Valik. Samantha King

aga ometi klammerdun ma selle külge. Aidan võib üritada mind oma elust kustutada, aga ma olen ikkagi alles. Ma olen ikkagi tema ema. Seda ei saa keegi minult ära võtta.

      Või saab?

      Kiikan kartlikult koridori, välisukse poole, ja pööran siis välismaailma pelutavale tundmatusele selja ning vaatan, kuidas Dom oma portfelli lukustab ja diivanilauale asetab. Ta vaatab Aidanile otsa, suu kõrvuni ja kitsaste huulte nurkades kummagi põsesarna all kortsud, mida ma ei mäleta, et oleksin varem näinud. Mõtlen taas, kas ta on kaalus alla võtnud; püüan täpsemalt aimu saada, mis on muutunud. Domi juuksed on sama paksud ja püstised nagu ikka, kenasti pügatud ja endiselt tumepruunid. Pealtnäha pole ta vananenud, ta lihtsalt näeb välja... teistsugune.

      „Tead mis. Lähme õige Kingstoni ja ma ostan sulle nood putsad,” ütleb Dom ning laksab endale vastu põlvi, enne kui tõuseb ja käed Aidani õlgadele toetab.

      „Need maksavad üle saja naela. Emps ütleb, et disaineriputsad on ekstravakantsus,” sõnab Aidan kohusetundlikult, aga ta jalad pole enam ristatud ja üks neist hakkab elevusest vastu põrandat kopsima.

      „Ekstravagantsus. Ja ei ole. Minu pojale ainult parimat. Nii et ära muretse, sa räägid nagu su ema.” Dom muigab ja tõmbab Aidani rohmakalt enda vastu.

      Minus liigatab mingi mälestus, aga ma ei suuda seda tabada. Selle asemel mõtlen ma ootamatu ärritusega: jajah, räägi aga minust nii, nagu poleks ma üldse siin.

      „Emps muretseb palju.”

      „Selleks emad ongi, poeg. Aga meie oskame sellegipoolest lõbutseda, eks ole?”

      Korraga naeratab Aidan laialt, päike tungib pilvedest läbi ja ma tahan suudelda tema kurba palet, sest talle meenus hetkeks, kuidas teha õnnelikku nägu. Tahan teda kallistada ja öelda talle, et tal on õigus, ma muretsen liiga palju, aga ainult sellepärast, et ma hoolin – sellepärast, et ma ei taha, et asjad hullemaks, palju hullemaks läheksid...

      Mõtisklen, mida see tähendab: veel üks kättesaamatuks jääv mälestus. Ühtäkki on mul tunne, et ma ei taha, et asjad oleksid jälle päris nii nagu vanasti – aga kuidas need siis vanasti olid?

      Vaatan elutoas ringi, otsin märke, mis aitaksid mul lahti mõtestada selle mõistatusliku vahe, mis lahutab elu enne ja elu pärast Annabeli. Näen pruuni nahkdiivanit, mis on vasakul pool pisut madalamaks vajunud kui paremal, sest seal tõmbusid Annabel ja Aidan alati koos kerra, et saaksid üheskoos vahtida sama raamatut või koomiksikogu, käed sünkroonses rütmis ühisesse maiustusekaussi laskumas. Näen pianiinot ja kaunistustega pähklipuust kappkella, mille Dom ühelt antiigilaadalt ostis, mõlemad meie 1930ndate kahepereelamus nii kohatult suurejoonelised.

      Mina kasvasin üles avaras Edward VII aegses eramajas, mis oli täis ranget antiikmööblit, ning oleksin eelistanud kodusemat, lihtsamat ilmet, aga Dom üritas kogu aeg teha meie kodust pisut vähendatud versiooni väärikast Inglise kodust. Mõtlen, kuidas me ei suutnud iialgi kompromissi leida, ning majast on saanud eri stiilide kompott. Ja kui mu pilk igal tuttaval esemel viivleb, pöörduvad mu mõtted taas sissepoole ning mulle meenub päev, kui me sisse kolisime – meie esimene õhtu härra ja proua Castle’ina.

      VIIES PEATÜKK

      Mulle meenub, kuidas Dom mind üle läve kandes veiderdas, tegi näo, nagu ta komistaks mu raskuse all.

      „Pane mind maha!” itsitasin ma.

      „Hästi, kui sa just nõuad. Te hakkate tüsedamaks muutuma, proua Castle.” Tema muie oli nakkav; mul ei saanud selle nägemisest iialgi küll.