Olen püüdnud teda internetist otsida, aga ei tea tema perekonnanime, mille järgi leida tema jooksufotot. Tean, kui hale see näib. Olen nagu armuvalus teismeline, tahtes meeleheitlikult näha tema nägu. Naeruväärne on olla armunud kellessegi, keda sa õieti ei tunnegi. Aga tõik, et ta mulle külge ei löönud, tegi ta ainult ahvatlevamaks. Ma ketran armastuslaule ja unistan tema naeratusest just nagu tobe teismeline. Ma olen kahevahel, uskudes kord, et meie vahel oli side, ja tulles siis jälle tagasi reaalsuse juurde, mis veenab mind, et ta jäi minu juurde lihtsalt seepärast, et tal hakkas minust hale. Aga ta oli väga hoolitsev ja paistis mu jutu vastu tõeliselt huvi tundvat, erinevalt kõigist teistest kuttidest, kellega ma käinud olen. Seepärast istungi ma nüüd voodil, liikmed valusad ja villis, ning palvetan, et lahkel saatusel, mis meid kokku viis, oleks minu jaoks varuks veel midagi head.
VIIES PEATÜKK
SOLOMON
2016
Solomon näris Nicorette’i nätsu kaks korda, enne kui selle tagumiste hammaste vahele torkas. Piprane maitse aitas tal keskenduda. Komplimente tehes tuli olla viisakas, aupaklik, kuid mitte pealetükkiv. Silmside tuli kasuks, just nagu lai siiras naeratus. Seejuures ei tohtinud sul muidugi kapsalehte hammaste vahel olla ega midagi ninast välja tolkneda. Kõike seda arvesse võttes oli ta hoolitsenud, et näeb enne uue kriminaalhooldajaga kohtumist välja väga viisakas. Eelmise külalise lõhn lasi arvata, et ta on meeldiv vaheldus. Pealegi oli kriminaalhooldaja naine ning ta oli kindel, et mõningase meelitamise tulemusena on ta peagi heas kirjas.
Aga tema sõnad läksid kurtidele kõrvadele, sellal kui naine ilmetu näoga tema kausta lappas. Komplimenti väärivaid omadusi oli olnud selle naise juures muidugi ka raske leida. Tema kõhn ja kalk nägu oli nii roosa, nagu oleks seda hõõrutud traatharja ja karboolseebiga. Naise juuksed, mis olid valged ja kammitud pikka hobusesabasse, olid tema ainus hea omadus. Tema selja taga sätendasid tolmukübemed, mis keerlesid kontorikardinate vahelt sisse piiluvates päikesekiirtes. Solomon luges mõttes numbreid: üks, kaks, kolm, neli... Igapäevastes asjades midagi huvitavat leida oli oskus, mille Solomon oli ära õppinud juba lapsepõlves, oodates kannatlikult, millal ta oma karistuse saab. Oli siis tegemist isa või koolidirektori kabinetiga, oma tähelepanu mujale juhtides kaitses ta end selle eest, mis tulemas oli. Polnud vahet, kas ta luges kokku raskuse all oigavatesse riiulitesse surutud nahkköites raamatuid või kujutles, et näeb põrandalaudade vahel olevates pragudes pildikesi – niisugune tegevus andis talle jõudu. Nad võisid vangistada tema keha, kuid vaimu mitte iialgi.
„Muljet avaldav,“ teatas kriminaalhooldaja talle silma vaadates. „Näib, et olite mustervang. Jätkake samas vaimus ja me saame suurepäraselt läbi. Kuidas te hakkama saate? Kas olete hakanud väljas kohanema?“
„Jah, kõik läheb kenasti. Olen juba kuus kuud väljas olnud ja end kõigega kurssi viinud. Tööst, uutest sõpradest ja uuest algusest on suur abi.“
„Computechis töötab tore meeskond. Nad on meie tööle tagasi suunamise projekti suured toetajad. Pealegi ei saa nad just sageli endi hulka teie haridusega inimest,“ jätkas naine kulme kergitades. „Aga arvestades teie kuritegu, vedas teil kõvasti, et selle töö saite.“
Solomon noogutas, silmad naelutatud kestendavale nahale naise kulmukarvade vahel. See üleolev libu ootas, et ta oleks tänulik miinimumpalga eest, sellal kui tema kolleegid teenisid poole rohkem. Kelleks see naine ennast pidas, et temaga sellisel toonil rääkis? Solomoni pulss kiirenes ja ta hingas sügavalt, et end rahustada. See polnud koht, kus enesevalitsust kaotada. Kriminaalhooldaja teada oli ta kolinud Birminghami vaid töö pärast. Vabakutselisena sai ta liikuda Computechi ja oma korteri vahet ning tal oli palju vaba aega. Tal olid vajalikud oskused lõpetamaks oma projektid töökaaslastest poole kiiremini ning see jättis talle aega, et kontrollida ema edusamme ja, mis kõige tähtsam, viia ellu oma plaan.
