2016
Karu tegi seda, mida ikka, kui tahtis mulle ette heita, et olin ta üksi jätnud. Hääl, mille ta kuuldavale tõi, oli midagi haukumise ja urina vahepealset – urrauuu, auuu, auuu –, ning ta hüples plaaditud põrandal, nii et saba liputamise asemel väänles kogu tema keha. Karu oli kaheaastane ja ulatus mulle peaaegu nabani. Ta pärines pikast newfoundlandi koerte liinist, kes olid Seani peres olnud tema põnnipõlvest peale, kusjuures kõik koerad olid kandnud nime Karu, sest kõik suured pruunid koerad olid lapse jaoks justkui elavad pehmed kaisukarud. Ma sasisin koera pruuni karva, trügisin temast mööda ja võtsin peast punase valgete täppidega kiivri. Olin ostnud selle samal ajal kui oma armsa Vespa, tulipunase rolleri, millega ringi põristasin, kui ilm vähegi lubas. Kui olin kiivri kenasti varna riputanud, võtsin paksu tammepuust ukse eest võtme ja keerasin ukse seestpoolt lukku, lükkasin kinni riivi ja panin ukse sneprisse. Arvestades seda, kui turvaline paik Pontyferry oli, polnud ime, et Seani noorem õde Rhian mulle selle peale imestunud pilgu saatis.
„Kas meil on külalisi oodata? Freddy Krueger? Michael Myers? Või tuleb Hannibal Lecter täna teed jooma?“ Rhian toetus karkudele ja vaatas mind koomilise ilmega. Ta oli oma pealaele sasipuntrasse kinnitatud kirsipunaste juuste ja sama punaseks võõbatud huultega erakordselt kaunis.
Riputasin jope nagisse, mis oli tehtud rannale uhutud puunotist, ja vahetasin kiiresti teemat. „Kas haigus teeb täna rohkem häda? Loodan, et sul polnud Lottiega väga raske.“
Rhianil oli kahekümnendate eluaastate algul diagnoositud hulgiskleroos ja viis aastat hiljem õppis ta ikka veel sellega toime tulema. Oli paremaid ja halvemaid päevi, aga ta ei lasknud iial oma tujul langeda.
„Lottie on end suurepäraselt üleval pidanud, vana hea Karu on see, kes kipub unustama, et mu jalad on väheke ebakindlad.“ Justkui Rhiani sõnade kinnituseks nügis Karu peaga tema teksapükstes jalgu.
„Kui sa pole valmis homme kliinikus olema, võin minna sinu asemel.“
„Loobuda küpsistest ja viskiga teest, mida Geoffrey mind sööma ja jooma sunnib? See on minekut väärt.“
Töö polnud lihtne ja Rhian teadis seda. Sean suhtus oma õesse ikka veel nii, nagu olnuks too terve kui purikas, paludes temalt abi loomadega, kõnedele vastamisega, arvete sorteerimisega ning lastes Rhianil autoga ringi sõita ja asju ajada. Aga Rhian oskas enda eest seista ja sai hakkama ka kõige veidramate klientidega. Me olime saanud paika suurepärase graafiku, olles vaheldumisi kliinikus ja lapsevalves. Raha, mille Rhian Lottie hoidmise eest sai, lasi tal pidada Powyses üürikorterit. Me Seaniga olime viimased viis aastat renoveerinud talumaja, kus nad olid üles kasvanud, kuid Rhian jäi harva meie juurde ööseks, nautides iseseisvust.
„Mul on sulle midagi.“ Sobrasin kotis ja otsisin musta sametkarpi. Olin viinud selle kliinikusse, et Rhian seda ei leiaks ja mu üllatus lörri ei läheks. „Sain selle eile valmis.“ Pistsin karbi talle pihku. „Ütle kohe, kui see sulle ei meeldi – teen sulle uue.“
Rhian piilus karpi, kus oli väike ise tehtud kuul, milles hõljus võililleseeme. Keti küljes rippus väike hõbedane võti.
„See avab kuuli alumise poole,“ selgitasin, kui Rhian ehte karbist võttis ja seda pärani silmi vaatama jäi ning valgus kuulilt vastu peegeldus. „Kui sul on võti, ei suuda miski su hinge vangistada.“
Rhian pani ehte karpi tagasi ja embas mind ühe käega. Tema silmis läikisid pisarad ja mul oli hea meel, et mu kätetöö oli teda pisutki liigutanud.
„Oh, see meeldib mulle väga,“ vastas ta. „See tähendab mulle palju.“ Ta kallistas mind uuesti. „Sa oled väga andekas. Peaksid neid ehteid internetipoes müüma hakkama.“
Naeratasin naisele, keda olin hakanud pidama oma õeks. „See on ainulaadne just nagu sina.“
Saatsin ta välja ja jätsin vastumeelselt ukse riivist lahti, sest Sean oli läkitanud sõnumi, et on teel koju.
„Tere, mu väike kaisukas,“ ütlesin kummardudes, võttes vastu huultelt moosisaiajääke limpsiva Lottie kleepuva kallistuse. Mis puudutas Lottie soove, siis oli tädi Rhian üks suur tallaalune, kes ei suutnud tema ingellikele sinistele silmadele vastu panna.
