Kohtasin teda täpselt aasta ja viis päeva pärast seda, kui olime Seaniga lahku läinud, ja kuus kuud pärast meie kavandatud pulmapäeva. Ma polnud vahepeal kellegagi kohtamas käinud. Olin liiga palju haiget saanud ja katki, et isegi proovida. Ma polnud veel päriselt leppinud, et olin ikka alles Juno Ryan, mitte Juno Harris. Et mitte midagi sellest, mida olin arvanud oma elu kohta tõsi olevat, polnud tegelikult juhtunud. Et ma ei ärganudki igal hommikul armastatud mehe kõrval. Et olin pidanud välja kolima Dublini lähedalt Malahide’ist, majast, kus olime koos elanud – sellest ainsast majast, mille seinad olingi värvinud safrani- ja merevaigukollaseks. Ja selle asemel et rääkida Seanile kõike, mis minuga päeval oli juhtunud, magasin jälle üksi.
Purustava hoobi andis Sean sõnadega, et ta pole enda sidumiseks valmis. See oli kümme päeva enne tema kolmekümne teist sünnipäeva. (Olin ostnud talle selle tähistamiseks piletid Mondello Parki ringrajal toimuvale sõidupäevale. Lõpuks sai Saoirse vend need endale.) Mul kulus veidi aega, et mõelda, mida talle üldse vastata, aga siis meenutasin talle, et minu isal olid kolmekümne kaheselt juba lapsed. Sean väitis, et siis olid teised ajad. Et kui sa polnud abielus, hakati sinust rääkima ja mitte hästi. Tal oli muidugi õigus. Teadsin, et kuigi tolleaegse ettekujutuse järgi elasid mu vanemad boheemlaslikku elu, oli abiellumata koos elamine nende meelest sama võimatu kui lend Kuule. Ometi oli ema julgustanud mind Seaniga enne abiellumist kokku kolima.
„Sa pead kindlaks tegema, kas te ikka klapite igal võimalikul moel,” ütles ta mulle. „Voodis, väljaspool voodit, igapäevases elus – üldse igal pool.”
Värisesin, kui ta seda ütles. Tal oli muidugi õigus, aga mul on ebamugav, kui ta hakkab minuga rääkima, nagu oleksin ta sõber, mitte tütar. Ja nii on ausalt öeldes peaaegu kogu aeg. Mulle meeldib, kui ta on rohkem ema, kuid ta pole kunagi traditsiooniline ema olnud. Tema pooldab vanemate ja laste võrdsust, tahab, et kõik oleksid kõigiga avameelsed. Mulle see lihtsalt ei sobi.
Mäletan, et kui olin kolmteist, lasi ta mul istuda ja rääkis seksist. See oli piinlik.
„Ma juba tean seda,” ütlesin kõrge leeniga toolil niheledes. „Sa rääkisid, kui ma küsisin, kust lapsed tulevad.”
„Jah, siis rääkisin ma faktidest,” ütles ema. „Aga ma ei rääkinud sellest, et seks on tegelikult mehele ja naisele vaimustav asi, ja kui saad suuremaks, siis on oluline, et sa naudiksid seda. Nagu isa ja mina naudime.”
Võpatasin.
„On oluline, et mees sind rahuldaks, Juno,” rõhutas ta. „Sellest ei tule midagi, kui sinu vajadused on teistsugused.”
Ta andis mulle liiga palju infot. Mul oli tunne, et hakkan oksele.
Loomulikult oli emal seksi koha pealt õigus. (Kas emadel on tõesti alati õigus? Isegi sellistel nagu Thea?) Pärast mõningaid pettumusi sain asjale pihta ja mõistsin, et mõned mehed on paremad kui teised. Sean ja mina olime olnud koos üsna head. Kuigi lõpuks läks kõik kohutavalt lörri, oli algus olnud suurepärane.
Kohtusime ühes pulmas ja meid ühendas tõsiasi, et kumbki ei tahtnud seal õieti olla. Sean oli pruudi nõbu. Mina olin õppinud kolledžis koos peigmehega. Arvasime mõlemad, et sellised pillavad pulmad on lihtsalt raharaiskamine.
„Mina kavatsen lõunapausi ajal perekonnaseisuametist läbi hüpata,” teatasin. „Ei mingit sekeldamist.”
„See mulle naise juures meeldib,” teatas Sean. „Sa meeldid mulle.”
