Norma krimpsutas nägu. “Sul pole põhjust mind ähvardada, noormees.” Ta tupsutas tikanditega taskurätikuga memme otsmikku. “Oh, Helen.” Norma vaatas üle naise Thayne’ile otsa. “Ta pole seda ära teeninud. Keegi teist pole. Kas Alzheimer polnud veel piisav?”
Mõnda asja elus ei saa korda ajada. Kuid Cheyenne’i kadumise osas kavatses ta midagi ette võtta. Teine šerifijaoskonna sõiduk peatus pidurite kriginal nende juures. Thayne tõusis ja seisis vastamisi šerifiabi Quinn Pendergrassiga, kes oli olnud tosin aastat tema isa parem käsi. “Blokeeri linnast välja viivad teed ja organiseeri appi iga inimene, kes saadaval on. Isa võib võtta ühendust Lincolni, Fremonti ja Tetoni maakonnaga ning tuua kohale Kriminaaluurimise Wyomingi osakonna, kui me seda vajame.”
“Mis siin juhtus?” küsis Quinn avanevat vaatepilti silmitsedes. “Kus doktor Blackwood on?”
Thayne vihkas nende sõnade väljaütlemist, kuid tõde ei olnud võimalik eitada. “Mu õde on kadunud.”
2. PEATÜKK
Isoleeritud majake oleks võinud kuuluda Unabomberile1. Harva sõidetava tee lõpus puudesalus Virginia Blue Ridge’i mägedes paiknev onn oleks pakkunud täiuslikku peidupaika seksuaalsadistile, kes ei taha, et tema ohvrite karjeid kuuldakse.
FBI eriagent Riley Lambert kontrollis veel kord oma kevlarist vesti ja võttis kabuurist standardväljalaske Glocki. Ta haaras relvapärast ning hingas aeglaselt ja pikalt välja. Viis minutit ja siis on see läbi. Õnnetu esimese klassi õpetaja Patricia Masters saab päästetud ja Vincent Wayne O’Neal ei tee enam kellelegi haiget.
Ta pidi seda uskuma. Ta ei suutnud mõelda kahele kuule, mille oli veetnud, elades topeltkohvidest ja wasabimaitselistest pähklitest, püüdes paljastada seost poole tosina kadunud isiku juhtumi vahel.
See ei lugenud, et ta polnud Vägivaldsete Kuritegude Analüüsimise Keskuse hiljuti loodud kõige õõvastavamatele kuritegudele spetsialiseerunud käitumisanalüüsi üksuse ainuke liige. Ega ka see, et mitte keegi mitmest pädevusalast koosnevast operatiivgrupist, kes olid juhtumit viimase aasta jooksul uurinud, polnud tulnud lagedale ühegi korraliku juhtlõngaga.
Luges ainult see, et kaks päeva tagasi röövis Patricia Mastersi otse algkooli eest halastamatu psühhopaat, kes oli idarannikul juba kolm aastat ringi luusinud. Eile oli Riley seose leidnud – avalik bussiliin, mõned hotelliarved, paar teralist valvekaamera videot ja üks suur viga selle majakese dokumentides.
Täna võis operatiivgrupp päästa Patricia.
SWAT liikus positsioonidele. Riley tabas rühmajuhi käemärgi. Kuuskümmend sekundit.
Ta haaras tihedamalt püstolipärast ja heitis pilgu oma ülemusele. “Ta on seal sees elus, Tom,” sosistas Riley.
Mees heitis talle puuriva sa-ei-saa-minu-eest-tõde-varjata pilgu ja haaras ka oma relva. “O’Neal veedab tavaliselt nädala nendega mängides. Meil on hea võimalus.”
Soovimata enam näha mehe läbitungimatut pilku, keskendus Riley majakese uksele. Just siin ja praegu pidi jõudma kulminatsioonini tema saatus, mis oli alguse saanud kõigest nädal pärast tema kümnendat sünnipäeva.
Avalikkus võis ju teda profileerijaks nimetada. FBI nimetas teda uue, eksperimentaalse käitumisanalüüsi üksuse number kuus eriagendiks.
Üksuse juht eriagent Tom Hickok oli võtnud ta oma alluvusse proovimeeskonda selge eesmärgiga siduda meeskond kohaliku õiguskaitse operatiivrühmaga. Riley oli haaranud kinni võimalusest kasutada oma psühholoogilise profileerimise oskusi uurimistöös. See töö ei läinud päris plaanipäraselt.