„Kas sa oled jälle oma toas söönud?“ küsisin ja sain vastuseks kindla pearaputuse.
„Ei, emme, köögis,“ vastas ta sõrmi lutsides. „See lihtsalt kleepus mu külge.“
„Hmm,“ mõmisesin kahtlevalt. Sestpeale, kui mu tütar oli näinud filmi „Charlotte koob võrku“, oli temas tärganud veider armastus ämblike vastu. Sageli võis teda näha nende õrnadesse võrkudesse toidupuru poetamas. Otsisin Lottie toast pidevalt neid soovimatuid elanikke ja lasksin nad loodusesse, olles andnud lubaduse, et ei tee viga ühelegi nende kaheksast jalast. „Parem, kui sa lakkumise asemel käed puhtaks pesed. Kas tahad, et ma...“
„Emme, ma olen suur tüdruk. Saan ise hakkama,“ vastas ta oma kaltsunukust Annat kaenla alla torgates ja vannitoa poole marssima hakates. Lottie armastas „Lumekuningannat ja igavest talve“ sama palju kui filmi „Charlotte koob võrku“. Nagu paljudel teistel nelja-aastastel, nii olid ka tema tekk, tapeet ja isegi magamistoa kardinad sadu kordi vaadatud Disney filmi teemalised.
Lottie ronis lauldes trepist üles teise korruse kraanikausi juurde ja mina astusin üle läve oma magamistuppa. Panin tule põlema ja tundsin, kuidas Lottie kallistuse soojus haihtus. Mu süda värises rinnus. Tuba nägi välja täpselt samasugune, nagu see oli minust maha jäänud, aga seal oli midagi, millele ma ei osanud näppu peale panna. Mingi aura. Tõmbasin ninaga. Kas õhus oli habemevee lõhna? Kas selle lõhna mälestus äratas minu paranoia? Oli vähetõenäoline, et Rhian oli magamistoas käinud. Mõtlesin selle üle järele ja vaatasin toas ringi. Isegi kui Rhian oleks olnud nii terve, et trepist üles tulla, poleks ta seganud meie privaatsust. Tõmbasin voodilt lillelise katte ja hoidsin hinge kinni, paisates segamini kõik padjad, mille olin hommikul paika sättinud. Ma ei teadnud, mida otsin, kuid mul oli tunne, et keegi oli tunginud minu isiklikku ruumi. Pöörasin tähelepanu tualettlauale ja uurisin seda. Meigiasjad, pooltühi lõhnapudel ja suurte piidega kamm olid kõik täpselt seal, kuhu need olid minust jäänud. Vaatasin Charlie-mõmmit, mille Sean oli mulle kahe kuu eest sünnipäevaks kinkinud. Selle asemel, et tervitavalt ukse poole vaadata, oli tema pea pööratud teisele poole ja pilk suunatud voodile. Tundsin hirmujudinat. Keegi oli käinud minu toas. Sirutasin ebalevalt käe välja ja puudutasin karu šokolaadipruuni karva ning oleksin äärepealt püksid täis teinud, kui keegi mu selja taha hiilis.
„Kallis, sa oleksid mu äärepealt surnuks ehmatanud,“ ahhetasin kätt rinnale surudes ja ema hõbemedaljoni kobades.
„Anna andeks, emme,“ vastas Lottie, silmad suured ja kahetsust täis. „Ma ei tahtnud sind ehmatada.“
Mu katsed teda usutleda olid tulutud. Lottie vandus, et polnud minu toas käinud ega karuga mänginud. Püüdsin end veenda, et olen tobe ja et Lottie oli kindlasti karu puudutanud sellal, kui Rhian oli allkorrusel. Piilusin kardina vahelt välja, kui Seani Land Roveri tuled mööda meie kodu juurde toovat kurvilist teed paistma hakkasid. Oli aeg hakata tegema õhtusööki ja nii tõrjusin ma peast kõik mõtted, mis olid keerelnud soovimatu külalise ümber.
NELJAS PEATÜKK
Päevikusissekanne: 17. aprill 2005
Oled juba mõnda aega mu voodi kõrval lebanud ja sosistanud, et avaldaksin sulle oma suurimad saladused. Kui emps su mulle kinkis, tundsin pettumust. Ma olin tahtnud sünnipäevaks kunstiteost, midagi, mis oleks mulle meenutanud teda. Teadsime mõlemad, et see on viimane kingitus, mille ta mulle teeb. Vana märkmik ei paistnud nii tähendusrikka sündmuse väärilisena. Ainult minu ema võis kulutada sellisele asjakesele kakssada naela ja esitleda seda mulle kunsti pähe. Aga siis vaatasin ma sind lähemalt ja armusin sinusse sedamööda, kuidas kingituse mõte mulle pärale jõudis. Tõstsin su nina juurde, hingasin sisse vana käsitsi värvitud naha lõhna ja silitasin südamekujulist hõbedast taba. Sinusugust eredat fuksiaroosat asjakest polnud mul kunagi varem