Jakob Adler irvitas nii, et ülemiste purihammaste plommid paistsid.
„Miljonit.”
Lennie neelatas. Viis miljonit. Seda oli rohkem kui tema ajakirja kõigi aastate jooksul teenitud kasum. Vähemasti see, mida ta oli maksuametile deklareerinud. Tema plaanid olid nutikad ning ta ajas võimalikult palju asju mustalt: üritustekorraldajad, kõrtsiturneed ja isegi osa reklaamitööd. Ent ikkagi. See kõlas liiga hästi, et tõsi olla.
Jakob Adler tasandas häält.
„Aga kõik peab klappima. Juuksekarva pealt. Mitte miski ei tohi olla vähem kui perfektne. Tagantjärele räägib rahvas sellest peost veel aastaid.”
„Tehtud.”
Adleri mobiil helises.
„Ma pean vastu võtma.” Ta tõusis ja läks eemale.
Lennie jäi istuma ja laskis kõigel kohale jõuda. Unelmate ülesanne. Mõte pani pea ringi käima.
Ta organiseerib peo. „Pidu” on vast vale sõna. Küsimus on etenduses, mis peab kinnitama, et Jakob Adler on ärimees, looma pildi edukast restoraniäri ettevõtjast ja investorist.
Lennie tõstis omaenda peegelpildi poole klaasi.
Samal hetkel haistis ta magusat parfüümi.
„Tere,” ütles vägagi tuttav hääl.
Ei, mõtles Lennie. Mitte praegu.
„Jennifer,” ütles Lennie ja tõusis püsti.
Nad andsid teineteisele põsemusi.
„Miks sa mu sõnumitele ei vasta?” küsis Jennifer Leone. Tema hääl tundus peenike. Ta oli ligitõmbavalt kaunis, seda tõika ei muutnud isegi viimastest täitesüstidest põsesarnadele jäänud sinikad ega väljailmumiseks halvasti valitud hetk.
„Kuule, kallikene, mul on natuke tegemist.”
„Kellega?”
„Ühe tuttava ärimehega.”
Jennifer istus diivanile. Lennie tundis, kuidas temas kohub viha. Tee minekut, mõtles ta. Kao ära. Hirm, et Jennifer võib stseeni teha, ajas teda närvi. Miski ei tohtinud praegust asja ohtu seada.
„Ma tahan valmis lehekülgi näha,” ütles Jennifer.
Tavaliselt kohtusid nad Täbys Jenniferi ühetoalises korteris, toimetuses, hotellitubades. Nii oli alati olnud. Kuni eelmise nädala ühe õhtuni. Marika Glans oli filmi esilinastusel. Pärast mõnda drinki Miss Voonis tundus mõeldamatu taksosse ronida ja Täbysse sõita, kui Linnégatan oli palju ligemal.
See oli sulaselge viga.
Jennifer nägi Lennie ja Marika magamistoas rippuvat Bert Sterni pilti, õhulise kangaga Marilyn Monroe sugestiivne portree hakkas talle meeldima ning ta nõudis, et saaks samamoodi poseerida. Nüüd ajas ta jonni. Ütles ikka ja jälle, et tahab pilte näha. Nendele, mis talle meeldisid, tegi punase huulepulgaga risti, täpselt nagu Monroegi. Tegelikult üsna armas.
„Helista Hockeyle,” ütles ta lühidalt. Fotoassistent töötas ööpäev läbi ja oleks võinud Jenniferi aidata, kui too poleks kasutanud pilte lihtsalt ettekäändena, et Lenniet kätte saada.
„Ei,” vastas Jennifer. Tema hääl muutus peenemaks.
„Leheküljed on toimetuses, helista Hockeyle või jäta järele.”
„Kuidas sa võid niimoodi teha?”
Hääl värises.
Jennifer Leone hakkas nutma.
