, aga erinevalt rõivatööstusest ei teinud tema sellest mingit saladust. Harilikult mõtles ta, et sellega on sama lugu nagu kuse ja sitaga. Lähed kangialusesse ega märka midagi. Kusi on seal, salakaval ja nähtamatu, sa ei saa sellest enne aimu, kui kirbe lehk ninasse lööb. Sitt on alati sitt. See on nähtav, annab endast teada ja on aus. Tema pildid olid sitt.
1.
NELJAPÄEV, 11. MAI
HOMMIK
Katastroofist oli möödas üheksakümmend kaks päeva, kümme tundi ja viis minutit. Telefon oli vait. Kesklinna politseijaoskonnas töötav allikas, kes tavaliselt kuulsuste juurde tehtavatest narkoreididest vihjeid andis, oli helistamast lakanud. Restoranipidajad, kes teadsid, kus Stockholmi saabunud maailmanimega superstaarid pidutsevad, ei vastanud enam sõnumitele. Isegi suhtekorraldajad ei andnud endast elumärki.
Pärast seda, mis kevadel juhtus, oli ta tühi koht.
Keegi ei tahtnud ennast Solveig Bergiga siduda.
Ta võttis öökapilt sülearvuti, tõstis ekraani üles ja sisenes Sthlm Confidentiali, blogisse, mida ta oli vihaga samal päeval pidama hakanud, kui hundipassi sai. Tal olid suured plaanid: blogi pidi sisaldama kõike alates meelelahutusvaldkonna uudistest kuni uurimise ja avalikustamiseni. Midagi, millest kõik räägivad. Tema tagasitee.
Magamistoa uks oli lahti. Ta vaatas oma kahetoalist korterit, mis asus Högdalenis Skebokvarnsvägenil neljakümnendatel aastatel ehitatud majas. Et vähem läbi kostaks, katsid seinu vaibad. Idamaise mustri ja kaamelitega, mille tema parim, ja nüüdseks ainus, sõber Fatima Niemi oli Marokost ostnud. Tema pilk jäi pidama trompetile, mille isa oli talle andnud. Micke Berg oli taksojuht, ent elas oma džässiansamblile.
Eelmise öö kohvitass oli ikka öökapil, lagritsaiirise kokkukägardatud pabereid täis. Ta oli liiga kaua üleval olnud.
Jälle.
Väsimus hakkas pähe pesa tegema. Kui tema allikad õhku haihtusid, tuli tal teisi teid otsida. Näiteks teha midagi niisugust, mida sotsiaalmeedias jagatakse.
Hilisõhtul tegi ta kaks postitust.
23.57:11 ülivallatud kiisud, keda sa lihtsalt pead nägema
00.45:35 Per Mobergi 19 kõige jubedamat hetke teleekraanil
Lihtsad nipid, mis pidanuks toimima.
Ta oli tolatempe tegevate kasside pildid üles otsinud ja jutumullidesse pannud. Tema eelmise töökoha uudistetoimetaja nimetas neid naerukassideks ja arvas, et loomad tegelevad netis peaaegu et pornoga. Ameerikas on isegi saidid, mille kogu edu rajaneb sihukestel kassidel.
Kuus klikki.
Ei ühtegi jagamist Facebookis.
Solveig vajutas arvuti kinni.
Ole kannatlik, manitses ta iseennast. Sisu on hea. Okei, võib-olla on suunitlus võrreldes esialgu kavandatuga natuke muutunud ja suurtest ajakirjanduslikest uurimustest ei saanud just asja, aga kõigepealt peab ta inimesed oma blogi juurde tooma. Küll siis laabub ka muu.
Läbi põranda kostis summutatud äginat.
Kas kell on nii palju?
Solveig arvas kuulvat, kuidas alumisel korrusel suriseb tätoveerija nõel ja pihustab kellegi naha sisse värvi. Ta peaks üles tõusma. Kohvimasina sisse lülitama ja paar postitust kirjutama. Planeerima suuremaid töid, neid, mis tulevad.
Kuid ta pikutas edasi.
Kuulis tilkumist.
Kas õues sajab vihma?
