Sõitsin sisse ja peatusin, et kolmandat korda pulti vajutada. Värav minu taga sulgus. Kuukribal, mis oli hetkeks pilve tagant välja ilmunud, kadus taas. Värisesin kergelt. Võisin ju püüda olla kummituste ja vaimude suhtes ükskõikne, aga olukorra üldine tontlikkus hakkas minu üle võimust võtma.
Sõitsin mööda kruusateed maja juurde, mis oli osaliselt mõne suure männi taga peidus. Jätsin auto valgeks lubjatud maja ees seisma.
Kuigi Pilar oli näidanud mulle fotosid, oli tema vanaema maja suurem, kui olin oodanud. See oli kahekorruseline ja ristkülikukujuline, terrakotakatusega, mille kummaski otsas oli korsten. Teisel korrusel oli kolm täiskõrguses akent ja veel kaks väiksemat akent kummalgi pool laia ust, mis viis kitsale terve esiseina pikkusele rõdule. Alumise korruse aknaid kaitsesid iluvõred ja ülemise korruse omade ees olid luugid. Auto esitulede valguses nägin siit-sealt pudeneva värviga seinte ees roosasid ja purpurseid õisi, taltsutamatu bugenvillea närtsinud õielehed olid varisenud lehtlast, mis varjas avarat sillutatud terrassi.
Nagu Pilar oli öelnud, näis tõepoolest, et maja on hooletusse jäetud, kuigi asi võis olla rohkem esitulede tontlikus valguses kui milleski muus. Suretasin mootori välja, aga jätsin tuled põlema, kui võtsin puldi taas kätte. Selle küljes oli terve hulk metallvõtmeid.
Valisin õige võtme (tundsin selle ära ereroosa küünelakilaigu järgi) ja tundes end nagu vangivalvur, pistsin selle lukuauku võre sees, mis kaitses ka peaust, mis kriiksus pisut, kui sissepoole lahti paiskus. Mulle lõi vastu soe õhupahvak ja mu pea oli jälle täis vaime, viirastusi ja õudusfilmide süžeesid, kus üksi pimedas viibivate rumalate tüdrukutega juhtub hirmsaid asju. Inimese kohta, keda alati süüdistati kujutlusvõime puudumises, olin ikka väga tobe. Kuni ma ootasin, et silmad hämara valgusega harjuksid, leidsin, et pean mõistuse kokku võtma. Pidin ohjad oma kätte haarama.
Pilar oli rääkinud, et kogu maja elektri pealüliti on uksepaneeli sees. Ootasin, et silmad kohaneksid napi valgusega, ja nägin plastkatet. Tõmbasin seda ja see jäi mulle pihku, nii et ma hüüatasin üllatusest. Hääl kajas mu ümber vastu. Hingasin sügavalt sisse, panin katte lähedal asuvale riiulile ja vaatasin nuppe. Vajutasin seda, mis oli erekollane, ja kostma hakkas vaikset suminat. Seda tekitas nurgas seisev tohutu külmik. Vähemalt tähendas see, et vool oli olemas. Vaatasin ringi, et leida lülitit, ja märkasin ühte vastasseinal. Kui ma seda vajutasin, hakkas laes rippuv pirn sumisema ja vilkuma ning süttis seejärel korralikult põlema. Kale valgus ei muutnud ümbrust meeldivamaks, aga kindlasti aitas korralik nähtavus kaasa, et see oli nüüd vähem tontlik.
Läksin välja ja kustutasin autotuled. Seda mul küll vaja polnud, et aku tühjaks saaks ja ma jääksin täielikku eraldatusse ilma mingi transpordivahendita. Tegin pakiruumi lahti, võtsin kohvri, panin selle mütsuga lävele ja sulgesin enda järel ukse. Seejärel vaatasin ringi.
Seisin ruumis, mis ulatus läbi terve majapikkuse. Ühel pool oli köök ja teisel pool söögiruum. Köök oli lihtne – seal olid külmkapp (mis korises nüüd ärevust tekitavalt), gaasipliit ja eraldi elektriahi, mis oli pandud sinna ilmselt juba kaheksakümnendatel. Köögipoolel oli ka kandiline kraanikauss ja mitu kappi, mis tundusid olevat veel vanemad. Põrandal olid panipaikadeks riiulid, mille ees olid sinised puuvillased kardinad, seinu katsid keerulise mauripärase kujundusega sinivalged plaadid.
Söögituba oli sama ajast ja arust, selle seinad olid värvitud igavat sinepitooni. Seina teises otsas oli lahtine tahmunud kamin. Laud oli männipuust, samuti õlgedest punutud põhjadega toolid. Ühte nurka oli paigutatud põrandalamp, mille kreemikas vari oli pisut viltu.
Põrand oli kaetud lihtsate terrakotaplaatidega nagu katuski. Ja veidi tolmune.
