„Hakkan sind igatsema,” ütles Brad. „Soovin, et ei peaks minema.”
„Mina soovin samuti, et sa ei peaks minema.”
„Saadan sulle sõnumeid nii tihti, kui saan. Seal on küll paganama vilets levi, aga teen, mis suudan.”
„Kindlasti tuleb meil varsti võimalus koos puhkusele minna,” ütlesin.
„Muidugi.”
Tema hääl kõlas nukralt. Olin ise samuti veidi nukker. Ma ei tahtnud, et ta ilma minuta Itaaliasse läheks, aga puhkus oli juba kavandatud. Brad rääkis mulle, et tal on seal sugulasi. Ta ei saanud minemata jätta. Ja tal oli kahju, kuid ta ei saanud mind kaasa kutsuda. Mitte enne, kui olin kohtunud tema sugulastega teistsuguses olukorras. Olin öelnud, et sellest pole midagi – kuigi ausalt öeldes arvasin, et kohtumine tema pere itaallastest liikmetega nende Umbria villas oleks olnud täiuslik. Ma ei tunne Itaaliat kuigi hästi, aga isegi itaalia nimede hääldamine paneb mind ennast seksikamalt tundma. Ütlesin seda Bradile, ta hakkas naerma, suudles mind uuesti ja väitis, et ma olen kõige seksikam iirlanna, keda ta teab, ja et mul pole vaja minna Itaaliasse, et olla seksikas. Siis ütles ta ti amo niimoodi, et mul läksid põlved ihast nõrgaks.
Mõtlesin tahtmatult, et kui minul oleks itaallastest sugulasi, ei töötaks ma üldse Iirimaal, aga Brad tuletas mulle meelde, et ta sündis ja kasvas Carrickferguses Belfasti lähedal ja et Itaalia on tore küll, aga mitte tema kodu. Siis pomises ta, et on mõelnud, et ehk on Dublin, mitte Belfast tulevikus tema kodu, ja mu põlved läksid veel nõrgemaks.
Kui Brad autosse istus ja akna alla keeras, ütlesin talle, et lõbutsegu hästi, sest ma ei tahtnud, et ta peaks mind klammerduvaks tüdruksõbraks – isegi kui ma unistasin kooselust ja ta oli andnud mulle lootust, rääkides Dublinist kui kohast, kus me võiksime koos elada. Pärast Seani olin ettevaatlik. Aga nii või teisiti pidin tol õhtul oma korterisse jõudnult minema duši alla, et veidi maha jahtuda, sest värisesin ikka veel ihast.
Mõtlesin järgmistel päevadel Bradist sageli ja kuigi tööl oli liiga palju tegemist, et ihast värisema panevate mõtete jaoks ruumi jätta, tundsin öösel temast puudust rohkem kui kunagi varem. Brad saatis mulle korrapäraselt WhatsApp’i sõnumeid fotodega vapustavatest Itaalia maastikkudest ja keskaegsest San Alessio linnast, mis nägid välja, nagu oleksid võetud ajalooraamatust. Ma ei suutnud päriselt uskudagi, et inimesed tõesti elavad seal, aga Brad kinnitas, et elavad küll.
Viimase sõnumi sain tema puhkuse neljandal päeval, sõnumi, mille peale oleksin üüriauto järjekorras peaaegu kokku kukkunud.
Tänase õhtusöögi koht. Olen ka peagi seal. Armastan sind. Igatsen sind. Bxx
Fotol oli punakaspruun ehitis, mille juures väljas seisid mõned nikerdatud lauad ja rohelised päikesevarjud. Soovisin, et oleksin veennud teda siiski ka mind kaasa võtma. Koht tundus täiuslik. Saatsin Bradile sõnumi samade sõnadega, millega olin hüvasti jätnud.
Lõbutse hästi.
Siis läksin koos Saoirse ja Cleoga pubisse ja lõbutsesin ise ka hästi.
Uudiseid ei kuulnud ma enne kui järgmisel õhtul. Haiglas oli olnud kiire päev ja mul oli olnud liiga palju tegemist, et pabistada, kui polnud Bradilt sel hommikul sõnumit saanud. Õigupoolest ma vist ei mõelnudki temale, enne kui tulin koju ja tegin endale ube röstsaiaga. Siis sain aru, et Brad polnudki ühendust võtnud, ja saatsin talle sõnumi, küsides, kas ta läheb õhtust sööma järjekordsesse vapustavasse kohta ja saadab mulle pildi minu üksildaste ubade juurde. Tegi haiget, et ta ei vastanud kohe, ja ma mõtlesin pahaselt, et ilmselt vedeleb ta kusagil, käes klaas Chiantit, ja elab oma elu, tegemata väljagi telefonist … ega minust.
