„Vali üks, sa lits.”
Nüüd on ainult pimedus.
ESIMENE PEATÜKK
Kolm kuud hiljem
Mu poja juuksed vajavad lõikamist. Need ripuvad talle silmadele ja ta piilub nende varjust nagu närvis näitleja, kes kardinapilust publiku poole kiikab, enne kui söandab lavale astuda. Ainult et see, kelle eest ta end varjab, olen mina. Ta pöörab pea ära, kui tuppa astun, ja keerab oma kõhetu keha minust eemale, kui teda kallistama lähen. Mu sõrmeotstes suriseb igatsus selle peaaegu ununenud tunde järele, kui puudutan Aidani piimjalt pehmeid põski, ning ma põimin käed enda ümber, et leevendada valu, mida tekitab see rõhuv tühjus, kui sul pole last, keda emmata.
Kandsin kaksikuid enda sees kolmkümmend kuus nädalat, meie südamelöögid nagu kolmikkaja, algul mu sees ja siis mu rinna vastas, kui neid tillukesi olendeid nii füüsiliselt kui ka emotsionaalselt toitsin, nahk naha vastas. Meid sidus vastastikuse vajaduse ja armastuse sõlm, me olime just nagu üks ning nende esimese kümne eluaasta jooksul see sõlm üksnes tugevnes. Nüüd on see katki kistud ja mu ilus tütar on läinud.
Igatsus Annabeli järele hoiab teda kuidagiviisi elus ja ma klammerdun meeleheitlikult selle külge. Ma hülgasin oma tütre tol kohutaval hetkel, sestpeale ei kavatse ma teda viivukski minema lasta. Aga kaotusvalu on halvav – minu jaoks, mu abikaasa Domi jaoks ja mu poja jaoks, kes ei tea, mismoodi selles maailmas ilma oma kaksikõeta olemas olla.
Diivaninurka pugenud, pilk ainiti käes oleval Nintendo DS-il, näeb Aidan välja nii, nagu tahaks ta oma ümbrusse kaduda. Panen tähele, et ta kannab jälle samu teksaseid ja sama särki, mis said talle kümnenda sünnipäeva peo jaoks ostetud, ning ma imestan, kuidas ta suudab – kuidas juba ainult nende riiete kangas ta nahka valusate mälestustega ei kriibi. Aga võib-olla asi just selles ongi: kanna samu riideid, tuleta emale meelde, mida ta tegi. See mõjub ja ma tean, et olen selle ära teeninud, aga ometi tundub see... ootamatu.
Ma ei oskagi öelda, mida ma ootasin, ainult mitte seda... seda sõnatu süüdistuse tühjust. Aidan pole kunagi olnud õel poiss, ta on hell ja hooliv. Mäletan, kuidas ma teda tundide kaupa süles hoidsin, kui meie kass Disco auto alla jäi, silitasin ta pead, kui tema kolmeaastase keha mu käte all värises, sellal kui Annabel uudishimulikult venna kätt patsutas ja mulle ebakindlalt otsa vaatas, silmis küsimused, mida ta ei osanud esitada. Lõpuks Aidani pisarad raugesid, ta kallistas õde ja Annabel naeratas taas.
Aidan oli ainus, kes suutis Annabeli naeratama panna, kui tüdrukut ei valitud pärast tantsuproovi peaosasse või kui ta pidi nohu tõttu ujumisvõistluselt kõrvale jääma. Aidan jumaldas oma õde samapalju, kui nüüd mind ilmselgelt vihkab. Ei, vihkamine on liiga jõuline, liiga aktiivne. Mind lihtsalt pole tema jaoks enam olemas ja tema isegi on vaevu olemas. Ta oli alati Annabeli vari, aga nüüd on ta iseenda vari, triivib ilma kaksikõeta, kes emaüsas tema vastu liibus, titena tema külge haakus ja teda oma ülejäänud liiga lühikese elu jooksul väga hoidis.
Mu kallid, erakordsed kaksikud.
Nad olid alati lahutamatud ja Aidanit vaadates näen ma iga kord Annabeli nägu. Ma tahaksin – ma igatsen – oma pojaga rääkida, aga sõnu ei tule ja ma tean, et ta ei vastaks nagunii. Aidan, kallikene, mul on nii kahju. See vabandus – nii ebapiisav – täidab mu mõtted ja võngub läbi kõigi närvilõpmete. See tundub olevat ainus asi, mida viimasel ajal ütlen, ja sedagi lausun ma ainult mõttes – sõnad ei tule mul kunagi päriselt üle huulte.
Mul pole vaja, et mõni arst ütleks, et mu hääle röövis traumajärgne šokk. Valikuline tummus – see termin kandub minuni ülikooliaegsetest, oi kui paljude aastate tagustest psühholoogialoengutest. Tean, et see seletab mu vaikimist, ning ma mõistan, et trauma tekitas ärevushäire, mis surub alla mu mälu – ja peale selle ka söögiisu, füüsilised tajumused ja energiavarud...
