Naine tõmbas patsi ümbert juuksekummi ja ulatas mulle. „Võtke ja pange juuksed sellega kinni. Kriminalistidel ei lähe kaua. Siis viime teid siit minema. Rääkige nüüd palun, mis siin juhtus.“
„Jake on minu kolleeg. Oleme ühes ja samas koolis õpetajad,“ vastasin, suutmata rääkida temast minevikuvormis. „Mu poiss…“ Nuuksatus nööris mu kõri ja ma pühkisin varrukaga nägu. „Armas jumal. Jake on surnud. Eks ole? Kas ta on tõesti surnud?“
„Rebecca, mis su poisi nimi on?“ küsis naine. „Kus ta praegu on?“
Raputasin pead ja pöördusin tasapisi tagasi reaalsusse sedamööda, kuidas mu enesealalhoiuinstinkt tööle hakkas. „Ma olen juba liiga palju öelnud.“ Pisarad hakkasid uuesti voolama ja ma patsutasin taskuid, otsides midagi, millega silmi pühkida.
Konstaabel Clarke ulatas mulle taskuräti. „Me kaitseme sind. Ütle meile lihtsalt, kes ta on, ja me laseme ta arreteerida. Ta ei saa sulle enam haiget teha.“
Nägin vaimusilmas Solomoni enda kohal seismas, näol külm ja kalk ilme. Nägin teda selgesti, tema terashalle silmi, mille pilgus on hoiatus. Kas mul on piisavalt jaksu, et tema vastu tunnistada? Tundsin, kuidas jäine hirm mind korraga kammitses. Väristasin õlgu. „Ma olen sama hästi kui surnud,“ ütlesin vaikselt. „Ta tapab mu.“
„Sellisel juhul tuleb ta peatada,“ vastas konstaabel Clarke.
„Te ei mõista,“ vastasin, surudes punaseks lakitud küüntega peopesadesse poolkuukujulisi vagusid. „Ta on… ta on üks teie hulgast. Tema isa on politseikomissar.“ Toas jäi äkitselt vaikseks ja politseinikud kangestusid mu sõnade peale. Mu süda vajus saapasäärde. Mis siis, kui nad ei usu mu sõnu? Tõstsin käe suule, soovides sõnu tagasi võtta.
Konstaabel Clarke võttis mu käed oma pihkude vahele ja puuris mind oma pruunide silmadega. Tema laulev Jamaica aktsent andis sõnadele justkui siirust juurde. „Kuula nüüd, mis ma sulle ütlen, tüdruk. Olgu tema isa kas või peaminister, meie hoolitseme selle eest, et sul oleks turvaline.“
Turvaline. See sõna jäi kutsuvalt õhku hõljuma ja ma püüdsin kujutada ette uut algust. Niisugust, kus ma ei pea pidevalt aru andma, kus ja kui kaua olen. Võimalust langetada ise otsuseid, valida ise oma rõivaid. See oleks pääsetee igapäevasest vaimsest vägivallast, mida ma Solomoni kõrval kannatama pidin. Konstaabel Clarke pakkus mulle pelgupaika, aga kas ma olen piisavalt tugev, et seda vastu võtta? Ma ei saa kellelegi öelda, kuhu lähen – mul tuli teha seda üksi. Surusin käed enda ümber ja mõtlesin mõlemale tulevikuväljavaatele. See mõte põrkas mu peas ringi nagu pingpongipall. Ma võiksin jääda Solomoni juurde, abielluda, nagu meil plaanis oli, saada emaks. Vahest muudaks see teda. Aga ma võin rääkida politseinikele kõik ära, lasta ta vangi panna ja lihtsalt kaduda. Jätta ta sinna mädanema ja alustada ise uut elu. Ta oli selle karistuse ära teeninud. Ta on ikkagi mõrvar. Mu huuled avanesid ja sõnad veeresid üle nende nagu kergendusohe.
„Seda tegi mu kihlatu… Tema nimi on Solomon Kemp.“
ESIMENE PEATÜKK
SOLOMON
2016
Solomon sättis end töölaua taha ja tema disaineriprillid peegeldusid arvutiekraanilt vastu. Hoolimata sellest, et tehnika oli kõvasti arenenud ja tal oli kulunud palju aega, et uusi programme kasutama õppida, oli mõnus istuda taas oma vanal kontoritoolil. Ema valmistatava söögi lõhn kerkis ülakorrusele ja tungis ukseprao vahelt tuppa. Solomon sõitis tooliga üle puitpõranda ja lõi ukse jalaga kinni. Ema tegi ahjukana, mis oli vaid mõnevõrra parem mögast, mida ta oli pidanud viimased kümme aastat vanglas sööma. Solomon lülitas oma vasakul käel oleva monitori sisse ja tema ette ilmus ema, kes askeldas mulisevate pottide juures.
Vähemasti oli ta saanud käia isa haual austust avaldamas. Solomoni nägu tõmbus selle mälestuse peale naerule. Ta oli seisnud, jalad harkis, ja tema aurav kuum kusi oli närtsinud lilledele langedes päikese käes helkinud. Ja nüüd oli ta – kadunud poeg – siin, et istuda laua taga isa kohale.