Kolm, kaks, üks.
Riley tõmbas sügavalt hinge. SWAT ründas eesust. Relvad laskevalmis, järgnesid Riley ja tema üksus nende kiiluvees.
Haarang kestis kokku kolmkümmend sekundit. Kohalikud ametnikud piirasid sündmuspaiga ümber, kuid neil polnud vaja kahtlusalust otsida.
Seal ta seisis. Vincent Wayne O’Neal. See argpüks ootas nurgas, kuid tema rahulik, kartmatu pilk oli võidukas. Ta ei näinud välja nagu õudusunenägude tegelane. Riley teadis, et nad polnud peaaegu kunagi sellised.
Mees kiigutas vintpüssi kätel. “Sa jäid hiljaks,” sosistas ta, põrnitsedes otse Riley suunas. “Mina võitsin.”
Ta kergitas püssitoru, suunates selle naise rinnale.
Riley viskus põrandale. Mitte piisavalt kiiresti. Hõõguv kuumus lõikus läbi naise käsivarre. Ta veeretas end selili ja tulistas kaks kiiret lasuseeriat. Üle tema lendas kuulirahe.
O’Neal varises põrandale, surnult.
Enesetapp võmmi käe läbi.
Riley süda peksles. Tema pea vajus kolksuga tagasi põrandale. Ta langetas relva.
O’Neal’i sõnad Sa jäid hiljaks panid ta vere tarduma. Mees oli olnud liiga ennasttäis. Riley sulges lähemale hiiliva halva eelaimuse eest silmad. Mitte jälle. Sel korral pidi minema teisiti. Patricia oli siin. Elusana.
“Otsige maja läbi,” hõikas Tom. “Leidke Patricia Masters.”
Saabastes sammude kõmin puitpõrandal kajas läbi majakese.
Riley tõusis istuli. Ta pidi aitama, aga käsivart liigutades suutis ta vaevu karjatust tagasi hoida. Ta pööras pilgu alla oma särgile. Läbi sinise puuvillriide immitses verd.
“Arsti,” karjus ülemus tema kõrvale kükitades.
Punane laik virvendas. Riley pilgutas pilku fokuseerida püüdes silmi. Parameedik laskus tema kõrvale põlvili ja hakkas varrukat ära lõikama.
“See pole midagi.”
“Jää lihtsalt vait ja lase neil tööd teha, Riley,” ütles Tom. “Me leiame selle naise üles.”
“Otsige maja tagant,” sisistas Riley, kui parameedik tema käe kallal tegutses. “Ta hoiab neid enda läheduses.” Naine ei hoolinud silme ees keerlevatest täppidest.
Mõni minut hiljem lähenesid neile aeglased sammud.
Riley vaatas üles. “Kas te leidsite ta?”
“Teil oli tema profiili osas õigus, proua,” vastas politseinik. “Maja taga on rida haudu. Igaüks neist roosipõõsaga märgistatud.”
“Patricia?” Riley neelatas raskelt. Ta ei suutnud vaadata kahjutunnet mehe näol.
“Me jäime hiljaks. Mul on kahju. Ta on surnud.”
Riley kangestus. Ei! Mitte jälle.
Ta pigistas tõe ees silmad kõvasti kinni.
Ta polnud suutnud Patriciat aidata.
Täpselt nii nagu ta polnud suutnud aidata omaenda õde.
Maailm vajus kaldu ja õõtsus.
“Riley!” Tom haaras tema vigastamata käsivarrest. “Jää minuga.”
Naise haav kõrvetas. Pimedus vajus tema peale. Ta hakkas minestama.
Mis sellest? Tõepoolest?
Ta oli läbi kukkunud. Jälle.
Võõrad kellalöögid tungisid läbi Cheyenne’i peas valitseva udu. Kaheksa, äkki üheksa korda?
Ta kergitas kõvalt padjalt pead ja püüdis kottpimedas ruumis midagi näha. Sõrmede all oleva polsterduse põgus puudutus ütles naisele, et ta pole oma voodis ega ka kliinikus. Aga kus siis?
Tema pea lõhkus valutada ja ta katsus ettevaatlikult oimukohta. Mälestused tungisid tema valuga täidetud meeltesse. Keegi oli teda löönud.