Ma tean seda kõike, aga olen võimetu midagi muutma. Tunnen iga päev, nagu kõnniksin läbi pilvede: kõik on hägune, välja surnud. Kõik peale mu emotsioonide – need pole kunagi nii piinavad tundunud. Püüan neid mõttes valgele tahvlile kirja panna – ükskõik mida, et reaalsustaju säilitada, jätkuvalt natukenegi iseennast tunnetada. Mul on tunne, nagu oleksin ma juba poolenisti haihtunud.
See tahvel. See on nüüd mu mõtetes enamikul päevadel, koos kõiksuguste märkmete, jooniste ja kommentaaridega selle läikival pinnal. Mu isiklik vihik. Mu silmad tunduvad olevat pinges, lühinägelikud, aga ma suudan vaevata kujutleda oma vana ülikooli tahvlit koos selle ees poseeriva nägusa läbikukkunud näitlejast lektoriks hakanud Seamus Jacksoniga. Seda oli ilmselt ka oodata, olin mõlema vahtimisele hea hulga tunde kulutanud.
Seamus Jackson. Ta pole mulle aastaid meelde tulnud, aga nüüd on tema meloodilisest šotipärasest kõnest saanud hääl mu peas. Tänases kujuteldavas loengus on mu mälu kaevanud välja kujutluspildi sellest, kuidas Seamus-öelge-mulle-Shay-noored on võtnud sisse oma tavapärase harkjalgse hoiaku ja visandab teatraalselt ränga trauma järgset aju – laiali paisatud neurotransmitterid, kogu see värk. Käed puusadel, vormib Shay kuivast selgitusest dramaatilise loo, kuidas ülestimuleeritud mandeltuum võib trauma järel „jääda pidama võitle-või-põgene režiimile, noored, röövides seejuures inimeselt igasuguse kõnevõime”. Dramaatiline paus ning seejärel ta jätkab: „Ülemäärane ärevus või trauma võivad mandeltuuma ohutunnetust kõrgendada lausa sellise määrani, et see tekitab just nagu lühise, alalise ohutunde, mis, kui otse välja öelda, sunnib kannatanu lukku minema!”
Jah, ma mõistan oma vaikimist, aga ma vihkan seda. Vihkan asjaolu, et suudan meenutada loenguid, milles osalesin, kui olin vaevu teismeeast väljas, aga ei mäleta, mis juhtus mu enda tagaaias kaksikute kümnendal sünnipäeval, sel päeval, kui meie kõigi elu jäädavalt ja igaveseks muutus. Mäletan Shay läbitungivaid siniseid silmi, aga ometi valitseb mu tütre mõrva täpsete asjaolude kohal – tema kalli elu viimaste hetkede kohal – täielik tühjus. Selline on juba inimmõistuse paradoks, ja ometi arvavad inimesed alati, et keerulised on just südameasjad.
Ma polnud üldse adunud, et Shayle nii palju tähelepanu pöörasin. Meie vahel oli ainult üks ühine keelatud nädal (tudengiga käimine on lektori jaoks enesehävitusnupp), aga ometi mäletan ma iga sõna, mille ta mulle õpetas. Aga ma mäletan neid alles nüüd, oma elu madalpunktis. Olen kaotanud oma kalli tütre – veel hullem, mina ise loobusin temast – ja see on minu jaoks mõistetamatu.
Vali üks, sa lits.
Miks peaks keegi tahtma mind sellist valikut tegema sundida? See pärineks otsekui tollest vanast Meryl Streepi filmist, mida vaadates me koos korterikaaslasega vihmastel pühapäeva õhtupoolikutel ämbrite kaupa pisaraid valasime. „Sophie valik” – nii on selle filmi nimi. Aga praegu pole tegu filmiga, praegu on tegu minu eluga. Kuidas julges keegi mulle – mu tütrele – nii teha?
Viha. See annab end jälle tunda. Olen õppinud sellega mitte sõdima. Selle asemel märgin ma viha oma mõttelisele tahvlile, luban Shay tarkuseteral taas kord pinnale kerkida: „Raev võib mõnegi raske kaotuse üle elanud inimese endasse haarata, noored. Ärge tehke seda viga, et peate kaotusvalu passiivseks kogemuseks.”
Tean vaistlikult, et mu mõistus kaitseb end, kustutades kõik, mida politseinikud mulle püstolimehe kohta kindlasti rääkisid; Annabeli kaotamise trauma on lasknud mu mõistusel sulguda ja ükskõik kui palju kordi ma üritan toda koledat päeva, noid koletuid hetki meenutada, on tulemuseks pelgalt mõraste mälestuste segapuder. Tõtt-öelda ei röövinud minult häält koos võimega magada, mõelda ja kodust kaugemale minna mitte äng teadmatusest, kes seda tegi või isegi, miks. See, mis mind šokis paigale tarretab, pole mitte tema süü, vaid minu oma.
Üritan tuhandendat korda juhtunust aru saada. Kas see, et ma Aidani päästsin, tähendas, et ma armastan teda rohkem? Või siis armastasin ma Annabeli rohkem,