TEINE PEATÜKK
REBECCA
2016
Olin neljakäpukil, näitasin iPhone’i taskulambiga lohku vajunud voodi alla valgust ja piilusin vanade nahkkingade vahelt läbi. Pruuni nahkkohvri peal oli end kerra tõmmanud Margaret Boweni kass Smudge, kelle must karv oli tolmurulle täis. Kassi kõrist kostis madalat urinat ja tema silmad helkisid tule valgel nagu deemonlikud kollased sõõrid.
„Kiss, kiss, kiss,“ meelitasin teda maheda häälega. Smudge sisises, kui käe välja sirutasin, ja äsas käpaga mu sõrmede suunas. Vaatasin üle õla ja nägin Margareti pruune kortsus tugisukkpükse ja jalgu, mis olid pistetud ilmselgelt tema surnud abikaasa sussidesse.
„Sul läheb vaja seda,“ ütles ta oma tugeva walesi aktsendiga ja toksis mu saapaid harjavarrega. Saleda inimesena oli mul see eelis, et mahtusin kergesti kitsastesse kohtadesse, kuid täna lootsin ma vaid, et mu käsi jääb terveks. Tõmbusin kassist eemale ja pühkisin end püsti ajades kastanpruunidelt juustelt tolmu. Ma ei igatsenud taga blondeeritud juukseid. See muutus oli aidanud mul eluga otsast alustada ja nüüd, kümme aastat hiljem, tundsin ma end väga hästi. Mu ninas kipitas aevastus ja ma hoidsin seda tagasi, kui pilgu Margaretile pöörasin. Too seisis, käsi kitsal puusal ja teine harja pigistamas. Tema kortsulisel näol oli otsustav ilme ning lühikesed hallid juuksed olid traatjad ja kasimata. Abikaasa surmast saati oli Margaret pühendanud end kasside päästmisele ja tal polnud enam aega enda eest hoolt kanda. Ma pöörasin pilgu harjale, mis oli täis ämblikuvõrke.
„Ma pole kindel, et see on selle töö jaoks õige vahend,“ vastasin, püüdes mõjuda asjatundlikult. „Meil on loomaarsti juures püügipuur. Olen kindel, et meil õnnestub ta toidupalaga puuri meelitada.“
„Toiduga? Kuidas ta saab operatsioonile minna, kui on enne seda söönud?“ imestas Margaret.
Puna tõusis mu palgele. Õpilase apsakas. Oleksin pidanud selle aja peale juba targem olema.
„Võta,“ ütles Margaret voodikatet pealt tõmmates ja seda minule pakkudes. Kassikuse lehk oli hingemattev ja ma lükkasin katte kiiresti näost kaugemale.
„Viska see talle peale, kui ta välja tormab,“ õpetas ta. „Ma kolistan senikaua voodi all harjaga.“ Et Margaret oli üheteistkümne kassi omanik, kuuletusin ma talle tema ohtrate teadmiste tõttu.
Viis minutit hiljem oli Smudge turvaliselt Land Roveri kõrvalistmel reisipuuris ja mina sõitsin temaga loomaarsti juurde. Õel pilk, millega ta mind võreukse tagant vaatas, jättis mulje, nagu teadnuks ta, et viin ta steriliseerima. Hulkuvaid kasse püüda oli üks paljusid ülesandeid, mis oli mul täita oma abikaasa sekretäri ja musta töö tegijana. Vaatasin läbi määrdunud akna musti tormipilvi ja ähmast päikest, mis oli vajumas vihmast läbiligunenud mägede taha. Hämarus oli maale langenud, lastes juba aimata pimedust, mis talvel nii äkitselt saabus. Panin esituled põlema ja suunasin need alla. Pontyferrys polnud tänavalampe, nagu olid mu kodulinnas Essexis, ja isegi nüüd, ligi kümme aastat hiljem suhtusin ma õhtu saabudes maateedesse ettevaatlikkusega. Iial ei olnud teada, mis järskude kurvide tagant välja võis ilmuda: laokile jäetud põllutöömasinad, lambakarjad või täiskiirusel kimav ATV, mille juht püüab enne vihma koju jõuda. Sõitsin auklikul teel, heites pilke tahavaate- ja küljepeeglitesse. Aega oli mööda läinud nii palju, et see oli minust mõnevõrra tobe. Kes mind siin pärapõrgus ikka jälgib. Aga minevikutondid ei kadunud kuhugi ja sügaval mu peas ketras üks viisike. Hallelujah. Väristasin õlgu ja keerasin autos soojenduse põhja. Õudusunenäod olid tagasi, äratades mind öösel unest ja kummitades päeval. Lülitasin ristmikule jõudes suunatule sisse ning vaatasin vasakule ja paremale, enne kui keerasin teele, mis viis Benedict & Walkeri loomakliinikusse. Vanad harjumused olid visad kaduma ja ma olin üks väheseid kohalikke, kes vaevus üksildastel maateedel suunda näitama.