Ta oli kuulnud isa surmast kirja kaudu oma teisel vangla-aastal. Ema oli kirjutanud, et isa surma oli põhjustanud stress, häbi sellepärast, et tema poeg on vanglas. See polnud midagi uut. Isa oli suurema osa elust tema pärast häbi tundnud. Kuigi matustele minna oli ahvatlev mõte, oli ta vabast päevast loobunud. Politseiniku matused oli viimane, mida ta vajas. Terve rodu vormis mehi, kes vaatavad teda võõriti ja käituvad, nagu oleksid nad temast paremad. Rahva hulgas oleks ta muutunud liiga ärevaks. Eriti nüüd, kui tema kõrval pole enam Rebeccat. Solomon surus hambad risti. Ta oli loobunud selle naise pärast oma viimasest kümnest aastast ja Rebecca oli käitunud temaga väga häbiväärsel moel. Algul suutis ta seda mõista. Aga vangikongis istudes oli tema uskumatus paisunud järk-järgult põletavaks raevuks. Vangla polnud politseiinspektori poja jaoks just magus paik, eriti kui too oli käinud erakoolis. Iroonilisel kombel oli just internaatkoolist saadud kogemus see, mis aitas tal vanglakoledused üle elada. Kiusamine, peksmine ja seksuaalne väärkohtlemine polnud tema jaoks võõrad. Teda hoidsid elus vaikne viha ja võime end sellest kõigest taandada. Solomon ei karjunud ega anunud, kui vanglakaaslased teda oma brutaalsusega kostitasid. Kui ta nende käest põgeneda ei suutnud, lasi ta end lihtsalt lõdvaks, muutudes kaltsunukuks, kellega teised said lõbutseda. Ta mäletas ikka veel, kuidas lehkas nende hingeõhk, kui nad ta nurka surusid, kuulis nende idiootseid nalju, kui nad oma mustad küüned tema nahka surusid.
Solomon surus nuukse alla ja tõrjus mälestuse peast. Pisarad olid nõrkadele. Tema füüsilised ja vaimsed armid kahvatusid selle kõrval, mida ta tundis, kui mõtles Rebeccale. Kättemaksu plaanides tundis ta end võimsana ja tal oli olnud kümme pikka aastat mõtlemaks välja, kuidas ta naisele tolle eksimuste eest kätte maksab.
Ta heitis pilgu kuvarile ja nägi ema sissevajunud nägu endale vastu vaatamas; ema hoidis käes šerriklaasi. Tema kilavad silmad näisid kaamerat anuvat, suunurgad olid harjumuspäraselt all. Ema polnud osanud endaga pärast abikaasa surma midagi peale hakata. Tal vedas, et Solomon oli seal, täitmas isast jäänud tühikut. Ema pööras end, et vajutada raadiosaatja nuppu, ning Solomoni raadiosaatja ärkas laual raginaga ellu. „Poeg, su õhtusöök on valmis.“
„Selge,“ vastas Solomon. „Pane see mikrolaineahju. Ma söön hiljem.“
Ema pööras pea tagasi kuvari poole. Pärast kõiki neid aastaid kõlas tema huulilt ikka veel saksa aktsent. „Ma tahtsin küsida, kas võin Edna juurest läbi hüpata, ta elab kaks maja edasi. Ta on haige olnud ja ma tahaks viia talle viilu Apfelstrudel’it.“
Ah, õunapirukas, ema leivanumber. Solomon surus raadiosaatja huulte vastu ja sülitas sõnad sellesse. „Mis kell on?“
Ema võpatas. Ta hingas sügavalt sisse, keeras vasakut kätt ja tõmbas varruka üles. „Oi. Kell on viis. Ma arvasin…“
Solomon röögatas ja virutas raadiosaatja põrandale. Ta lõi magamistoa ukse lahti ja karjus emale juhtnööre. „Mida ma sulle ütlesin? Ei mingeid külaskäike pärast nelja. Katsu ajakavast kinni pidada või ma panen su koduaresti. Kas on selge?“
Ema lonkis ettevaatlikul moel koridori ja heitis argliku pilgu ülespoole. „Anna andeks, Mäuschen, rohkem ma ei küsi.“
Solomon mühatas põrandal vedelevat raadiosaatjat vaadates. Rumal libu. See oli kõik tema süü. Uue raadiosaatja maksab ema kinni oma taskurahast. Solomoni suunurk kerkis. Nüüd saab ema tunda, kuidas on olla puurirott. Pideva jälgimise all, saamata isegi sitale minna, ilma et keegi teda vaataks. Muidugi polnud Solomonil mingit soovi näha, kuidas ema sitale minekuks oma väljaveninud aluspüksid alla lükkab. Ema oli lihtsalt üks mängija. Solomon tõmbas sõrmedega läbi sassis pruunide juuste ja sõitis tooliga esimese kuvari juurde. Kogu maailm on lava, mõtles ta, ja siin on põhimängijad.
Ta klõpsas hiirega ja ekraanile ilmus magamistoa põrandal mängiv laps. Tema lähedal viibida oli kodust väljumise vaeva väärt ja tänu oma viimase peal arvutisüsteemidele saab ta jälgida ema