Kuigi ma polnud hullunud jälitaja, pidin välja uurima, kes see tüdruk on. Ta oli meigikunstnik. Nägin Facebookis teadet nende kihlumisest samal päeval, kui Brad läks puhkusele. See rabas mind rohkem, kui olin arvanud. Oli ju Sean lõppude lõpuks öelnud, et ta polnud valmis end minuga siduma, aga juba sidus ta ennast kellegi teisega. See tegi haiget.
Saoirse ütles, et Sean on sarikihluja ja et kuidagi ei saa kindel olla, et ta Sukiga kokku jääb. Saoirse jutt kõlas mõistlikult. See oli ju Seanil juba kolmas katse. Ta oli ka enne mind ühe abieluettepaneku teinud. Mul oli siis Sukist kahju. Sest arvasin, et minul on rohkem vedanud.
Ma arvasin, et mul on Brad.
Lõpuks vajusin, nagu viimastel nädalatel ikka, rahutusse unne. Unenäod olid katkendlikud, killud inimestest ja kohtadest, mis hajusid nagu suits iga kord, kui ärkasin. Kuna luugid olid tihedalt suletud, valitses magamistoas täielik pimedus ja oli võimatu ära arvata, mis kell on.
Aga kui ma siis lõpuks tegin silmad lahti ja olin täiesti ärkvel, teadsin, et miski oli mind rahutust unest üles raputanud. Vaatasin kasvava paanikaga võõras toas ringi, aga siis tuli mulle meelde, kus ma olen, ja süda hakkas rahulikumalt lööma. Jäin voodile istuma ja kuulatasin, kas majas on kuulda kellegi kohalolu. Aga kõik oli vaikne, keegi ei paistnud olevat sisse murdnud mind mõrvama. Seega tõusin ja hakkasin luuke lahti tegema. Luugid kriiksusid ärevust tekitavalt ja kõikusid hingedel, aga suutsin nad siiski vastu seina kinnitada.
Olin arvanud, et on alles öö, aga oma hämmastuseks nägin, et taevas on lillakassinine ja seal sõuavad kohevad valged pilved. Soe õhk lõhnas apelsiniõite järele. Õrnas tuules sahises vaikselt jakarandapuu.
Heitsin pilgu käekellale. Peaaegu kaheksa. Juba nädalaid polnud ma pärast kuut enam kuigi kauaks voodisse jäänud, niisiis olin täna – kuigi rahutult nagu ikka – maganud kauem kui tavaliselt. Ütlesin endale, et see on hea märk.
Vaatasin toas ringi. Mu asjad oli seal, kuhu olin need jätnud – kohver seina ääres, käekott peeglilaual, teksad pleekinudroosa tooli peal. Teksade jaoks oli juba liiga soe. Vinnasin kohvri voodile ja pakkisin lahti. Jätsin voodi peale valge puuvillase pluusi ja lühikesed teksariidest püksid. Seejärel panin tosina T-särke ja kolm paari lühikesi pükse peeglilaua sahtlisse, riputasin teksad kappi, kus need tõenäoliselt veedavadki järgmised kolm kuud, ja viimasena panin suvekleidid riidepuudele pükste kõrvale.
Võtsin teel maja teise otsa vannituppa pesukapist käteräti. Minu üllatuseks oli vannitoas aken vaatega mägedele. Eemalt paistis ka majadekobar, mis oli minu arvates Beniflori linnake. Kui keegi ei tahtnud just binokliga vannituppa vaadata, oli seal hoolimata aknast piisavalt privaatne. Ja oli väga meeliülendav seista duši üllatavalt tugevate veejugade all ja ennast seebitades kaunist vaadet nautida.
Kakskümmend minutit hiljem läksin alumisele korrusele, puuvillane pluus seljas ja lühikesed püksid jalas, tumedad juuksed veel märjad. Olin unustanud ära kustutada põrandalambi, mis põles köökelutoa nurgas. Vajutasin lülitit ja vaatasin siis ringi. Ma polnud seda õhtul märganud, aga köögis olid võrede taga ülesrullitavad bambuskardinad. Kerisin need kõik üles, seejärel läksin elutuppa, et sealgi luugid lahti teha.
Kui päikesevalgus sisse pääses, jäin seisma ja üksisilmi vaatama.
