„Paljajalu ja rasedana, tahad sa öelda,” tögasin ma.
„Mulle ei tule pähe midagi seksikamat.”
NELJAS PEATÜKK
Pika ja aeglase ohke kõla toob mind meenutustest välja, aga kui pea tõstan, on Aidan ikka veel kerratõmbunult diivanil, sellal kui Dom küürutab endiselt oma sülearvuti kohal, pea käte vahel. Näib, nagu oleks temagi mõtteisse vajunud, ja ma murran pead, kas tema ka kunagi neid alguspäevi meenutab. Mina mäletan neid nii selgesti, nagu olnuks need möödunud nädalal. Mäletan tema abieluettepanekut, mäletan kaksikute sündi, nende esimesi samme, nende viimaseid sõnu – mäletan neist asjust iga sekundit, aga mitte ühtki hetke ühestki teisest elu muutnud sündmusest.
Ma ei mäleta oma pulmi ega mesinädalaid. Ma ei mäleta, kes oli politsei sõnul kaksikute sünnipäeva hommikul meie ukse taga, nägu musta maski all peidus... ja mul pole kõige õrnematki aimu, miks ta laskis mul mu laste vahel valida. Tean vaid, et ta röövis mu tütre elu ja hävitas mu pere ning ma ei suuda endale andestada, et lasksin tal seda teha. Kõik muu tundub tähtsusetu. Mu süütunne, mu südamevalu: miski ei suuda kumbagi suurendada – ega vähendada.
Võib-olla, kui sunnin end üksikasjadega silmitsi seisma, võib-olla õnnestub mul siis välja mõelda, kuidas uuesti elama hakata ja pilk tulevikku pöörata, selle asemel et igavesti minevikku vahtida. Kiikan Domi poole ja mu süda vasardab, kui valmistun küsima temalt kõike, mille olen unustanud. Ma pean üritama, pean lõpetama pea liiva sisse peitmise, aga tema poole astudes tunnen, et mu suu kuivab ja sõnad jäävad kurku kinni. Püüan neid välja pressida ja mu silmad hakkavad vett jooksma, paanika pitsitab mul rinnus.
Enne kui jõuan end kokku võtta, kuulen ma metalset surinat, pikka kiledat nõudlikku heli ja mul kulub viiv taipamaks, et keegi on ilmselt välisukse taga. Pööran ringi, mõeldes, kas peaksin avama, ning kui uuesti sinna vaatan, kus Aidan ja Dom mõni hetk tagasi istusid, on nad kadunud.
Minuteid või ka tunde hiljem – mul pole õrna aimugi, kui palju aega on möödunud – leian ma end trepil istumas, hingan sügavalt sisse ning püüan oma vasardavat südant ja perutavat mõistust maha rahustada. Ma pean keskenduma, oma laialivalguvad mõtted kokku koguma.
Aidan ja Dom olid siinsamas minu kõrval ja nüüd on nad läinud. Kuhu nad läksid – ujulasse, parki? Miks nad hüvasti ei jätnud? Ja kas ma siis ei kuulnud just äsja, et keegi nagu oleks olnud ukse taga? Aga ükski sõrm ei vajuta uksekellale teist korda. Ükski moonutatud siluett ei muuda meie koridori hämaramaks, vaid õrnalt on näha tänaval mööduvaid kogusid, kes oma igapäevatoimetusi teevad. Päevavalgus kumab takistamatult läbi meie välisukse mattklaasi, liigub tähnilises tantsus üle parkettpõranda.
Kas varsti ei peaks hakkama pimedaks minema?
Ma ei taju endiselt aega ega elu enda ümber ja mulle koidab, et mul võib olla mäluauke. Või siis ei olegi asi füüsiline, ei midagi nii dramaatilist kui minestushood või teadvusekaotus. Võib-olla olen ma viimasel ajal nii mõtetesse mattunud, et olen vajunud liiga sügavalt oma sisemaailma. Ma ei oskagi öelda, kas see on traumajärgse stressi järjekordne kõrvalmõju või hõljun ma tahtlikult selles summutatud ähmasusseisundis, sest see teeb kõvasti vähem haiget kui tegelikkusele silma vaatamine. Ainult et see tekitab segadust. Suured ajalõigud näivad pidevalt kaotsi minevat, rääkimata siis mu pojast ja abikaasast.
Siis kuulen ma Aidani plokkflöödi helisid, neid selgeid heledaid noote, mis kerkivad üha kõrgemale, kuni meloodia lõpeb rutaka kriuksuva kääksatusega ning mõni hetk hiljem lipsab Aidan tagasiteel elutuppa minust mööda. Mu kallis poiss. Talle meeldis alati, kui teda nii kutsusin, ta nina tõmbus kirtsu, kui ta ujedalt naeratas. Annabelil oli kombeks naerda ja mulle vastu kätt tonksata: ära ole selline pehmeke, emps! Tema ei oodanud kunagi kooliväravas hüvastijätumusisid, Aidan ei lahkunud minu juurest kunagi ilma viimast korda kallistamata. Vähemalt sain ma veeta kaksikutega need hetked – jutuajamised kooliteel, kuum šokolaadijook ja röstsai pärastpoole, kui istusime köögilaua taga ning võrdlesime oma päeva...