Kriminaalhooldaja jätkas juttu ja naise ninahääl tungis tema ajju. Solomonil õnnestus oma raevu vaos hoida ning ta noogutas kõigi õigete kohtade peal, kui naine käskis tal pahandustest eemale hoida. Väljudes Solomon isegi tänas teda.
Ta kõndis piki betoontänavaid, jättes endast maha pika varju, ning tema mõtted keerlesid ainult Rebecca ümber. Naise sülearvutikaamerasse sisse häkkida oli olnud naeruväärselt lihtne, kuigi miski polnud valmistanud teda ette muutuseks, mille Rebecca oli läbi teinud. Kui nad esimest korda kohtusid, oli Rebecca olnud noor ja kaunis päikesepruuni naha ja õpetajakutsega heledapäine naine. Nüüd oli sellest lõbujanulisest noorest naisest saanud kodune taluperenaine. Tema silmade alla olid viimase kümne aastaga siginenud varjud ja ta näis olevat jäänud tasasemaks.
Näha, kuidas Rebecca end duši alla minekuks lahti riietab, ei pakkunud talle mingit naudingut. Rasedus oli muutnud tema keha pehmeks ja ümaraks. Last süles hoides näis Rebecca olevat hirmunud, lausa paanikas. Aga Solomoni pimedas toas oli see stsenaarium kestnud vaid mõne hetke, enne kui reaalsus talle kohale jõudis. Ta teadis täpselt, kes Rebecca on. Raev, mida ta oli üle kümne aasta südames kandnud, pidi aitama tal plaani teoks teha. Solomon teadis, et koorida maha Rebecca kihte ja testida tema moraalsust, kuni naine näitab, mis puust ta tegelikult tehtud on, pakub talle lõbu. Rebecca oli üks külm isekas libu. Solomon vaatas kella. Aeg oli süüa. Ta polnud näljane. See polnud üldse tähtis. Kui ta oma päevakavast kinni peab, läheb kõik hästi. Kell kümme tuled kustutada, hommikul kuuest silmad lahti. Iga samm oli täpselt paika pandud ja kõige täpsemalt olid kaardistatud homsed plaanid. Solomon naeratas. Ta juba ootas kohtumist Rebecca abikaasaga.
KUUES PEATÜKK
SOLOMON
2016
Solomon surus suure peegli ees värskelt ette liimitud habet. Lohvakad tunked, habe ja nokkmüts olid korralik maskeering. Ta kergitas lõuga ja silmitses kaela katvaid karvu. Isegi tema oma ema ei tunneks teda sellisena ära.
Solomonil oli olnud igasuguseid mõtteid, kuidas Rebecca talumajja kaameraid paigaldada, kuid lõpuks oli ta valinud kõige lihtsama tee: headele klientidele saadetud e-kirja, mis pakkus Walkeritele olemasoleva alarmsüsteemi uuendamist täiesti tasuta. See ning alarmi paigaldanud firma kodulehte jäljendav võltslehekülg veensid Rebeccat internetis uuendamist tellima. Loomulikult oli Solomon juba paika pannud vabad ajad, mis sobisid hästi Rebecca kliiniku töögraafikuga. Ja nüüd sõitis ta naise kodu turvalisemaks muutma kui Greg firmast XLR Security. Kogu see lugu oli nii irooniline, et Solomon naeris oma kõhu valusaks.
Maja oli käänulise tee lõpus, ümbritsetud avaraist põldudest. Kui Rebecca soov oli olnud end isoleerida, oli ta leidnud Seanis peavõidu. Solomon oli avastanud oma suureks jahmatuseks, et lisaks abiellumisele oli Rebecca kinnitanud oma liitu lapsega. Kuidas oli ta saanud nii lihtsalt heita kõrvale tema ja nende unistuse oma perekonnast? Vangikongis vedeldes oli ta kujutlenud Rebeccat üksiku ja õnnetuna, veel paremal juhul surnuna. Aga kui ta naise üles otsis, rabas reaalsus Solomoni jalust. Sellised mõtted olid olnud pelk fantaasia. Rebecca on naine. Ja naised hülgavad su alati. Aga minevik piinas teda ikkagi. Ta oli alati teinud kõik selleks, et Rebeccat kaitsta, hoida naist enda ligi, ainult ja ainult enda kõrval. Eelmine külaskäik oli olnud põgus – ta oli saanud asendada vaid Rebecca mõmmi uuemaga, millesse oli paigaldatud salakaamera. Aga katkendlik jälgimine ei andnud talle nii suurt kontrolli, mida ta vajas viimaks ellu oma suurejoonelist plaani. Ta tahtis püsida Rebeccast ühe sammu võrra ees.
Uksekell helises kergelt, andes temast märku koerale, kellega ta oli juba varem kohtunud.