Sean meeldis mulle ka. Veetsin rõõmuga temaga koos selle õhtu ja öögi. Pulmad peeti Donegali lossis. Kõik jäid ööbima. Mõnel külalisel oli isegi omaette tuba. Mul oli Seaniga mõnus olla ja hakkasin mõtlema, et olen seekord leidnud endale õige mehe. Tahtsin, et temaga kõik sujuks. Tahtsin olla lootusetult armunud, tahtsin, et kirg mind keerisena kaasa haaraks. Võib-olla sellepärast, et tahtsin sarnaneda teiste pereliikmetega. Sest kui asi puudutas tundeid, olin mina päris kindlasti see valge vares. Praktiline inimene nende hulgas, kes elasid tunnete, mitte mõistuse järgi. See, kes nõudis teaduslikku tõestust, enne kui jäi uskuma seda, mida räägiti. Mulle ei piisanud kunagi ema kergelt pillatud sõnapaarist „lihtsalt sellepärast”. Seletasin seda silmapaistvat puudust oma iseloomus asjaoluga, et olin purjus peaga juhtunud eksitus. See purjus peaga juhtunud eksitus oli tegelikult tõsi, nagu ema oma seksivestluse ajal kinnitas. Mind eostati tema garderoobis etendusejärgsel peol, kus šampanja voolas ojadena. Ema ütles, et see oli viga, mida mina pean igal juhul püüdma vältida, kuigi tema lasi end eksitada arvamusel, et on juba menopausis. Ta lisas veel, et kuigi olin eksitus, ei tähenda see, et mind ei tahetud või ei armastatud. Tulin lihtsalt ootamatult. Teadsin, et mind armastati – Ryanid olid kallistajad, musitajad, puudutajad, ja ema kuulutas pidevalt oma kustumatut pühendumist meile kõigile. Aga eksitus on ikka eksitus ja ma olin saabunud hulk aega pärast seda, kui ta arvas, et tema pere on valmis. Kuigi ema armastas mind, teadsin ma, et viin ta meeleheitele, kui ei uskunud ühtegi sõna, millel polnud tõestust. Ma pidin teadma kõige ümbritseva põhjusi.
„Oh jumal, Juno!” hüüatas ta pärast rannas veedetud päeva teatraalselt, kui uurisin tõusu ja mõõna aegade ning selle kohta, kuidas Kuu faasid neid mõjutavad. „Kas su küsimused kunagi otsa ka lõpevad? Kas sa ei saa siis lihtsalt vaadata merd ning mõelda, kui kaunis see on ja kuidas meil on vedanud, et oleme elus?”
„Jah,” vastasin. „Aga ma pean teadma, miks …”
„Ei pea!” Isa oli näitlejast ema näitekirjanik. „Sa pead seda tundma.”
„Njah,” ütlesin ja uurisin tõusude ja mõõnade kohta kooli raamatukogust.
Minu vanemad Desmond ja Thea Ryan on Iiri teatrilaval omaette nähtus. Isegi siis, kui olin veel laps, nimetati ema rahvuslikuks aardeks ja isa oli tuntud kui üks suuremaid elavaid näitekirjanikke. Mõlemad olid oma töö eest võitnud mitmeid auhindu. Emal ja isal on alati kas kõik või mitte midagi, nad on ikka kas elevuse tipul või meeleheite sügavikus. Kui elasin veel kodus, kurnasid nende tunnete tõusud ja mõõnad mind ära ja suunasid raamatute juurde. Õnnetuseks minu peresisesele usaldusväärsusele polnud need luuleraamatud ega olulised kirjandusteosed. Need olid füüsika- ja muud teadusraamatud. Sama hästi oleksin võinud koju osta Saatana enda põrgukäsiraamatu. Kui ma nüüd mõtlema hakkan, oleks see vist pareminigi vastu võetud kui „Aja lühilugu”. Ma olin emale ja isale samasugune mõistatus nagu nemad mulle ja jättes kõrvale mu suure vanusevahe teiste lastega, olid nad sellepärast mu venna ja õega lähedasemad. Nad olid olnud kindel ja stabiilne pere, enne kui saabusin mina ja kõik segi paiskasin. Minu vend Butler töötab elatise teenimiseks põhikooliõpetajana, aga ta on ka tähelepanuväärne luuletaja. „Intiimne ja intelligentne”, kui tsiteerida arvustust tema viimase kogu „Isaduspaus” kohta, mis võitis Patrick Kavanagh’ auhinna. Mina olin meie peres ainuke, kes imestas, mida arvaks selline kirjanik nagu Kavanagh (kelle luuletused olid üldiselt riimis) Butleri võidust, sest nii palju kui mina aru sain, koosnes mu venna luule lihtsalt proosalõikudest, tühjad read keset lauset, mis tegelikult korralikult ei lõppenudki. (Mina loen ainult luulet, mis riimub. Nii saan vähemalt süsteemile pihta.)
Mainisin seda ühel õhtul Gonne’ile, kes vaatas mind õudusega.
„Kas sa siis ei näe, kui tark ta on?” nõudis õde. „Kas sa ei kuule tema sõnakasutuses muusikat?”
Kehitasin õlgu. Gonne mängib iiri rahvamuusikaansamblis harfi ja tema mees viiulit. Mu õde kuuleb kõiges muusikat.
Mulle meeldib muusika. Aga igal pool ma seda ei kuule. Mulle meeldib ilu. Aga vorm ja funktsioon meeldivad rohkem. Selles pole ju midagi halba – või vähemalt seda ma endale kogu aeg sisendan.
Sellepärast ma