“Kohtunikku pole esmaspäevani,” ütles Thayne. “Ed jääb seniks luku taha.”
Naine kõikus. “Hästi.”
“Kas sinuga on OK?”
Carol kergitas lõuga ja põrnitses Thayne’i ebaselgel pilgul. “Minuga pole juba pikka aega OK olnud. Igaüks teab seda.” Ta pöördus baarileti poole ja kopsis tühja klaasiga pähklipuust pinnal. “Ma vajan veel ühte.”
Alistunud faktile, et mõned inimesed on iseenda kõige hullemad vaenlased, ajas Thayne end sirgu ja silmitses rahvast tantsusaalis. “Etendus on läbi. Hoolitsege selle eest, et ma ei peaks täna õhtul siia tagasi tulema. Ed juba rikkus paberitööga mu reedeõhtuse randevuu.”
Mõned tema sõnadele järgnenud naeruturtsatused murdsid pinge, kuid Thayne ei teinud nalja. Šerifijaoskonnas nappis sel nädalavahetusel töökäsi ja nüüd, kui tuli tegelda veel Ediga, polnud tal privaatsust oma reedeõhtuse telefoniromantika jaoks.
Ta oli oodanud terve nädala, et jälle Rileyga rääkida, kuulda tema häält. Naine oli nutikas, kirglik ja alati üllatav, kuid Thayne’ile ei meeldinud pinge naise hääles nende viimase vestluse ajal. Kui ta selle kohta päris, oli naine tema mure kõrvale heitnud ja kõne järsult lõpetanud.
Piljardikii löök vastu kuuli tungis läbi tema meenutuste. Ta vaatas üle õla keskmise laua poole. Ta oli näinud FBI eriagent Riley Lambertit esimest korda just siin, kõlkumas piljardilaua serval ja kummardudes tegemas võimatut lööki, et võita kihlvedu. Ainult et kihlvedu polnud raha, õhtusöögi ega isegi joogi peale. See oli osa tema profileerijatööst ja ta tahtis saada intervjuud igalt mehelt selles baaris, kes olid osalenud poolteist kümnendit varem Caroli kadunud tütre otsingutel.
Samal hetkel teadis Thayne, et Riley on teistsugune. Kui palju naisi veedaks oma puhkuse, püüdes lahendada kadunud lapse aegunud juhtumit? Ta kutsus Riley tantsima ja naine keeldus otsekohe, mis tegi õhtu kirgliku lõpu veel üllatavamaks. Riley lahkus Singing Riverist, saamata uut infot Caroli kadunud tütre kohta, ja Thayne naasis oma SEALi meeskonna juurde mälestustega seitsmest päevast, mis tema mõtetes aina keerlesid.
Nende kaugust trotsiva suhte jooksul polnud naine varem kordagi kõnet katkestanud ega keeldunud telefoni vastu võtmast. Kuni eelmise nädalani. Thayne oli helistanud samal õhtul veel kaks ja järgmisel päeval ühe korra, murdes nende põhireeglit. Lõpuks oli naine saatnud talle tekstisõnumi, et temaga on kõik hästi, aga ta on ühe juhtumiga väga hõivatud. Thayne uskus naist sarimõrvari uurimise osas, kuid oli tema pärast mures. Naine polnud tema ise. Kui isa tervislik seisund poleks olnud nii ohtlik ja ta ise poleks olnud seotud õele antud lubadusega, oleks Thayne lennukile hüpanud ja DC-sse lennanud. Tema sisetunne oli teda juba kuus päeva närinud ja pärast kümmet aastat SEALis teadis ta paremini kui paljud teised, et oma instinkti tuleb usaldada.
Ta lihtsalt pidi täna õhtul uuesti reeglitest üle astuma ja helistama naisele niipea, kui oma kohustustest vabaneb. Sel korral ei lase ta naisel küsimustest kõrvale hiilida. Tegelikult oleks võinud selle lennu ikkagi broneerida.
Mõni minut hiljem hakkas plaadimasinast pasundama “Friends in Low Places” ja kolm paari suundus tantsupõrandale. Tavapärane jutusumin ja klaaside kõlksatused tekitasid tuhmi müra, mis kajas seinapaneelidelt vastu.
Thayne vedas Edi uksest välja ja luges üle parkla minnes talle tema õigused ette. “Neetult loll käik, Ed. Sa vägivallatsesid katseajal.”
“Ta armastas mind enne seda, kui see libeda jutuga hulgus ta rasedaks tegi.” Mees komistas. “Keeras meie mõlema elu nässu.”
