„Oi, madu. Mis tunne oli?”
Solveig pidi just klaasi suu juurde tõstma, kui Jennifer Leone kummardus, tal käest kinni võttis ja sõrmed lahti painutas.
„Lase lahti.”
„Ei tea miks?”
„Näe, niimoodi hoitakse.” Jennifer võttis pokaalijala pöidla ja nimetissõrme vahele ning ajas kolm vaba sõrme harali. Tema pikad küüned olid leopardimustriliseks lakitud.
„Jaa, see on tõesti oluline,” lausus Elina Olsson sarkastiliselt.
„Ja siis võib niimoodi teha.” Jennifer keerutas enda ees olevat šampanjaklaasi.
„Ära nüüd üle ka pinguta,” lausus Elina.
Solveig võttis klaasi teistmoodi kätte.
„Kas tunned?” küsis Jennifer.
Solveig ei olnud kindel, mida ta silmas peab. Šampanja maitses hästi, hoia kuidas tahad. Süsihappegaasi mullid olid nagu pärlid keele peal.
„Kuule, ajakirjanik,” sõnas Lennie. „Mis su nimi nüüd oligi?”
„Solveig Berg.”
Lennie uuris teda pikalt, otsekui mõõdaks pilguga.
Sa peaksid ennast pildistada laskma. Kui sa tahad minu maagiast päriselt aru saada, siis on mul sulle pärast nädalavahetust tegelikult üks töö pakkuda.”
„Mis töö?”
„Me paneme su kaamera ette. Nagu modelli.”
Lennie muigas kõveralt.
„Kui sa julged.”
Valjuhäälditest voogas Lady Gaga Bad Romance. Jennifer Leone tõi kuuldavale õnneliku kiljatuse ja hakkas kaasa laulma. Kui refrään kätte jõudis, tõusis ta püsti. Painutas ülakeha ette, nii et juuksed lendlesid laias kaares. Marika Glans nihkus oma peikale ligemale. Jennifer hööritas puusi, pani käed kuklale ja libistas neid aeglaselt üle rangluude. Ta vaatas kogu aeg Lennie Leele otsa.
Lennie suudles Marikat põsele, kuid Solveig märkas tema ilmes muudatust. Mehe pilk vilas.
Jennifer Leone võttis randmelt Michael Korsi roosa käekella ja kõigutas seda Lennie nina ees.
Marika sosistas talle midagi kõrva.
Lennie tõusis järsult püsti.
Ta lahkus laua juurest ja kadus rahvasumma.
„Pea nüüd hoogu,” ütles Carlos ja vaatas vihaselt Jenniferile otsa, kes taas istet võttis. Siis tõusis toimetaja ja lahkus samuti lauast.
„Kui hästi sa tantsid,” sõnas Solveig.
Siis käis sutsakas.
Miski torkas talle selga, otse puusa kohale.
Ta haaras küljest kinni. Vaatas oma kätt. Sõrmeotsad olid punased. Veri. Valu kiirgas, kuid alkohol tuimastas. Oleks ta kaine olnud, oleks ta karjunud.
Elina Olsson muigas pinevalt.
„Mida sa teed?” küsis Solveig.
Elina silmad ahenesid ja ta kallutas pea pisut küljele. Kokteilitikk kukkus põrandale. Terav ja roosa, flamingo otsas. Keskelt pooleks murtud.
„Hoia eemale.”
***
Kungsträdgårdeni poolse paviljoni plastaken oli taas uduseks tõmbunud. Kehas möllav šampanja ja viin panid Solveigil pea ringi käima. Kerge liikumine. Jennifer Leone tuli lähemale.
„Hingehäda...” ütles Jennifer.
Solveig vaatas talle otsa, ei olnud kindel, mida teine silmas peab.
„Meie ei tea sellest midagi.”
Jennifer naeris. Ta pigistas peos oma kaelaehet, suurt roheliste kividega tilgakujulist amuletti. Keeras seda nii, et tilk avanes ja selle tipust sai pisike lusikas. Lusikas oli valge pulber, ta tõstis selle nina juurde.