Ma pole korrakski kahetsenud oma otsust kaksikutega koju jääda. Õpetajapalk oleks muidugi kasuks tulnud, eriti just alguses, ja vahel on mul kahju, et ma ei kasuta kraadi, mille omandamisega vaeva nägin. Aga kuigi ma ei pruugi õpetada klassitäit lapsi, olen leidnud uskumatut rahulolu sellest, et aitan kaksikutel õppida, areneda ja kasvada tarkadeks väikesteks inimesteks. Võib-olla oleksin ma tulevikus ühel hetkel õpetajakoolituse juurde tagasi pöördunud. Kunagi võib-olla küll, aga enam mitte. Nüüd ei suuda ma taluda mõtetki, et peaksin Aidani juurest jälle lahkuma.
Nüüd on mul poega vaadates iga kord tunne, nagu näeksin teda pärast pikka äraolekut esimest korda. Just nagu oleksin ma pärast mõnd reisi rongilt maha astunud ning torman mööda platvormi tema poole, pisarad silmis ja süda vasardamas erutusest ja soovist teda hoida. See on just nagu kestev rõõmsa taaskohtumise tunne – ainult et see on ühepoolne, sest tema keeldub endiselt mind märkamast. Ta näeb välja nii kahvatu. Ta pole sel suvel õieti toast väljas käinudki. Tal on vaja nahale pisut päikest ja kopsudesse värsket õhku saada, tal on vaja joosta ja mängida, kohtuda oma sõpradega ja teha kõiki neid üleannetusi, mida kümneaastased poisid armastavad. Ainult et meil oli üleannetuks Annabel. Ta ehitas Bushy Parki lugematuid urge, väikesi peidukohti ja salakoopaid. Ma pole kindel, kas Aidan on ilma temata üldse rohkem seal pargis käinud, viimasel ajal ei räägi ta mulle midagi.
Ja iga kord, kui suu avan, et küsida, sunnib tema silmis peegelduv valu mind vaikima ja ma taandun omaenda purunenud sisemaailma, süütunne raskena mu rinda rõhumas, mind halvamas. Nii ma siis püsin varjudes peidus, süüdlaslik kõrvalseisja, ning kuulatan ja igatsen.
„Paps, sa ütlesid, et viid mu Bushy Parki.”
Mu süda hüppab; Aidan oleks just nagu mu mõtteid lugenud.
„Varsti läheb pimedaks,” jätkab ta pärast pikka vaikushetke.
Aidani ebatavaliset terav hääletoon äratab mu tähelepanu ja ma lähen talle järele. Varemalt pole tal kunagi olnud kombeks nähvata, Annabeli seltsis oli ta alati hästi rahulik. Nähes, kui väga ta üritab kõva kuju mängida, tuleb mulle nutt peale, näen ta silmist, et ta on kahevahel ega tea, kas oleks sobilik minna ja pargis jalgpalli mängida, kui ta õde surnuna mulla all lamab.
Igatsen kätt tema poole sirutada, aga ta on end minust eemale kallutanud. Ta jalad on ristatud, üks toss hõõrub teise vastu, ta käed on sügavale teksaste taskutesse torgatud. Püüan rääkida, aga endiselt ei tule ühtki sõna ning Aidani kurb pilk püsib Domil ja väldib mind. Püüan Aidani ees mitte välja näidata, kui valus mul on, kui ta mind eirab, kui ta ei vaevu üldse küsimagi, kas mina võiksin teda välja mängima viia. Ta teab, et mul on välismaailma ees hirm tekkinud, aga ometi teeb asjaolu, et ta sellega lepib, kuidagimoodi rohkem haiget kui see, kui ta minu peale karjuks, mind varjamatult süüdistaks. Ta ei lase mind konksu otsast vabaks, ta laseb mul omaenda süütunde raskuse all uppuda. Ta on minu peale vihane ja tal on selleks kõigiti õigus. Ma lasksin tema õel surra.
„Muidugi. Las ma lõpetan selle meili ja siis lendame nagu kuul.”
Näen, kuidas kehv sõnadevalik, hooletu vihje relvale, mis ta õe poolde tagaaeda lennutas, Aidani näkku imepisut pinevust toob. Aga siis kehitab ta õlgu. „Ma toon oma putsad. Need on kuuris, eks ole?”
Aidani ilme on ebakindel. Ta pole kindel, kas tema isal on aimu, kus putsasid, tõukekaid ja jalgrattaid hoitakse, aga ta ei taha isa tuju sellele faktile tähelepanu juhtimisega rikkuda. Ta ei taha märkida, et ema on see, kes need asjad ära paneb, ta ei taha, et peaks minult küsima – mind vajama – ja ta näitab isale, et ei peagi.
Sellegipoolest mõistan ma oma poega.
Lasen sel tõdemusel endast läbi imbuda, tuletan endale meelde, et kõigest hoolimata on Aidan minu laps ja kuigi me mõlemad oleme leinasse uppunud ega tea, kuidas teineteisega rääkida, oleme ikkagi seotud. Ta on ikkagi osa minust ja ükskõik kui väga ta üritab end minust lahutada, olen