“Kakskümmend viis aastat on mineviku küljes rippumiseks pikk aeg.” Thayne hoidis Edi käsivarrest kindlalt kinni, avas oma maasturi tagumise ukse ja surus mehe pea madalamale. “Äkki kohtunik jääb seda uskuma.”
Thayne lõi ukse kinni ja istus rooli taha. Ed norsatas tagaistmel. “On alles nali. Sina eesistmel ja mina siin taga. Ma arvasin, et issi on su nüüdseks juba kindlalt paika pannud. Kes oleks osanud seda arvata? Thayne Blackwood, abišerif. Ehk peaksin ütlema hoopis ülendatud jooksupoiss seniks, kui issi terveks saab.”
“Ära torgi, Ed, või ma võin unustada, et olen ainult ajutine.” Thayne toetas käsivarre istme seljatoele, pilgus teras. “Sa tead ju, et onu Sam on treeninud mind tekitama tõsiseid vigastusi, ilma et neid näha oleks… vähemalt pealispinnal.”
Ed kahvatas.
Thayne keeras näo sõidusuunda, muigas kergelt ja käivitas mootori.
Selleks ajaks, kui ta pööras autonina kiirteele, mis suundus viie miili kaugusele Singing Riverisse, peegeldus loojangukuma Wind Riveri mäeaheliku tippudelt suvises idataevas. “Sa poleks pidanud tagasi tulema,” ütles Ed porisedes. “See paik imeb sinust elu välja.”
Thayne ei vaielnud vastu. Ta oli kogu elu selle nimel tegutsenud, et Singing Riverist pääseda. Tagasi vaadates oli ta sellega algust teinud, kui näppas üheteistaastaselt universaalkauplusest paki pesapallikaarte, mille peale šerifist vanaisa korraldas talle ekskursiooni linnavanglasse. Kui Thayne sai viisteist, tähistas ta seda lõbusõiduga varastatud autos piki Maini. Isa uhiuus šerifimärk oli veel särav, kuid Thayne andis oma parima, et seda tuhmuma panna. Isa oli ta selle lustimise eest vangi pistnud.
Ka kõige metsikumates õudusunenägudes poleks ta end näinud tagasi kodulinnas, mängimas abišerifit isa šerifijaoskonnas. Just nagu isa ja vanaisa. Aga siin ta nüüd oli.
Järgimas perekonna traditsioone.
Ajutiselt.
Ta heitis pilgu tahavaatepeeglisse. “Kas sinuga nii juhtuski, Ed?”
“Selles linnas on kolm valikut,” vastas Ed. “Abiellu kisakoori juhiga, nagu su isa tegi. Lase siit linnast jalga – ma arvasin, et sa tegidki seda, kui olid kümme aastat siit eemal. Ja siis on siin veel sellised nagu mina. Nikkusin klassi litsi ja armusin temasse nagu idioot.” Mees vajus istmel kössi. “Naine võib su tõsta taevasse või paisata põrmu, poiss. Enamasti hoiavad nad sind munepidi peos ja naudivad seda.”
Thayne’i telefon helises, päästes teda vastamast. Ta heitis pilgu numbrile ja toksas Bluetoothi. “Hei, õeke. Mis toimub? Kas sina ja memm vajate õhtusöögiks seltskonda? Sest kui mina süüa tegema ei pea…”
“Thayne. See juhtus jälle.” Cheyenne’i hääl värises, mis polnud üldse Thayne’i külmaverelise õe moodi. “Keegi on kliinikus sees käinud.” Telefonis jäi vaikseks. “Oh jumal, nad on ikka veel siin,” sosistas naine.
Thayne tardus. “Kao sealt minema, Cheyenne. Mine šerifijaoskonda…”
Uks prahvatas lahti.
“Ei!” karjatas Cheyenne. “Palun. Ärge tehke talle viga…”
Telefon jäi vait.
Maailm ei lõpetanud pöörlemist. Doktor Cheyenne Blackwood klammerdus vaipa oma ooteruumi põrandal, sõrmeküüned kaevumas lühikestesse kiududesse. Ta hiivas ennast kätele ja põlvedele. Tema peast käis iga südamelöögiga läbi valusähvatus. Naine pilgutas silmi, võimetuna pilku fokusseerima. Miks ta ei näe midagi?
“Kas sa ei või midagi õigesti teha?” Süüdistav hääl kostis veidralt kauge ja summutatuna.
Cheyenne’i käsivarred andsid järele ja ta varises ühele küljele. Võideldes teadvusetuslainete vastu, mis ähvardasid teda enda alla matta, urahtas naine, surus peopesad vastu põrandat ja sundis end tõusma.
“Sa ei saa põgeneda.” Kaks paari käsi surusid ta tagasi