Lennie hingas sügavalt. Tegi südame kõvaks. Jennifer pani kindlasti tähele, et ta on pinges. Lennie arvates nautis tüdruk olukorda. Ta tõstis jalad diivanile, sääred otse Jakob Adleri pintsaku peale.
„Võta ennast kokku,” ütles Lennie.
Jennifer peitis näo teatraalselt kätesse. Mõni laud eemal istuv seltskond vaatas nende poole.
„Jäta järele!”
Jennifer nuttis üha valjemini.
„Palun, räägime hiljem,” lausus Lennie.
„Kas sa tuled täna õhtul?” küsis Jennifer.
„Võib-olla.”
Jennifer tõstis häält.
„Mis võib-olla?”
„Ole vait,” sisistas Lennie.
„Ma ei suuda enam.”
„Okei, ma tulen täna õhtul, ükskõik mida, peaasi, et sa praegu siit minekut teed,” vastas Lennie.
„Õhtul näeme?”
„Jaa, jaa, ausõna. Mine nüüd.”
Jennifer Leone rebis Jakob Adleri salvrätiku küljest tüki ja tupsutas silmaaluseid. Tõstis viimaks ometi jalad põrandale ja kadus oma ülikõrgetel kontsadel välisukse poole.
Lennie kummardus üle laua ja silus Jakob Adleri pintsaku siledaks. Ta vajus toolile, rüüpas suure sõõmu õlut ja hingas välja.
Kõva mats ja õlast raputamine.
Jakob Adler oli tagasi.
„No nii, oma daamidele sa mind ei tutvusta,” sõnas ta. „Kas ma pole küllalt peen?” Tema naer oli oktavi võrra kõrgem, kui oleks pidanud.
Lennie naeris kaasa.
„Kuhu me jäimegi? Jah, ma arvestan umbes saja viiekümne külalisega. Kõige lähedasematega,” ütles Jakob.
„Muidugi, anna mulle ainult nimed ja aadressid, siis organiseerin ma peened kutsed.”
„Kutsetega tegelen ma ise.”
„Kuidas tahad.”
„Sinu ülesanne on meelelahutus. Ma tahan, et mu meel saaks vägevasti lahutatud.”
Toodi piimapõrsas. Rustikaalne seakülg puidust alusel. Friikartulid ja kaste korviga kõrval. Jakob Adler tõstis toosti. Jutt veeres muudele asjadele. Suutäite vahel uhkustas ta oma uue mootorpaadiga. Kuuskümmend üheksa jalga pikk Ameerika luksusjaht. Väärt 15 miljonit. Lennie pingutas, et kuulata, ent tema mõtted kiskusid mujale. Jennifer Leone poole.
„Annab silmad ette enamikule, mis vee peal liigub,” lausus Jakob Adler.
„Mitu hobujõ...”
„Lennie, kurat võtaks, räägi nüüd. Kuidas sul Marikaga läheb?”
3.
NELJAPÄEV, 11. MAI
HILJA
Kell lähenes keskööle. Lauad oli täis kokteile ja viinapudeleid. Café Operas mürtsus vali bass ning tantsupõranda kohal sähvisid punased ja rohelised välgud. Solveig istus baaris ja tõstis oma kolmanda mojitoklaasi Fatima Niemi poole, kes ikka veel esimest klaasitäit valget veini limpsis.
„Ausalt öeldes peaksin vist oma blogi sinnapaika jätma ja midagi muud tegema,” sõnas Solveig.
Tema nägu õhetas ja keha oli pehme. Jookide mõjul oli ta meeldivalt lõdvestunud.
„Kõik saab korda,” ütles Fatima.
„Haiglaõeks hakkama või midagi sihukest.”
Sõbranna heitis talle skeptilise pilgu.
„Sa oleksid nädala aja pärast tüdinud.”
„Pärast seda, mis juhtus, ei saa ma enam kunagi mõnes toimetuses tööd.”
„Kas sa ei võiks siis algul vabakutseline olla?”
Solveig puhkes naerma.
„Sel