Siis panin televiisori käima. „Richteri skaala järgi 5,9-magnituudine maavärin,” ütles uudistereporter. „Hooned on saanud kõvasti kannatada, paljud on täiesti purustatud, on teateid mitmetest kannatanutest.” Reporter seisis hoone ees, mis nägi välja, nagu oleks see maha lõhutud.
„Kaksteist inimest on surma saanud, arvatakse, et surnute arv võib tõusta.”
Ekraaniservas jooksid sõnad: Itaalia Umbria piirkonda on tabanud maavärin.
„Epitsentrile lähima linna, Itaalia väikelinna San Alessio elanikud on šokis,” jätkas reporter.
Pillasin röstsaia põrandale.
Brad oli San Alessios.
Ma ei teinud põrandale kukkunud röstsaiast väljagi ja võtsin telefoni.
Kuulsin uudiseid. Kas sinuga on kõik korras? saatsin sõnumi. Helista mulle.
Vastust ei tulnud. Aga ma arvasin, et kohas, kus mobiililevi oli alati olnud katkendlik, olid sidevõimalused pärast nii kohutavat sündmust ilmselt veel kehvemad. Mastid võisid olla viga saanud. Võrk võis olla üle koormatud. See, et Brad polnud veel ühendust võtnud, ei pruukinud tähendada midagi kurjakuulutavat. Pealegi oli Brad ju arst. Tal tuli inimesi aidata, mitte mulle helistada. Ikkagi tahtsin saada sõnumit, et hing jääks rahule. Aga võib-olla saatis ta kõigepealt sõnumi oma vanematele. Iirlased ju tegid nii. Helistasid koju. Mina polnud osa Bradi kodust. Veel mitte.
Võtsin röstsaia üles ja viskasin prügikasti. Mikrolaineahi piiksus, andes märku, et oad on valmis. Jätsin need kaussi ja istusin televiisori ette.
Saoirse tuli koju umbes kell üksteist ja leidis mu ärevalt ühelt uudistekanalilt teisele plõksimas.
„Oh issand, Juno!” kohkus ta, kui olin talle rääkinud. „Kas sinuga on kõik korras?”
„On küll, muidugi on. Ma olen Bradi pärast mures.”
„Ma olen kindel, et temaga on ka korras.” Saoirse võttis mul ümbert kinni ja kallistas. „Ilmselt on ta mõnes varjupaigas abiks.”
Noogutasin.
„Seda ma arvasingi.”
„Ta saadab sulle sõnumi, kui saab,” rahustas Saoirse mind.
„Ma tean.”
„Aga mure on ikkagi,” möönis ta.
„Jah,” ütlesin ja vahetasin taas kanalit.
Ma ei saanud muretsemist jätta. Aga olin ka kindel, et oleksin tundnud, kui Bradiga oleks midagi juhtunud. See oli pagana loll mõte inimese kohta, kes vajas kõige uskumiseks tõendeid.
Mul vedas, et ma ei pidanud järgmisel päeval tööl olema, sest istusin terve öö televiisori ees. Silmapiirile kerkis ähmane koiduvalgus, kui lõpuks saabus teade.
„On leidnud kinnitust, et nende hulgas, kes said eile Itaalia keskosa tabanud maavärinas kannatada, oli ka Põhja-Iirimaalt pärit perekond.”
Meesreporter seisis tänaval, millest olid järel ainult rusud.
„See perekond oli Brad ja Alessandra McIntyre ning nende kolmeaastane poeg Dylan.”
Ekraanile ilmus foto ja ma vahtisin seda tummalt.
„Brad ja Alessandra said surma, Dylan on viidud kohalikku haiglasse ning tema vigastused ei ole eluohtlikud.” Reporter heitis pilgu märkmetele ja jätkas siis. „McIntyred olid kohalike sõnul meeldiv perekond, kes käisid San Alessios igal aastal. Alessandra vanavanemad on sealt kandist pärit, kuigi nad kolisid 1960. aastatel Belfasti, et avada seal restoran. Seda restorani peab nüüd Alessandra isa ja see on väga populaarne.”
Reporter muudkui rääkis, aga ma ei kuulnud teda enam. Vaatasin ainiti fotot, mis kujutas Bradi – minu Bradi, pikka, heledapäist ja nägusat – seismas rabavalt kütkestava erepunases kleidis naise taga, kelle juuksed langesid tumedate lokkidena ümber südamekujulise näo. Bradi üks käsi oli naise õlal ja teisega hoidis ta väikest poissi.
Mul oli raske mõista seda, mida nägin. Midagi oli kohutavalt