„Kätte sain,“ teatasin võidurõõmsalt ja asetasin reisipuuri värskelt puhtaks küüritud operatsioonilauale. „Kössitas teine voodi all.“
„Kas kasutasite harjavarre ja teki meetodit?“ küsis Sean. Tema aktsent oli pehmem kui Margaretil, sest viis aastat reisimist oli sel nurgad maha lihvinud.
„Jah. Ma ei saa jätta mainimata, et see tekk oli väga kusene ja väikese tolmulisandiga.“ Pühkisin juustest kujuteldava ämblikuvõrgu. Need hirmutasid mind märksa enam kui mis tahes metsik kass.
Sean pani mulle käed õlgadele. „Ma oleksin võinud püügipuuri tuua. Sul oleks pruukinud vaid küsida.“
Mu abikaasa, kelle nahk oli aastatepikkusest väljas töötamisest karedaks muutunud, pani mind ikka veel erutusest värisema.
„Seda polnud vaja, ausõna,“ vastasin. „Lähen nüüd koju, panen tee tõmbama. Kas tahad, et suunan su kõned endale, et saaksin vajaduse korral telefonile vastata?“
„Jah. Mul ei lähe sellega kaua. Jätame ta ööseks siia ja viime homme tagasi. Juba varsti saab ta hakata teisi kasse terroriseerima...“
Seani partner Geoffrey Benedict tuli meie juurde operatsioonituppa, rüübates katkisest emailkruusist teed. Ta oli Margaretiga umbes ühevanune, kuid nägi palju noorem välja. Tema silmad olid naerukurrulised ja hõbedane habe kaunistas roosakaid põski. Mulle meeldis tema kikilipsukogu – täna kandis ta tviidlipsu. Geoffrey oli väga rõõmsameelne sell, mõni ime, et ta oli juba seitse aastat järjest küla jõuluvana mänginud (suurt kõhtu tal küll polnud, kuid selle eest hoolitsesid padi ja nöörijupp). Pooleldi pensionil, näis ta nautivat kliinikus veedetud aega ja pärast seda, kui Sean end partneriks ostis, oli meil abi üle hea meel. „Ja kuidas meie armas Becky ka elab?“ küsis Geoffrey. „Kas pääsesid terve nahaga?“
„Pääsesin,“ vastasin uhkelt. „Kuigi mul oli tunne, et Margaret lootis sind näha.“
Geoffrey naeratas. „Ta on üks tarmukas proua. Milles meile siis seekord tasutakse? Küttepuudes? Munades? Seksis?“
„Munades,“ vastasin naerma pahvatades ja näitasin korvile ukse kõrval.
„Järelikult saab täna õhtul tee kõrvale omletti,“ pistis Sean vahele ja naeratas irooniliselt. Talunikud maksid talle piisavalt hästi, et ta sai endale aeg-ajalt lubada teha vahetuskaupa. Sean armastas õues töötamist liialt, et pühendada kogu oma aeg lemmikloomadele, kuid ta tegi kaks korda nädalas operatsioone, tulles nõnda vastu külaelanikele, kelle keskel ta oli üles kasvanud. Pontyferry oli kogukond. Omade eest kanti seal hoolt. See oli üks põhjus, miks olin otsustanud sinna elama kolida. Algul oli mind tõmmanud Põhja-Walesis asuv Portmeirion ühes oma ilusate omapäraste majade ja rannikult avanevate hingematvalt kaunite vaadetega. Aga ma arvasin, et jään seal turistimagnetis uustulijate suhtes haavatavaks. Ma vajasin suletumat kogukonda ja tõik, et Pontyferry elanikud suhtusid minusse esialgu ettevaatlikkusega, muutis selle külakese mulle ainult armsamaks. Külaelanikud võtsid mu muidugi üsna kiiresti omaks: millegipärast meeldis neile see poe kohal tuba üüriv tüdruk. Ja kuigi ma püüdsin hoida omaette, hakkasid ka nemad tasapisi mulle meeldima.
Nii alustasin ma uut elu Beckyna. Minevik kuulus kellelegi teisele, vähemasti püüdsin ma end selles veenda.
Tuul undas, kui ma rolleriga kodu poole sõitsin, ning puhus halvaendeliselt ulgudes mu visiiri vahelt sisse. Torm kogus hoogu, katsus jõudu puude peal, mis ääristasid koduteed, painutades neid paremale ja vasakule, kuni okste külge ei jäänud enam ühtki lehte. Walesi talved olid palju karmimad kui tasases Essexis. Aga miski polnud parem mägedest õhkuvast hilissuvisest kanarbikulõhnast, sõnajalgadega kaetud nõlvadest ja tormi järel välja tuleva päikese kiirte õrnast puudutusest. Kui vaid Solomoni vari mind kogu aeg ei saadaks; tegelikult oli mu paranoia aastate jooksul mõnevõrra lahtunud. Uskusin siiralt, et see kõik on minevik. Miks siis mu õudusunenäod tagasi olid tulnud?
Olin nüüd just niisama närviline kui saabudes ja ma ei kartnud ainult enda pärast. Ma ei tahtnud lasta end tirida tagasi