“Vähemalt nii palju oli sellest neetud südamelihasepõletikust kasu.” Sitke ja asjalik šerif selitas kurku ja pilgutas silmi. “Kus mu väike tüdruk on?” Isa kummardus istmel ettepoole. “Kus on Cheyenne?”
“Me leiame ta üles. Me peame.”
Sõiduk läbis kurvi, selle esituled moodustasid tunneli, mille ühel küljel seisid reas ebatsuugad, teisel küljel paistis ojasäng. Nad jõudsid väiksele künkale ja Thayne vajutas pidurit. Värav ja okastraadist piirdeaed tõkestasid tee.
“Lähen viskan pilgu peale.” Thayne väljus sõidukist, uuris ja sikutas roostes tabalukku ning tuli siis tagasi juhiistmele. “Seda väravat pole mitu kuud keegi avanud.” Ta pöördus isa poole. “Cheyenne on nutikas ja leidlik. Ta annab meile vihje. Me peame lihtsalt edasi otsima.”
Ta pööras auto ringi ja suundus tuldud teed tagasi.
“Ma soovin, et ta helistaks. Tal peaks telefon kaasas olema. Pendergrass ei leidnud seda tema kabinetist.”
“Proovi veel kord lokatsioonirakendust, isa. Meil võib õnne olla.”
“Rakendused,” pahvatas isa ekraani toksates. “Kui Jackson Arizonas tulega võitles, ei töötanud tema telefon peaaegu üldse. Täna otsib su vend läbi mägesid meie rantšo taga, aga ta võiks sama hästi Marsil olla ja ma ei teaks sellest midagi. Siinne maastik muudab selle koha üheks suureks surnud tsooniks. Hudson on oma rühmaga lõuna pool. Ka seal pole levi.” Isa viskas telefoni pettunult ametimärgi kõrvale. “Ma ei tea, miks te, lapsed, selle neetud telefoni mulle üldse tõite. Ma olin oma vana klapiga telefoniga väga rahul. Sellest monstrumist ei ole midagi kasu. Praegu istud sa siin minu kõrval. Aga põrgut ma siit telefonist mingit infot saaksin, kui sa oleksid Afganistanis või Pakistanis või kus iganes sa viimati olid.”
Thayne kortsutas isa vihapahvaku peale kulmu. “Alati on olemas võimalus.”
“Meil on siin satelliittelefone vaja. Seda ei ole eelarves, aga ma arvan, et peame kuidagi raha leidma.” Thayne’i isa haaras telefoni ja silmitses ainiti ekraani. “Kas sa jääd koju, poeg?”
Olgu, see küsimus tuli eikusagilt, aga mõnikord on ainus viis paanikaga toime tulla muudest asjadest rääkimine. Ta polnud rumal. Isa telefoni hoidva käe sõrmenukid olid valged. Ei mingit erinevust, võrreldes Thayne’i sõrmenukkidega roolirattal.
Maastur hüples vihmast auklikuks uhutud teel. “Ma pole veel otsustanud. Mida ma tegema hakkan, kui SEAList lahkun?”
“Ma võin selle šerifiabi koha alaliseks muuta. Sa võid ennast sisse seada, abielluda. Elada.”
Thayne’i naerus oli irooniat. “Ole nüüd, isa. Kõigist sinu lastest olin mina kõige ebatõenäolisem sinu ja papa jälgedes käima.”
“Mitte minu või su ema arvates. Jackson on adrenaliinisõltlane. Hudsoni süda kuulub maale. Cheyenne on end inimestele pühendanud. Aga sinus, Thayne, on olemas õiglustunne ja vajadus asju paremaks muuta. Praegu rahuldad sa seda vajadust onu Sami nimel lahinguväljadel võideldes. Peaksid seda tegema siin, kuhu kuulud.”
Auto sõitis läbi augu. Thayne kergendas survet gaasipedaalil. “Singing River on ainus paik maailmas, kus Hudson suudab õnnelik olla. Cheyenne läks ära kooli, kuid ainult selleks, et tagasi tulla.”
“Ja sina?”
“Singing River on… klaustrofoobiat tekitav. Igaüks teab mu nime, teab meie perekonda, meie ootusi. Memm saab sellest aru. Ma ei saanud natukenegi auru välja lasta nii, et sina ja papa poleks sellest teadnud. Või olla oma tüdruksõbraga omaette. Ime, et ma praeguseni neitsi pole, arvestades, kui palju kordi te vahele segasite.”
“See oli su ema mõte.” Isa trummeldas sõrmedega vastu käetuge. “Miks sa ei võiks tulla koju ja ennast siin sisse seada?”