Liikusin edasi. Köögi ja söögitoa taga asus kandiline koridor, kus oli ka trepp. Jätsin kohvri trepijalamile ja läksin järgmisse tuppa. See oli samuti terve maja pikkune ja ilmselt elutuba. Kui see talumaja oli olnud veel perekonna kodu, oli elutuba kahtlemata olnud täielikult sisustatud, aga minu saabumise ajaks polnud seal muud kui kolmekohaline diivan – kaetud üsna võika neoonoranži kangaga, mis ei sobinud kuidagi sinepikarva seintega –, kaks samasugust, ainult pleekinud kollast värvi kangaga kaetud tugitooli ja ristkülikukujuline kohvilaud, millele oli jäetud mõni hispaaniakeelne ajaleht ja ajakiri, paar puhast tuhatoosi ja veidral kombel üks tühi klaas. Ajalehed olid kaks kuud vanad ja kõmuajakirjad pärit eelmiste jõulude ajast.
Selle toa kamin oli söögitoa omaga võrreldes teises otsas ja samuti tahmane, aga kamina kõrval põrandal seisis korv halgudega ja mõned halud olid ka kaminas. Seinal rippus viltu üks pleekinud gravüür rannavaatega.
Elutoas oli majast välja viiv uks, aga ma ei hakanud seda lahti tegema. Ma ei vaadanud ka akendest välja. Tobedal kombel olin jälle hakanud tonte kartma. Hoolimata täielikust vaikusest tundus mulle, et majas on keegi, kes mind jälgib. Gravüüri seinal otseks seades sisendasin endale, et ma ei tohi olla naeruväärne, seejärel läksin tagasi köögiukse juurde ja kontrollisin, kas see on ikka seestpoolt kindlalt lukus ja kas riiv on ees. Tegin ühe akna lahti, et õhku sisse lasta, ja lülitasin kalgi fluorestsentsvalguse välja, enne kui põrandalambi põlema panin. Selle valgus oli pehmem ja rahustavam, aga ma ei saanud ikka lahti tundest, et keegi vaatab mind. Trepist üles minnes tundsin vajadust endale taas meelde tuletada, et ma ei usu vaime, kummitusi ega muid öös ilmuvaid asju. Ja et see ei loe midagi, et olen üksinda majas kusagil pärapõrgus, sest üksinda olla on täiesti turvaline. Lõppude lõpuks ei tee üksi olemine sulle viga. Aga teised inimesed võivad teha küll.
Ülakorrusel oli kuus ruumi. Neli magamistuba. Kaks vannituba. Voodiriiete kapp, kus leidus ka mitmesuguseid vanu, kuid puhtaid ja suuri T-särke ning puuvillaseid lühikesi pükse. Esimesed toad, kuhu ma sisse vaatasin, olid sisustamata, aga järgmises oli kaks üles tegemata üheinimesevoodit ja neljandas toas ülisuur voodi, madratsi peal korralikult kokku volditud voodipesu. Kui ma tule põlema panin, hakkas laeventilaator aeglaselt liikuma, kuigi sooja õhku see tegelikult ei jahutanud, ainult keerutas seda ringi.
Korraga mattis väsimus mu enda alla. Panin käekoti väikesele tualettlauale ja avasin akna. Jätsin kardinad ette, võtsin kitsad teksad jalast ja viskasin need nurka tugitooli. Voltisin voodipesu lahti. See oli karge ja puhas, lõhnas kergelt lavendli järele. Tegin voodi üles ja mässasin laeventilaatoriga, nii et see jäi tööle, kui ma tule ära kustutasin. Siis heitsin voodisse ja panin silmad kinni.
Aga kuigi olin surmani väsinud, ei jäänud ma magama. Visklesin ja keerlesin, lõpuks sirutasin käe jälle telefoni järele. Seekord avasin häälsõnumid. Neid oli ainult üks, ainus, mille ta mulle üldse kunagi saatis.
Tahaksin olla seal koos sinuga. Mehe hääl kõlas selgesti ja tugevalt. Tahaksin sind kohe praegu käte vahel hoida.
Mina tahtsin ka, et ta hoiaks.
Teine peatükk
Viimati magasin ma öösel korralikult siis, kui magasin koos Bradiga nädal aega enne seda, kui ta puhkusele läks. Ta oli jäänud minu juurde korterisse, mida jagasin Saoirsega. Saoirse oli läinud nädalavahetuseks Galwaysse ja elamine oli minu päralt. Kuigi Saoirse on suurepärane korterikaaslane, meeldisid mulle need korrad, kui ta läks koju oma peret vaatama. Iga kord, kui ta ära oli, kujutlesin, mis tunne oleks olla korteri omanik ja saada sellega teha kõike, mida tahan. Päris kindlasti värviksin siis seinad ilusamat värvi kui see kreemikasvalge. Ja mul poleks igal pool keraamilisi konni. Saoirse kogus neid ja hoidis oma toas, nii et tegelikult poleks konnad pidanud mind häirima, aga nende punnsilmad ja rohelised näod ajasid mind hulluks. Kui korter kuuluks mulle, oleksid seinad värvilised, konnad läinud ja Brad jääks ööseks nii sageli kui võimalik. Ehk koliks ta päriselt minu juurde. Sain aru, et see ei tähendaks enam üksi elamist, kuid elamine koos Bradiga olnuks suurepärane, sest ma armastasin teda. Ja siis oli mul hea meel,