Kõigest kolm kuud tagasi oli ta olnud tõusuteel olev paljutõotav kahekümne viie aastane reporter. Tema töökohaks oli Newsfeed24 ja tema seal veedetud kahe aasta jooksul kasvas see üheks suuremaks veebiväljaandeks. Edu pandiks olid vaatenurgad ja esitusviis. Uudiseid tehti tunde ja huumorimeelega. Sageli loenditena. Nii, et see lugejaid puudutaks, neid jahmataks, kaasa haaraks ja paneks neid artikleid edasi levitama. Solveig sai iga nädal tuhandeid lugejakirju, netifoorumis Flashback oli tema kohta isegi teema. Kas kellelgi on Solveig Bergi kohta kõlakaid? Et teda loetakse, jah, nähakse, kõik see oli talle meeldinud, ent kõige rohkem tundis ta puudust toimetuses valitsenud üksmeelest. Sellest, kuidas reporterid ja toimetajad kokku hoidsid. Naersid koos lugude üle, mis rääkisid Ameerika titevarbapidude pilatortidest ja salapärastesse karstilehtritesse vajunud pargitud autodest. Kuidas nad üksteist õlale patsutasid, kui olid midagi avalikkuse ette toonud. Maksudest kõrvale hiiliv tuntud blogija, kes Tai-reisid tuludest maha arvas; parlamendisaadikud, kes kirjutasid rassistlikesse netifoorumitesse, ja kõrged majandustegelased, kes käisid pornoklubides. Nad toetasid üksteist, kui kommentaarid liiga isiklikuks muutusid. Solveig mõtles legendaarsetele õlleõhtutele Södermalmil asuvas pubis Kvarnen. Järelpidudele.
Ta ohkas.
Üks õnnetu eksimus ja kõik oli otsas. Nüüd oli ta tagasi Vasagatanil Howdy Burgeris, ketirestoranis, kus müüdi kalleid hamburgereid. Päeval serveeris ta toitu ja pudeliõlut, et üüri maksta. Öösiti jahmerdas oma blogiga.
Tilkumine jätkus.
Ta võttis põrandalt raamatu. Ole see, kes sa oled, ja muuda maailma (kas on aeg?). Üks kunde oli selle restorani unustanud. Osake eneseabiraamatute tulvast. See lubas lihtsaid vahendeid, mis peaksid elule hoopis uue suuna andma. See lubas tervist ja rikkust. See ei andnud ühtegi vastust, ent esitas hulga küsimusi. Vaevalt tema ellu rohkem küsimärke mahub, see asi oli kindel. Aga ta ei lugenud raamatut sellepärast. Solveigile pakkus huvi mees, kes selle maha jättis.
Ta ei jõudnud kaugemale kui paar rida.
Miks siin rõske pesuköögi järele haiseb?
Lina oli madratsi alt lahti pääsenud ja tema jala ümber keerdunud. Solveig vabastas jala, viskas teki pealt ära ja tõusis üles.
Esikus kostis tilkumine valjemini.
Ta jäi köögilävele seisma.
Kraanikauss ajas üle, vesi voolas köögikapile ja pliidile ning valgus kapi alla. Terve põrand oli vett täis.
Ta oli kraani lahti unustanud.
Solveig keeras vee kähku kinni. Vandus ja viskas põrandale kõik käterätid, mida leidis. Võttis mobiiltelefoni, pidi juba isale helistama, ent mõtles ümber.
Fatima Niemi vastas pärast neljandat signaali.
„Täna õhtul peame välja minema,” lausus Solveig.
2.
NELJAPÄEV, 11. MAI
PÄRASTLÕUNA
Lennie Lee oli harva närvis ja ei olnud kindlasti harjunud ootama. Tuntud fotograafi ja isikliku ajakirja Glam Magazine vastutava väljaandjana oli ta jõudnud sellesse punkti, kus enamik asju käis tema tingimustel. Praegu istus ta üksinda kesklinnas Moodgallerianis asuvas tapaserestoranis Boqueria, peaaegu tühi õlleklaas ees.
Miks ta ei tule?
Lennie