Ja tõmbas sisse.
Täiesti avalikult.
„Mitte midagi, mitte midagi...” laulis Jennifer. Ta tõmbas paar korda ninaga. Ja naeratas fantastiliselt säravat kokaiininaeratust.
„Hingehädast?” küsis Solveig.
Jennifer Leone tantsis aeglaste hõljuvate liigutustega.
„Mitte midagi hingehädast. Me ei tea...”
„Mitte midagi. Mitte midagi. Mitte midagi.”
Kelner tegi endale läbi rahvasumma teed, ümmargune kandik pea koha. Peatus nende juures. Kaks punast daiquiri’t. Martiiniklaasid. Kaunistatud maasikate ja sidrunmelissi lehtedega.
„Tollelt härralt seal.”
Saali teises otsas kergitas üks hõbedaste juustega mees tagasihoidlikult oma klaasi, et hetke pärast kaduda. Rummikokteil – millest vähemalt üks oli Solveigi jaoks liiast – oli magus ja kange. Ja väga hea.
„Terekest, tüdrukud!” hüüdis umbes kahekümneaastane tüüp.
„Tere, Hockey,” ütles Jennifer.
Tüüp filmis neid mobiiltelefoniga. Tema silmad olid heledad, peaaegu violetsed nagu lapikoeral. Jennifer vaatas kella, see hakkas kaks saama.
„Kus Lennie on?” küsis ta.
Kutt naeratas Solveigile.
„Hockey, ma olen Lennie Lee fotoassistent,” ütles ta.
Jennifer müksas teda.
„Kobi eest ära.”
Algul tundus, nagu kavatseks kutt vastu müksata. Muigas hoopis ja tantsis mingit robotlikku tantsu, tegi kätega elektrilisi võnkumisi.
„Oota siin,” ütles Jennifer Solveigile ja kadus.
„Sina oled siis Lennie...”
Solveig vakatas. Keeras ringi, ei näinud ka Hockeyt. Ainult ümberringi tõuklevaid ja tunglevaid kehasid. Väsimus tuletas ennast järsku meelde. Jalad valutasid, selg tundus kange. Kuid Solveig ei tahtnud koju minna.
Ta võttis mobiiltelefoni ja läks Facebooki.
Saatis kõigile äsjakohatutele sõbrakutse ja Lily Hallqvist võttis selle kohe vastu. Seejärel läks Solveig Glam Magazine’i leheküljele. Kaanepilt oli tehtud mingil peol. Glam grooming awards. Konfette sadas lavale, kus seisis paksude valgete prilliraamidega trendiguru Ola Nygårds ja paistis ennast auhindu jagades ebamugavalt tundvat. Tema ümber olid miniseelikutes tüdrukud ja põrandal... äärmiselt hõre publik. Kogu Facebooki leheküljel oli midagi mahajäetut. Otsekui oleks aeg sellest saadik paigal seisnud, kui Solveig ja Fatima põhikooli viimases astmes käisid ja kolasid niisugustel saitidel nagu Lunarstorm ja Hamsterpaj. Postitustel ei olnud ei kommentaare ega jagamisi. Ajakirja kaant ümbritsesid peopildid ja ilmselgelt ühe ning sama ettevõtte reklaampostitused. Pilt toimetuses seisvast proteiinijäätist sisaldavast külmikust. Söö jäätist ja vabane rasvast. Glam Magazine+Vital Man. Solveig tegi paar kuvatõmmist.
Ta vaatas ringi.
Nende endine laud oli tühi. Võib-olla peaks minema ja Seven Elevenis midagi sööma ning mõned märkmed tegema, kuni kõik veel värskelt meeles on, ja siis...
Tema mõttelõnga katkestas madal hääl.
„Tere õhtust.”
Mees Solveigi ees õõtsutas ülakeha muusika taktis edasi-tagasi. Lokid justkui tantsisid tema pea ümber.
Solveig seisis nagu soolasammas.
Dan