Olgu, Thayne pidi välja mõtlema, kuidas see vestlus kõrvale lükata. Nende pealiskaudne püüe normaalsuse suunas oli kaldunud ohtlikesse vetesse. “Siin pole kedagi, kellega ma tahaksin igaveseks kokku jääda.”
“Kas sellel võib olla midagi tegemist ühe teatud FBI eriagendiga, kellega sa reedeõhtuti tundide kaupa vestled?”
Thayne pööras pead ja kohtas isa pilku. Kuidas võis isa teada tema suhtest Rileyga? Mitte keegi ei teadnud. Isegi Thayne’il endal oli probleeme nendest segastest tunnetest arusaamisega.
Telefonirakendusest kostus tasane piiksatus. “Thayne, ma leidsin signaali.”
“Kelle oma?”
Isa pilgutas silmi. “Cheyenne’i telefon. See on umbes miili kaugusel pindamata teest, mis viib vana veski juurde.”
Thayne lülitas vilkurid tööle, sundides autot konarlikul teel edasi kihutama nii kiiresti, kui ta vähegi julges.
Šerif haaras armatuurlaualt ametimärgi ja võttis raadiosaatja. “Me leidsime mobiiltelefoni signaali,” ütles ta ja andis koordinaadid. “Saatke abiväge.”
Pärast viit miili mööda ojakallast maantee suunas keeras Thayne kummide vilinal kruusateele. Tolm paiskus üles, moodustades esitulede valguses liivakardina.
“Me peaksime olema lähedal. Kui palju veel?” küsis Thayne.
“Peaaegu kohal.” Isa sikutas istme alt prožektori välja. “Umbes sada jalga meist edelas.”
Thayne peatas auto. Nad kinnitasid valgusti ja lülitasid selle sisse. Madal taimestik kahises okaspuude ja haabade all. Thayne hüppas astmelaualt maha ja tõstis relva. Puuoksad ulatusid peaaegu maani. Üks koiott põrnitses neid võsa vahelt, kuid pöördus siis minekule.
Taskulamp ühes, Glock teises käes, liikus Thayne edasi. Isa järgnes talle, monitoorides telefonisignaali.
Thayne’i taskulambi valgusvihk liikus küljelt küljele. Ta põlvitas maha, uurides lehti ja okkaid. Tema õlad tõmbusid pingesse. “Keegi on siin olnud,” ütles ta tasakesi.
“Cheyenne?”
“Säärsaapad,” sosistas Thayne. Ta jäi vait, keha pinges, kuulatades iga heli, ükskõik mida, mis tunduks ebatavaline.
Ühel hetkel oleks ta võinud vanduda, et neid jälgiti. Ta piilus puude vahelt, kuulates, oodates.
Ei mingit liikumist.
Ta oli neljal missioonil ellu jäänud, usaldades oma sisetunnet. Ta kükitas ettevaatlikult ühe suure puuoksa alla ja viipas isa lähemale. “Mul on tunne, et seal eemal oli keegi. Ma ei oska öelda, kuhu poole ta läks. Sina?”
Mees, kes oli treeninud kõiki oma lapsi jälgi tundma, kummardus ja uuris maapinda taskulambi valgusvihus, kuid raputas siis aeglaselt pead. “Tüüp teab, kuidas oma jälgi peita. Võiks peaaegu arvata, et ta pühkis need ära. Ta oli siin, kuid võis siit ükskõik millises suunas minna, isegi tagasi tee peale. Aga ma ei näinud ka rehvijälgi.”
Relvad laskevalmis, otsisid nad salu läbi ja liikusid siis edasi kõrge heina sisse. Mingi läigatus haaras Thayne’i tähelepanu. Ta kükitas maha.
Telefon. Tema kõht tõmbus krampi.
“See on Cheyenne’i oma. Tunneksin selle erkpunase korpuse igal pool ära.” Isa kummardus üle Thayne’i õla.
Thayne pani kaitsekinda kätte ja võttis telefoni maast üles. Mõne sekundiga pani ta telefoni asitõendikotti ja puudutas läbi kile ekraani. Telefoniekraan aktiveerus. “See on lukus. Kas sa tead tema salasõna?”
“Tema sünnipäev.”
“Neetult rumal valik. Liiga kerge sisse häkkida,” pomises Thayne, kuid toksis numbrid telefoni. “See toimib. Kui me ta üles leiame, sunnin teda parooli muutma.” Thayne uuris fotosid, sõnumeid ja isegi e-kirju. “Ta pole telefoni minule helistamisest saadik kasutanud.”
“Sõnumeid pole? Mitte midagi? Ma ei suuda seda