Kohvilaual seisnud tühi klaas oli nüüd põrandal. Sel oli servast tükk ära, aga päris puruks see ei olnud. Ilmselt klaasi kukkumise heli oligi mind enne äratanud. Hingasin järsult sisse. Miks oli klaas maha kukkunud? Kas ma olin selle kätte võtnud, kui ajakirju vaatasin, ja pannud siis ohtlikult lauaserva lähedale? Ma ei uskunud seda õieti, aga nii võis ju olla. Olin olnud õhtul väga väsinud, sain vaevalt aru, mida ma teen. Aga isegi kui klaas oli seisnud ebakindlalt lauaserval, siis mis oli selle sealt maha ajanud? Järjekordne kummituslik asi Villa Naranjas, mõtlesin, kui klaasi kööki viisin. Ükskõik, mida Pilar oli öelnud, ükskõik, kui vähe ma uskusin vaimudesse … võib-olla oli tema vanaema ikka siin. Võib-olla ta ei tahtnud, et keegi tema majas elaks. Võib-olla püüdis ta mind minema hirmutada. Või oli see midagi muud. Keegi, kes otsis minu tähelepanu. Võib-olla siin, eemal oma teise elu kärast ja saginast, olin inimene, kes võib uskuda ka teistsugusesse eksistentsi. Kes arvab, et on võimalik mingisugune suhtlus – ükskõik kui habras – teise maailmaga. Aga kui ongi nii … ongi nii, et … kas siis oli võimalik, et …
„Ära ole nii paganama loll, Juno.” Ütlesin seda valjusti ja mu sõnad kajasid ruumis vastu.
Oli mõttetu öelda, et ära ole loll.
Kõik, kes mind vähegi tundsid, teadsid, et ma olen maailma suurim lollpea.
Keerasin ukse lukust lahti ja astusin välja. Päike paistis meeldivalt soojalt. Lonkisin natuke maad mööda kiviplaatidest rada edasi, enne kui pöördusin uuesti maja poole vaatama.
Päevavalgel paistsid kooruv värv ja päikesest pleekinud luugid rohkem silma, aga samuti selle lilla ja roosa bugenvillea ning mitmevärvilise hibiskuse sära, mida olin märganud juba pimedas. Maja võis ju hoolitsust vajada, aga näis ka hooletusse jäetusega täiesti rahul olevat. See oli maastiku kindel osa, mis ei pingutanud eriti, et olla meeldiv. Aga meeldiv see oli, hoolimata oma hääbuvast hiilgusest. Seistes keset apelsinipuid aia sees, mis oli osalt plaaditud ja osalt kruusatatud, nägi maja väärikas välja. See väärikus ulatus ka väljapoole, kus oli väike purskkaev (ei töötanud) ja – minu tohutuks üllatuseks – korraliku suurusega ujumisbassein. Vesi oli veidi hägune, aga mitte roheline ega limane, seega oletasin, et keegi käib seda pidevalt hooldamas.
Kõndisin aias ja apelsinisalus edasi, paljud puud olid viljadest lookas. See, mida ma varem tundsin, polnud mitte lihtsalt õite lõhn, vaid apelsinide vürtsikas aroom. Mõtlesin, kas ma tohiksin hommikuti mõne apelsini noppida ja endale mahla teha. Peaksin Pilari käest küsima.
Majale lähemal ja apelsinisalust eemal kasvas lillasse õitemerre uppuv jakaranda. Selle all paistis suur lapik kivi, mis võis sellel olevate märkide järgi otsustades olla päikesekell.
Neil oli õigus, mõtlesin ma. Cleol, Saoirsel ja Pilaril, kes olid veennud mind ära sõitma. Neil oli olnud täiesti õigus. Kuigi mu süda oli purunenud miljoniks killuks, mõjusid kuumus, päike ja ilu hingele palsamina.
Korraga meenus mulle, et olin lubanud Pilarile teada anda, et olen kohal ja villaga on kõik korras. Kiirustasin majja tagasi ja võtsin mobiili, mille aku oli veel ainult kümme protsenti täis. Ühendasin selle ühe kaasa võetud adapteriga ja pistsin juhtme seina. Selle peale läks elekter ära.
Vandusin vaikselt omaette. Läksin kaitsmekapi juurde, vajutasin pealülitit ja valisin siis telefoni laadimiseks teise pistikupesa. Nüüd hakkas telefon laadima ja peaaegu kohe tuli sõnum. See oli Pilarilt.
Kas kõik on korras? küsis ta. Oletan, et leidsid maja kenasti üles, sest ma ei saanud keset ööd ühtegi hädakõnet.
Kõik hästi, kirjutasin vastu. Maja on ilus. Ilm ka.
Siin on niiske ja hall, tuli vastus peaaegu kohe. Tore, et sul on kõik korras. Ära unusta, et majas on WiFi. Seda tellimust ema ei katkestanud, tal on seda vaja, kui ta seal käib. Hoiame ühendust. Puhka hästi. Px. P.S. Kui apelsinid on valmis, võid neid vabalt korjata.
Naeratasin viimase lause peale ja tundsin siis, kuidas mulle kerkib klomp kurku. Nii paljud inimesed tahtsid, et ma hästi puhkaksin. Nii paljud tahtsid, et mul hakkaks parem. Aga kuigi aega peetakse suurepäraseks ravijaks ja möödas oli juba kuid, teadsin, et ma polnud sugugi paranenud. Mitte sinnapoolegi. Ja läheb palju aega, kuni ma paranen – kui üldse. Ükskõik, kuhu ma lähen või mida teen.
Kolmas peatükk
„Lõbutse hästi.”
Need olid minu